Aasta hakkab lõppema..

Imeline hommik. Esimese hooga arvasin, et tegemist on selle aasta viimase päevaga ja et no nii ilus...siis meenus, et täna on ikka eelviimane päev. Kuupäevad ja nädalapäevad ei taha siin meeles seista ja aegajalt saad ikka üllatusi. Tänasest saime kolmeks päevaks endale rendiauto, nii et nüüd läheb kiireks - kogu raha eest on vaja ju ringi sõita ja kõik need asjad ära teha, mida ilma autota teha ei saa.
Nii nagu kõik hommikud on siin erinevad - kord avaneb ookeanile üle mägede ilus vaade, ookean on sinine ja taevas kah (nagu täna), kord on mäed kõik valgetes pilvetortides, on ka kõik päikeseloojangud täiesti erinevad. PÄikeseloojang on nagu igaõhtune telenoveela vaatamine - selleks ajaks oleme tavaliselt kodus tagasi, siis istud sofal, kaamera käes ja vaatad mis täna tuleb. Vahel on pilved ja tundub, et ei tulegi ilusat päikeseloojangut aga siis pistab tulekera end ikka kuskilt pilvede vahelt välja. Päris sellist loojangut nagu Eestis suvel, ei olegi näinud, et ei ühtegi pilve ainult tulekera veereb merre. Aga ootame vaatame, aega meil on:)
Soovin kõigile imelist aasta lõpetamist ja leidke selles saginas aega ikka oma aasta kohta ka kokkuvõte teha. Muah!

Feliz Navidad

Täna on jõululaupäev. Hommikul oli ümberringi valge udu, nii et mõtlesime, et tulevad valged jõulud. Õnneks oli keskpäevaks ikka päike väljas ja ei pidanud villasokke jalga otsima.
Mina kihutasin häälega Ojochali, et Oscariga üks jõululõuna teha. Sain süüa õiget Costa Rica jõulutoitu tamali. See on plataani lehe sisse keeratud plönn. Iga pere pidi neid omamoodi tegema ning oma retsepti omama. Valmistatakse neid terve hunnik ning siis külla minnes kingitakse üksteisele tamalist, enam vähem nagu Eestis käib värvitud munade kinkimine munadepüha ajal. Plönn valmib läbi hakklihamasina pressitud maisi, keedukartuli, porgandite jms. lisatakse sealiha, kana või ka kala, siis seotakse kogu see pätsike lehe sisse ja nööriga kinni ja keedetakse veel umbes 3 tundi. Maitseb see nagu kartulipudru lisandidega aga mitte nii hea nagu kartulipudru praetud sibula ja võiga.
Kindlasti ei tohiks seda tamalist kohalike kuuldes plönniks nimetada, see on ikka väga tähtis toit, mina ei oska seda aga antud hetkel paremate sõnadega kirjeldada.
Pärast jõululõunat hääletasin meie mägimajja tagasi ja hakkasime valmistama oma eesti stiilis jõulusööki. Ameerikas valmistatud hapukapsad olid nii hapud, et valasime peaaegu pool pudelit mett sisse, et saada nad sellisesse konditsiooni, et süüa õnnestuks. Tegime ka ahjukartulit, mis ei ole küll nii hea nagu Eestis kasvanud kartul aga ajas asja ära. Igatsesime verivorsti järgi ja igatsuseks see jäigi. Magustoiduks tegin traditsioonilist mango kooki ebatraditsioonilisel viisil, st. et mangopüree valmis värskest mangost, vahukoor ei läinud päris vahtu, sest on veidi teine materjal kui Eestis ja pealegi polnud meil miksrit, zelatiini lehtede asemel oli zelatiinipulber ja koogivormi asemel on üks pisike pann. Varsti peaks valmis olema, ootused maitsvale kõhutäiele on suured.
Ah jaa ostsime mingit kohalikku eriti odavat marjaveini, et nagu põltsamaa kuldne vm. aga jube magus ja kirbe oli, nii et joome hoopis ingveri teed ja kuulame youtubest mõned jõululaulud kõrvale. Päris mõnus jõul on kui varbad ei külmeta:)

