0st 52ni

Loomu poolest olen laisk, seda eriti talvel:) Raske on üles tõusta talvel enne päikese loojangut ja külmas ja pimedas tihti ringi ei konda - seepärast võtsingi mitu nädalat hoogu ja liitusin alles nüüd - 6ndal nädalal.
Pildi tegin oma kodukandis ühel lemmiktänaval - Kolde tn. 6 ja 4. Otsisin veidi juurde ka lisamaterjali: Tegemist on Oma Kolde majadega, mis ehitati eelmise sajandi 20.ndate keskpaigas. Oma Kolde hooned on Saksa sajandialguse aedlinnade romantismi hiliseks põhjamaade variandiks. Hooned projekteerisid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes on ka riigikoguhoone autorid. Oma Kolde näol on tegemist varaseima ja tuntuima korteriühistuga Tallinnas. Hooned on arvele võetud kultuurimälestistena. Kui ma peaksin Tallinnas uut pesa hakkama tegema, siis eelistaksin neid maju:)

Küpros ja mina

Sel aastal õnnestus käia kaks korda järjest Küprosel. Mitte sellepärast, et ma suur Küprose fänn oleksin, pigem asjaolude kokkulangemine. Kui esimest korda Kädi ettepaneku tegi temaga koos Küprosele minna tema sõpru külastama, võttis otsustamine aega täpselt 5 minutit. Kädi oli leidnud meile 2400 krooniga lennupiletid edasi-tagasi lennuks ja ööbimine oli meil tasuta. Lendasime Larnacasse ja sealt edasi autoga Pafosele. Oli palav augusti kuu ja meil plaane rohkem kui teha jõudsime. Ujusime ja päevitasime ning käisime mägedes safaril, ööd läbi kündsime Küprose ööelu, mis paraku ei olnud väga värvikas. Siiski piisavalt värvikas, et kohtusin K-ga, kelle kutsel läksin Küprosele tagasi juba oktoobris. Oktoober Küprosel oli päikseline ja soe, samas päike ei kõrvetanud enam nii tugevalt, oli lihtsalt mõnus mahe 28 kraadine soojus. Veetsin saarel 10 päeva ja õppisin kohalikku elu-olu juba rohkem tundma. Kui esimene kord Larnacast Pafosele sõites vaatasin kõrbenud põlde ja pruunistunud mägesid tundega, et siin ma ei tahaks küll kunagi elada, siis nüüd vaatasin seda kõike heldimusega. Mägedes kasvasid ilusad rohelised männid ja kõikjal oli palju lilli. Enamikel maatükkidel on sildid "müüa" ja sellest võib ära tunda mõne aasta taguse Eesti, kus kõik pandi müügiks, et korraks head elu maitsta. Põllumaad on sööti jäetud ja pigem üritatakse need maha müüa. Maju kerkib iga nurga peal ning ilusasse üksikusse randa minnes pead läbima samasuguse prügimäe kui Tallinna ümbruses olevates seenemetsades enne kevadisi koristustalgusid.Sellel päikselisel Aphrodite saarel tunned igal sammul kui oluline ja väärtuslik on magevesi ja kui vähe me seda Eestis hinnata oskame.
Sel väikesel osaliselt okupeeritud maal on vähem elanikke kui Eestis aga oma osa saarest ihalevad mitmed. Uskumatu ja kurb on kuulata kohalikke lugusid sellest, kuidas türklased neid kodudest välja kihutasid, rahvast tapsid ja kuidas nad siiani oma maad ja maju isegi mitte vaatama ei pääsenud. Enne neid lugusid ei olnud mul ausalt öeldes vähematki aimu, millest on jutt, kui uudistes vihjati türgi ja Küprose probleemile. Nüüd elan neile südamest kaasa ja loodan, et Türgi peab oma teod heastama.
Inimestest..
Küprosel näed palju sisserännanuid - eelkõige inglasi ja venelasi. Venelasi on ka turistide näol erakordselt palju. Töötajaid otsitakse poodidesse ja söögikohtadesse pidevalt. Mitmed, kel on olnud tasuv töökoht nt. Inglismaal, on jätnud oma töö ja tulnud Küprosele, et siin otsast alustada. Kes rabab nüüd lihttöölisena mitmel kohal, et omale elatist teenida, kes üritab alustada oma äriga - kerge pole kellelgi aga ometi ei mõlguta nad tagasi minemise mõtteid. Nad on rahul ja õnnelikud. Elu on selleks, et nautida. Püüan seda meeles pidada ka tagasi Eestis olles aga ometi kipub siinne töötempo neid lubadusi varjutama. Ma ei usu, et ma kolmas kord Küprosele satun, sest maailmas on nii palju kauneid kohti, kuhu tahaksin minna, samas oleks ma siiralt rõõmus kui elutee mind saarele tagasi viiks. Midagi imelist seal on, ei tea kas Aphrodite enda vaim:)

Riost

Kuulasin eile Reisipalavikku ja kogu reis tuli jälle meelde.. Kriipiv igatsus Rio järele tegi lausa valu. Sinna peab tagasi minema ja järgmine kord pikemaks ajaks.

pärast reisi..

