Tuhandete pagodade maa Myanmar

Myanmar (endine Birma) on olnud minu reiside nimekirjas juba ammust ajast. Mitte, et ma oleks sügavalt uurinud selle maa ajalugu või kultuuri, pigem tundus see ahvatlev, kuna oli salapärane ja välismaailmale suletud paik. Nüüd selle talve Tais elades, tekkis vajadus taaskord riigist välja minna ning otsustasin, et kui juba kord nii lähedal olen, lähen Myanmari. On see ju viimased aastad saanud juba selliseks popiks sihtkohaks, kuhu kõik seikluslikuma vaimuga rändurid lähevad või plaanivad minna.
Maandusin Yangonis 30.märtsi õhtul ning kopereerusin kohe lennujaama eest leitud prantslaste paariga, et jagada taksot ja sõita koos kesklinna. Väike jalutuskäik suhteliselt pimedas kesklinnas ning olingi kokkulepitud hostelis, et kohtuda kahe võimaliku tulevase reisikaaslasega. Nimelt olin otsustanud, et ei taha Myanmaris reisida üksi, seega sai abiks võetud reisikaaslaste otsingul Couchsurfingu foorum. Kandidaadid olid hispaanlane ja leedukas aga peale intervjuud selgus, et hispaanlasel on hull rutt näha kõike ja teha kõike ja meie teed läksid lahku, niisiis jätkasin reisimist leedukaga.

Teretulemast Myanmari, meil on uus president!

Esimene päev Yangonis tänavale astudes oli tunda, et saabusime linna aasta kuumimal perioodil, päeva sisuks oli raudteema jalutada, rongipiletid Baganisse osta ja pisut turul ja tänavatel ringi vaadata. Teisi turiste eriti näha polnud ja meid saatsid uudishimulikud aga naeratavad pilgud ning hõiked "Welcome to Myanmar! " Ühel hetkel kui turul olime, teatati midagi valjuhääldajas ning rahvas tormas ühe leti äärde. Tundus, et jagatakse tasuta süüa. Jäime seda vaatepilti uudistama ning äkki oli minu ees meesterahvas, taldrikutäis toitu käes ning pikk küüs otsapidi selles nuudlisupis. Laia naeratusega andis ta mõista, et supp on mulle ja parem oleks kui ma nende suurde lauda maha istuks. Teised kohalikud sehkendasid ka ümber, tuues juua ja küsides, kas tahame veel süüa (ja tuues veel taldrikutäied). Supp oli tegelikult hea, sõime kõik ära, poseerisime neile fotode jaoks ja kuulsime, et tasuta söök on uue presidendi auks. Nimelt valiti Myanmaris 50 aasta jooksul esimene tsiviilpresident. Järgmisel päeval kordus sama etendus tänaval aga siis kostitati mahlaga.

Kuidas osta rongipiletit Myanmaris

Rongijaam meenutas hobuste võiduajamise talli ainult, et hobused olid puudu. Jalutasime ühe luugi juurde, õnneks rääkis müüja inglise keelt. Pärisime rongi, hindade ja sihtkohtade kohta, siis kui otsustasime, et ostame ikkagi kõrgema klassi pileti ehk sleeperi, ütles mees, et tema seda müüja ei saa, minge vaadake sinna teisele poole luugi juurde. Jalutasime siis läbi metall labürintide järgmise kassa juurde ja kordasime kogu oma jutu uuesti. Seejärel vaatas mees A4l joonistatud plaani ja teatas, et soovitud piletid on saadaval alles kahe päeva pärast. Mis siis ikka, otsustasime Yangonis olla 2 ööd kauem ning ostsime defitsiitsed piletid ära.

Yangoni Kesk-raudteejaama piletimüügi sektsioon.

Pagodade pagoda.