Jõulupaanika on ka palmi all

Eile käisime lähimas linnas neljapäevasel turul. Olin sellest turust juba ammu kuulnud aga polnud aega varem seda reisi ette võtta. Turg oli äge, rohkelt igasugust köögivilja ja puuvilju ning mingis nurgas ka gringode letid igasuguste õlide, segude ja esoteerilise kraamiga. Lisaks saime ühelt gringo proualt kingiks päris piparkoogi! Plaanisin selle piparkoogipoisi 24ndal uhkelt lauale panna aga kahjuks purunes ta kotis tükkideks, egas midagi, panen siis piparkoogipuru lauale:)
Linnas oli jõulusaginat ikka kõvasti - ummikud, poodides tingel tangel jne. Tee peal õnnestus näha ka purjus jõuluvana õllepurk käes tuterdamas:) Kõige suurem õnnestumine oli, et saime toidupoest hapukapsast! Eks homme on näha kui palju see meie kapsast meenutab aga lootused on suured.
Turule ja turult tagasi õnnestus puhtjuhuslikult saada Ojochalis elavate prantslastest restoranipidajatega. Tahtsime võtta 24.-25ndaks ning aastavahetuseks auto aga kui enne pakuti meile selleks ajaks ainult jube kalleid autosid, mis me tol hetkel ära põlgasime, siis nüüd pole isegi mitte kalleid autosid enam kuskilt võtta:( Nii et tundub, et 24ndal istume kodus ja 25ndal pean hääletama Oscari juurde, et saada ühele jõulupeole. Aastavahetusel on aga on mägedes mingis indiaanikülas lahe festival ja tahaks ikka aastavahetuse peole ka saada, autorendist auto saamine tundub praegu täiesti lootusetu ettevõtmine..

Elu mägedes

Osalt tulles trippisime läbi mägede ja ananassikasvanduste San Isidrosse ning oma uude koju mägedes. Ameeriklane John jättis oma maja ja koera meie hoolde ning sõitis Jõuluks koju. Nüüd chillime juba teist päeva uues kodus. Ostsime kokku hunniku puu-ja köögivilju ja plaan on aeg täitsa maha võtta. Täna väga ei õnnestunud, sest oli minu sünnipäev. Hommikul äratas Kadi mind laulu ja shampusega, siis kulus aeg lihtsalt internetis suhtlemisele ning seejörel tuli meile külla poolakast sõber Paul. Õhtu kulus päikeseloojangust pilte klõpsides ja veini limpsides.
John on vist väga tervislik inimene – igast kapist leiad mingit orgaanilist kraami, vitamiine ja erinevaid õlisid. Ma jällegi arvasin, et tean ka neist asjust midagi aga tema valikud on ikka hulga laiemad. Kas te näiteks olete kuulnud midagi emu õlist? Ma ei tea millisest emu kehaosast see välja on pigistatud aga peaks aitama saja häda vastu. Panin natuke sõrmeotsaga ühe kortsu peale ja ootan nüüd mis juhtub – kas hakkavad suled kasvama või kaob korts ära;) Igastahes on see vist esimest korda kui ma meesterahva vannitoa riiulilt leian nii palju huvitavaid tooteid..
Johnil on joogamatt ka, nii et nüüd on suur plaan järgnevatel päevadel pisut joogaga tegeleda. Mõned inimesed küsisid mult täna, et mida ma siin teen, et kas igav ei ole – kogu aeg teen midagi aga aega jääb ikka väheks. Kiire on, ärkan hommikuti vara aga kõike ikka tehtud ei saa..Täna näiteks hispaania keelt õppida ei jõudnud, ehteid pole ammu nikerdanud ja lugeda saan ainult veidi enne magama minekut, aeg voolab siin kuidagi eriti kärestikulisel mägijõel..