Paar päeva pärast reisi kui ma olin langenud suurde "miksmasiinkülmalhallilmaalnähtamatunaelan" masendusse, meenus mulle üks lugu, kus üks vana indiaanlane istus mitu päeva lennujaama kõrval. Kui temalt küsiti, miks ta seal istub, vastas mees, et ootab oma hinge järele.
Minul võttis seekord üle nädala, et harjuda jälle argihallusega ja oma hing Brasiiliast tagasi oodata, õnneks päris tagasi ei ole ta siiani :)

Brasiilia reisipäevik, 4.02 Rio

Laupäeval, käisime öösel Lapas. Läksime koos iirlastega aga kaotasime nad õige pea ära ning jätkasime siis Joeliga kahekesi. Lõbustasime end väikeste kihlvedude ja caipirinhadega. Sadas täiega aga sellest hoolimata jalutasime tänavatel ja vaatasime, mis toimub erinevates kohtades. Mingi hetk tutvusime 4 kohaliku kuti ja Denveri tsikiga ning jätkasime tuuritamist nendega. Oli jälle päris lõbus kuigi mul rippus käe otsas üks väga järjekindel aga üsna tüütu sell, enne 5:30 me koju minna ei taibanud. Kodus avastasin, et näen välja nagu kodutu - jalad olid savist ja porist korpas, kingad olid poole värvist mulle jalgade külge jätnud, nii et nüüd olin saanud endale sellised kenad prükkari jalad.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.

4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.

Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.

Brasiilia reisipäevik, 2.02 Rio

Juhhuu, karneval algas!
Juba eile õhtul sõitsid linnas ringi muusikat mängivad autotrackid, täis tantsijaid ja rahvas tantsis neile järele. Olin just dushi alt tulnud kui kuulsin nii valju muusikat nagu oleks pidu meile korterisse tulnud, panin kähku riidesse ja tormasin välja. Super! Auto liikus copacabana ranna poole ja rahvas kõik tantsis kaasa, nii äge oli! Tegin õhtul mitu jalutuskäiku läbi copacabana kvartalite ja ahmisin endasse kõike seda melu.
Hommikul ärkasin jälle vara ja kappasin kohe ATM-st raha võtma. Kuna riided olid kõik mustad ja pesu pesemine maksis rohkem kui uued riided, siis plaanisin kiirelt ka midagi shopata. Olin just saanud raha kätte ja ostsin kiirelt mõned karnevali jaoks olulised vidinad , kui plaanisin hilbulettidesse sukelduda tuli üks brasileiro mulle väärtuslikku infot jagama. Info oli siis selline, et kesklinnas algas kohe suur karnevali avapidustus, nii et tormasin kiiresti korterisse tagasi, informeerisin ka Joeli hommikul kell 10 algavatest pidustustest, kes oli kohe valmis liituma. Võtsime metroo ja sõitsime keskusesse, metroost välja tulles oleksime nagu sattunud teise maailma - rahvas oli kostüümides, kes tantsis, kes laulis, kes kandis mähkmeid ja jõi läbi luti viskipudelist viskit. Pidu käis täies hoos! Rahvast oli nagu murdu, trügisime siis ka lähemale ja vaatasime mis toimub, puus hakkas vägisi nõksuma ja mul oli siiralt kahju, et ma suure ähmiga olin oma karnevali arsenali koju unustanud. Vaatasime siis paar tundi seda melu ja kui ära hakkasime tulema andsime kohalikule televisioonile intervjuu. Küsiti, kust me tuleme ja miks me tulime ja kus me veel käisime jne. Tehti pilti ja puha, 1.märtsil pidime siis eetris olema:)
Pärast lõunat jalutasin copacabanalt ipanemale ja plaanisime seal vaadata veel ühte actionit, siis hakkas aga ootamatult sadama ja pagesime kohvikusse sööma. Tänaval ja kohviku ees käis aga melu edasi, küll olid seal capoeira kutid küll lihtsalt karnevalilised. Täna plaanime sukelduda ka ööellu Lapas kuigi mul on täna paras väsimus peal.

Brasiilia reisipäevik, 1.01 Rio

Rio meeldib mulle iga hetkega üha enam. Tunnen, kuidas aega jääb väheks, et seda suurepärast linna tundma õppida. Täna ärkasin juba kell 7 , nautisin oma hommikusööki ja siis läksime pangaautomaate otsima. Proovisime raha võtta vist umbes 10st erinevast atm-st, need kohalike pankade masinad lihtsalt ei aktsepteerinud meie kaarte. Lõpuks leidsime vana tuttava HSBC atm-id ja õnnestus oma sularahakriisile leevendust saada, mitte küll lõplikult kuna välja sai võtta ainult 1000 ja see läks mul kõik korteri, karnevali ja Joeli võla katteks ära. Homme hommikul pean selle ristiretke jälle ette võtma. Karnevali piletid ostsime lõpuks ühest büroost, kust õnnestus saada kõige parem hind (Chrisi ja Diego pakutud piletite hind oli tõusnud juba 70reali võrra). Kui raha taskus koos karnevali piletiga tõusis tuju taevasse, oleks tahtnud huilata kohe keset tänavat.
Läksime Copacabana randa, et mõned tunnid päevitada, kell 13 pidime korteris kohtuma ja raha maksma. Randa minnes jätsin siis nii telefoni, fotoka kui enamus raha korterisse, et ikka siis kui kotijooksu tehakse või nuga kõri peale pannakse, et siis ikka kahjud minimaalsed oleks. Ilus rand oli, täis sõbralikke inimesi, keegi ei tahtnud midagi võtta ja ei vaadanud kurja pilguga. Rannas leidsin endale sõbranna ka, üks lõbus portugali proua tuli jutustama - mis siis , et me üksteisest eriti aru ei saanud, st. tema inglise keelest üldse mitte ja mina portugali keeles mõistsin umbes igat seitsmendat sõna. Ta muudkui jutustas ja jutustas ja ise lõkerdas naerda, proovisin siis tema soovitusel küpsetatud juustu, mis oli imehea! Lisaks õnnestus mul vist tänu temale saada väga mõistliku hinnaga uus rannahõlst (hiljem küsiti mult 3 korda kõrgemat hinda). Päris lõbus oli aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mulle 4 kuuga seal portugali keele tunnis peaaegu mitte midagi külge ei jäänud! No ei oska rääkida, tee mis tahad:)
Tegime täna ise korteris lõunasöögi ja pärast seda läksime koos iirlastega vaatama Kristuse kuju. Õigemini pidime minema koos iirlastega aga tänaval pakuti mingit tuuri sinna kuju juurde ja nemad otsustasid võtta tuuri. Mina jäin jonnakalt selle juurde, et tahtsin rongiga mäest üles sõita ja Joel jäi lojaalselt minuga. LP lubas rongist ilusaid vaateid ja kavatsesin neid nautida aga miskipärast ei näinud ma midagi eriti, nii et kas on puud liiga kõrgeks kasvanud vmt. aga vaate pärast rongisõitu küll ei tasu ette võtta. Meil oli aga rongisõidu juures hoopis teine tore üllatus, nimelt sabas seistes kohtusime Berna ja Ericaga, hollandlastega, kes olid ka meiega Pantanalis!! See oli jälle päris lõbus kokkusattumus ja mul oli siiralt hea meel neid näha.
Kristuse kuju nagu suhkrupea mägigi pakkus hingematvalt ilusaid vaateid Riole ja kuju ise oli samuti vägev. Ilus ja õnnelik oli olla ja vaadata sellele linnale, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla.

Bussisõit Rios on omaette teema. Esiteks ei peatu buss niisama peatustes, isegi ei aeglusta sõitu ning aeg-ajalt peatuvad nad peatumismärguande peale ka väljaspool peatusi. Bussid kihutavad meeldivalt kiiresti, nii et vahet ei ole, kas sõidad takso või bussiga, lihtsalt bussil on kindel marsruut. Bussist maha minemiseks tuleb nöörist tõmmata ja vahel (pigem öösiti) peatub buss siis koheselt, vahel alles järgmises peatuses. See võtab veidi aega, et selgeks saada, millal oleks õige aeg nööri tõmmata, et kodule võimalikult lähedale saada. Bussis istuvad üldjuhul eraldi ka piletimüüjad, st. rahakorjajad, sest pileteid vastu ei anta. Maksad raha ära ja siis pead end läbi pressima sellisest metallväravast, kust väga laia puusaga inimesed läbi ei mahugi. Mõnes peatuses töötavad veel mingid tegelased, kes märgivad iga bussi kohta midagi üles oma vihikusse ja siis aitavad meiesuguseid, kes ei tea täpselt mis buss ja kuhu läheb ning aitavad siis bussi kinni pidada. Liiklusummikutes teevad aga showd väikesed poisid, kes paigaldavad oma kõrge, kitsa tabureti autode ette ja zonglöörivad siis nende peal pallidega.

Linnas on tunda juba saabuva karnevali hõngu - on näha mõndasid maskides inimesi. Homme peaks kohe hommikul hakkama randades samba ja möll. Kindel plaan on minna kaema ka Ipanemat.

Korterisse oleme jäänud viiekesi, õnneks vist rohkem rahvast ei tule ka.
Tunnen, et nii päevad kui ööd on liiga lühikesed ja reisi lõpp läheneb täitsa kohutava kiirusega. Hakkab tekkima kerge paanika, sest ma ei taha siit veel ära minna!