Trip Osa poolsaarele

Vahepeal on muutunud nii palju, et otsustasin oma baaridaami karjääri Adelantes lõpetada ning hakata vabakutseliseks ränduriks:) Kohe karjääri esimesel päeval oli plaan trippida Osa poolsaarele. Plaan oli, et Kadi võtab hommikul Dominicalist rendiauto, sõidab sellega Ojochali, võtab mind ja Irinat (üks Adelantes pisut pikemalt peatuv eestlane) peale ning siis kihutame Puerto Jimenezesse. Tegelikult selgus hommikul, et Kadi autojuhiload on kehtivuse kaotanud ning talle autot ei anta. Seega hääletasin kiiresti 30km kaugusel olevasse Dominicali ning võtsin rendiauto juhtimise üle. Lisaks selgus, et samal hommikul laseb Oscar Tortuga reserva esimesed, haruldased musta merekilpkonna beebid vabaks, nii et otsustasime hoopis selle ajaloolise sündmuse tunnistajateks olla. Lõpuks kuskil peale 11 saime ikka Osa poole teele asuda. Puerto Jimenez ei asu eriti kaugel, kuskil 80 km aga sõit sinna võttis paar tundi kuna tee oli kohati minema uhutud ja suuri teravaid auke täis, nii et neist andis mööda ukerdada. Võtsime endale soodsaima neljarattaveolise Jimney ja selle vedrustus ei ole mingi luks auto oma. Umbes poole maa peal sai Irina suurest tagapingil rappumisest migreenihoo ning veidi enne pimedat olimegi kohal. Siis kappasime läbi paar hotelli ja leidsime endale pesa mingis suvalises urkas, mis iseenesest oli enam vähem kui välja arvata seda, et meie toas ei olnud sooja vett ja dushi all käisime üle koridori olevas toas. See eest oli meil telekas:) Kuna oli reedeõhtu, siis tahtsime Kadiga linna peale melu minna vaatama aga selgus, et koht ei olegi eriti melukas, kell 10 valitses juba kõikjal vaikus,vaid üksikud ticod koperdasid porilompide vahel ning paadi kail püüdsid kalamehed kala. Käisime ka kalu vaatamas ja meile püüti isegi üks lendkala kinni.Hommikul ärkasime kukekiremise peale, tegime linna peal väikse jalutuskäigu ning hommikusöögi ning asusime 18km kaugusel oleva Matapalo ranna poole teele. 18Km ei tundu eriti palju aga see on tervelt tund loksumist, vahepeal tuli läbi sõita neljast jõest ja esimese hooga sõitsime ka rannast mööda. Igastahes vajusid vihmapilved laiali ja saime tervelt mitu tundi rannas vedeleda, ahve pildistada, üksteist pildistada ja meres vastu kive põlvi lõhkuda. Oli ilus päev:)
Hommikul linnas jalutades üritati meile mingit giidi maha parseldada hinnaga 30 taala nägu, et tee olevat ikka väga paha ja läbi jõgede sõitmiseks ning ranna leidmiseks on giidi vaja. Kangete ida-Euroopa naistena ei neelanud me konksu alla ja pärast seda tee läbimist võin vabalt ise giidi või autojuhi teenust pakkuda, midagi hullu seal küll ei ole. Aga loodus on imekena ja mitu korda tuli tunne nagu sõidaks kuskil suvisel Saaremaal – nii palju lehmi ja heinamaid. Osas olevat selle poolkera kõige mitmekesisem loodus aga vihmametsa me oma tiheda graafiku tõttu kahjuks ei jõudnud. Järgmisel päeval kihutasime Köbö kakaofarmi ning selle farmi külastusega kogutud tarkused panin juba eelmises postituses kirja. Siis järgnes tagasitee, ei tea, kas harjusime aukudega ära või oli tagasisõidetav teepool tõesti parem aga enam ei olnud sugugi paha tee ning keegi seekord migreenihoogu ei saanud. Osa poolsaarel tahaks teine kord ikka ka paar päeva vihmametsas matkata, puumat ja jaaguari oelvat seal reaalne võimalus näha.

Ananassidest, banaanikõverusest ja muust värskest kraamist

Kes mind lähemalt tunnevad, teavad juba, et poes kaupa valides ajan toiduetikettidel näpuga järge suurema tähelepanuga kui keskmine poeklient ja võimalusel eelistan alati igasugust orgaanilist kraami. Tihti tarbitakse endale suisa mürgiseid tooteid teadmatuse tõttu ning et seda teadmatust pisutki vähendada, panen oma uued teadmised ja kogemused krabinal kirja, äkki paneb mõtlema kui poes asju korvi tõstate.
Algul Costa Ricasse tulles ostsin alati poest paar ananassi, ananass on siin oluliselt soodsam kui Eestis, äärmiselt maitsev ja arvasin, et ka väga tervislik, et teen endale suure teene kui iga päev üks toidukord ainult anananassist koosneb. Tervislikkuse kohalt olen aga nüüd korraliku koolituse saanud ja ananassi isu on juba suht nullilähedane, kui kuskilt saaks kätte orgaanilist kraami, siis sööks küll.
Alustama peaks ehk sellest, et Costa Rica on ananasside ekspordilt maailmas teisel kohal. Costa Rica peamised sissetuleku allikad on 1. ökoturism 2. inteli allhanked 3. ananassid 4. banaanind 5. kohv.
Täna sõitsime läbi mägede, kus mäekülgedelt on metsad maha võetud, maa on paksult täis ananassipõlde ning muld nendel põldudel on väetamise tõttu värvi muutnud. Üks orgaaniliselt kasvatatud ananass saab söögiküpseks 1,5 aastaga, väetiseid täistopitud taimed annavad vilju 6-7 kuu tagant ehk siis poole kiiremini. Taimi pritsitakse nii tugevalt, et hiljem seal maal enam metsa ei kasva. Mulle toodi ka näiteid, et kuskil istanduse ääres elavatel koduloomadel tekkisid iseeneslikud abordid ning et uurimisel selgus, et ananasside väetamised on rikkunud joogivee.Tervisekahjustusi esineb inimestel, kes istandustes töötavad aga need faktid vaikitakse kiiresti maha.
Päris õige ananass on tegelikult üsna valget värvi ja selle süda ei ole nii kibe, et su suu katki läheks kui terve vilja ära sööd. Et ananass paistaks aga kaubanduslikult atraktiivsem, on teda aretatud kollasemaks kui see algselt olema peaks. Nii et kallid inimesed kui te järgmine kord käe ananassi järele sirutate, siis mõelge, kas see on ikka aus tegu nii keskkonna kui teie enda keha vastu.
Costa Ricas on pestitsiidide kasutamine reguleerimata ning väidetavalt impordib CR sama palju pestitsiide kui Brasiilia, suuruselt ei saa neid riike ju võrreldagi.
Kunagi visati nalja Euroopa Liidu banaanikõveruse normide üle, liiga väikseid ja kõveraid banaane ei tohtivat EU-sse importida. Ma ei ole seda reeglit küll ise lugenud aga kui see tõesti eksisteerib, siis on pahad omavahel toreda äri püsti pannud, sest õige banaan on väike ja kõverik. Kõik nö. pikad sirged banaanid on töödeldud ja sugugi mitte kasulikest ainetest tulvil.
Tundub, et toiduainete turundus on inimeste tervisele ja keskkonnale ikka korraliku käki kokku keeranud. Suur osa inimesi ju tahabki näha poes läikiva koorega plekkideta õunu, kuldkollaseid sirgeid banaane, kollaseid ananasse ja kollaseid mandariine. Mida kollasem, seda parem. Proovisin üleeile ühes ökofarmis õiget mandariini - need on suured, kuskil pool kilo kaaluvad ja rohelised ning väga maitsvad ja mahlased. Kaubandusse jõuavad aga kollased mandariinid, mis ei ole nende loomulik värvus.
Lisaks puuviljadele ja köögiviljadele on igasuguste ahnete ärimeeste karvane käsi ka shokolaaditööstuse kallal. Kui Euroopas olevat olemas regulatsioon, et shokolaadis peab olema mingi kindel protsent shokolaadi (oli vist vähemalt 25%), siis näiteks kesk-ameerikas seda pole ning vist mitte ka usa-s. Juba varem on siit blogist läbi jooksnud tõsiasi, et shokolaad ei kõlba CR-s süüa, sel on mingi imelik rasvamaitse juures ja sisaldab igasugust sodi. Nüüd Köbö kakaofarmis orgaanilise kasvatusmeetoditega tutvudes, sain teada ka põhjuse. Kuna seadus seda ala siin ei reguleeri, siis asendavad tootjad kakaovõi odava aafrika palmiõliga. Isegi suurtel tootjatel nagu näiteks Krafts, on retseptid piirkondade lõikes erinevad ning samanimeline toode Euroopas ei vasta tootele Kesk-Ameerikas, siin on puhta shokolaadi sisaldus väiksem ja lisatud on hoopis palmiõli.
Kakao kasvatusest veel niipalju, et Lõuna-ja Kesk-Ameerika kakao vilju on tabanud viimasel 10-l aastal mingi seenhaigus, mistõttu suur osa saagist on kõlbmatu. Kui Brasiilia tootis enne ligi 50% maailma kakaoubade vajadusest, siis nüüd on see kõigest 5%. Peamiselt tuleb kakaouba nüüd Aafrikast, Elevandiluu rannikult. See, kuidas orgaaniliselt kasvatatud kakaooast valmib väikses farmis toorshokolaad, oli aga tõeliselt põnev protsess ning kuigi mingi osa sellest protsessist pidavat olema kohutava haisuga, oli see nii huvitav, et tahaks end selleks ajaks farmi tööle möllida:) Tuuri lõpuks saime süüa sellist kooki ja sellist fondüüd, et seda on raske sõnadega kirjeldada. Shokohoolikud, tulge Costa Ricasse ja tehke see ise läbi:-)

Mida ma teen vabadel päevadel..

Vahepeal olid jälle vabad päevad ning pühapäeval otsustasin, et lähen teen lõpuks esimese surfi Dominichalis ära. Kadi kolis vahepeal Dominichali, nii läksingi sain temaga kokku, et minna koos surfama aga võta näpust, suvi ei ole veel Costa Ricasse pärale jõudnud. Juba 10 ajal hommikul tulid esimesed vihmapiisad ning oli lauspilvisus, nii et otsustasime hoopis oma Osa tripi organiseerimisega tegeleda. Nii kui autorendi poole hakkasime jalutama, peatus meie kõrval auto, milles istusid Juan ja Yamil, Adelantes käivad kliendid ning tegid ettepaneku hoopis hilisele hommikusöögile minna. Pura vida, mõtlesime, et autorendiga jõuab hiljem tegeleda ning läksimega sööma. Süües küpsesid aga juba uued plaanid käia ära San Isidros mingit ilusat kohta vaatamas. No poole sõidu ajalt kallas juba nagu oavarrest ja oli selge, et vaatamisväärsustega ei ole eriti mugav tutvuda, nii et pidime minema hoopis mingisse ilusas kohas asuvasse baari. Teel sattusime aga kuhugi külarodeole, kus olid kappavad hobused, üleslöödud kauboid turjal, karussellid ja suhkruvatt..Tegime kohalikus pubis ühed õlled ja kuna mina olin oma pea täie laksuga vastu autokatust ära löönud, siis istusin seal jääkott peas ja ootasin, et tähed silmade eest ära kaoksid. Lahe oli jälgida, kuidas rahvas oli end külapeo jaoks üles löönud. Keset päeva olid ticadel jalas kõrge sääre ja kõrge tikk-kontsaga saapad jalas, ülilühikesed püksid jalas ja täismeik näos. Poistel olid tukad geeliga püsti lükatud ning kauboid olid end üleparfümeerinud:)
Siis kihutasime tagasi, sest mul oli juba kella 5ks kokku lepitud deit Oscariga. Üle kahe kuu esimest korda sain minna oma külas olevasse itaalia restorani õhtustama, sest tavaliselt olin ju õhtuti tööl olnud. Ojochal on paras gringolandia, siin on rohkelt sisserännanute tehtud restorane, mis peaks olema väga head aga ka üsna kallid. No itaalia oma oli täitsa hea ja mõnusa atmosfääriga koht.
Teisipäevaks olin kokku leppinud meil baaris käinud ameeriklasest isa ja pojaga, et nad võtavad mind kaasa oma maa-aladega tutvumisele. Nimelt on nad ühe äripartneriga kahasse ostnud vihmametsa ning rajavad sinna mangostani istandust. Mangostanid kasvavad peamiselt Indoneesias ning Balil reisides jätsid nad mulle sügava mulje oma kesta pärast, nimelt on tegu justkui lillekujulise nikerdusega nende koorel, lisaks ilusale koorele on aga sisu väga vitamiinirikas ja tervislik. Istanduse rajamise juures on positiivne, et metsa ei võeta maha vaid taimed istutatakse teiste puude vahele. Nad kirjeldasid oma eelmist retke oma maadele kui tõelist ekspeditsiooni, kus mets tuli matchetega läbi raiuda ning rippuda enam vähem puu juurikate küljes, et edasi liikuda. Olin valmis korralikuks rüseluseks metsas aga tegelikult jooksis mäeküljel väike savine rajake ja minu jaoks polnud seal midagi hullu. Kõige lahedam oli laskuda paduvihmas mööda järsakut alla joa juurde ja pärast mööda juurikaid uuesti üles ronida. Tundsin, kuidas irve on näol ja suu kõrvuni, ei libisenud mu ex-valged tennised ega häirinud vihm, nii äge oli! Kummalisel kombel libastusid teised mudas ja kukkusid ja mina nagu lendasin sealt läbi, täielik dzungliloom võiks must saada:) Nägin lõpuks ka ära paljukardetud kõige mürgisema mao tercapelo. Pidasime just joogipausi kui silmasin äkki 1,5 meetri pikkust madu mäeküljel vaikselt minema libisemas. Imelikul kombel ei tundunudki väga hirmus, suht külmaks jättis, ei tea kas asi oli selles, et polnud üksi vaid 3 meesterahvaga, kes olid varustatud machetedega. Lisaks nägime veel rohelise musta kirjut konna ning ahvi ning kuulsime, kuidas möiraahvid mürgeldasid. Tripi lõpetuseks käisime mägibasseinides ujumas ja peale 5 tunnist matkamist olin ikka suht mudane ja kutu. Tegin poole tunnise uinaku ja läksin meie Tortugera randa kilpkonna patrulli. Hooajal patrullitakse iga öö, et tabada randa tulnud suured merikilpkonnad ja võtta kaitse alla nende munad. Patrullisin koos Oscariga kella poole kahest öösel kuni neljani aga kilkonni kahjuks ei näinud. Nii kompensatsiooniks aga nautisin täiskuu valgel rannal jalutamist ja nägin 5 korda tähte langemas. See-eest hommikul sain jälle pisikesi kilkonnabeebisid merre lasta:)