Produktiivsuse poolt ei ole ma olnud sel reisil eeskujulik turist ja teinud nii vähe turistitegusid kui võimalik. Siiski lugedes Yangoni kohta, otsustasin, et  Shwedagon pagodat tahan mina külastada ja see oli üks igavesti hea otsus. Pagodasid on Myanmar paksult täis, neid on igal nurgal, igal põllul ja linnas. Mõned on ilusamad, mõned on tavalised ja üldiselt kui sa ei ole just sügava arhitektuuri, ajaloo või pagodahuviga, siis tüdined neist paari päevaga ikka päris ära. Yangonis olev Shwedagon lummas mind aga täielikult. Veetsin seal 4-5 tundi, jälgides, kuidas inimesed tulevad sinna mediteerima, palvetama, istusin ühes ja teises templis ja tundsin, kuidas anahata tsakra vaikselt surises. Imeilus kogemus, mida teistes ettetulnud pagodades veel Myanmaris kogenud ei ole.

Rongisõit Myanmaris

Yangonist Baganisse otsustasime sõita öörongiga ja sõit pidi kestma umbes 15 tundi. Paraku vaid mõned tunnid enne rongile minekut, tundsin mina järsku tervise halvenemist, värisesin palavikust ja valutasin oma lihaseid ja nahka nagu mingi ägeda viirusega. Kuidagi roomasin rongi ja põneva aknast välja vahtimise asemel ägasin koikul poolune ja ärkvel oleku vahepeal. Olin lugenud enne foorumist, et siinne rongisõit on väga hüplik aga mu kujutlusvõimel rongisõidu hüplikuse kohalt olid ilmselged piirid. See on hüplik, väga hüplik ja korrutage veelkord hüplikuga... Lamasin voodis ja vahel lihtsalt ärkasin ehmatusega, et sõidame rööbastelt välja. Valutav kere valutas veel rohkem kui rappus ja põrus iga kont, soolikas ja lihas... Tunde hiljem, öösel  kui tundus, et palavik hakkab alla andma, tabas mind elu siiani kõige rängim kõhulahtisus, mille esimesed tunnid veetsin õnneks pea ainult minu päralt olevas rongipeldikus, järgnevad 6 päeva 40C palavuses, dehüdreerununa ja näljasena (maksimaalselt sõin nädal aega jutti vaid peotäie keedetud riisi) erinevate turismiobjektide vahel uimerdades. Uskuge mind, nende kogemuste põhjal võiksin kirjutada Myanmari peldiku giidi:) Niisiis mu rännuvaim andis alla üsna ruttu, kolmandal päeval tuli juba ränk koduigatsus kasvõi talvise Eesti järele (ise ka ei usu, et seda kirjutan praegu) aga peaasjalikult mu Tai saareelu maheda briisi, ookeanis ujumiste ja puhta toidu järele.

Myanmari naised oma traditsioonilistes riietes on imeilusad

Riiklikud sissepääsumaksud

Enamus kõige tähtsamaid Myanmari vaatamisväärsuseid on maksustatud riigi poolt ning üldjuhul korjatakse maksu kuskil tabureti peal tee ääres kui piirkonda sisened. Näiteks Baganisse pääsed kui lunastad viis päeva kehtiva 25 000kyätise pileti. Mõne top-listis oleva pagoda juures seda piletit ka kontrollitakse. Samasugust maksu maksime ka Inle järve äärde sõites. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi selle vastu, et anda oma rahaline panus piirkonna heaks aga hea oleks eelarvestamisel seda teada eriti kuna kogu majandamine käib sularahas kui sa just kuskil lukshotellides ei ela.

Põhjused, miks mitte reisida Myanmari  aprillis

1. KUUMUS
 Mulle väga meeldib soe kliima, eriti troopiline ja niiske, mu lemmik temperatuur on 28-33C niiske troopiline mereõhk, siis olen roosa, rõõmus ja õnnelik. Myamari sisemaal on õhk väga kuiv. Sellest pole veel midagi, paljudele meeldibki kuiv õhk aga aprillis läheb siin talumatult kuumaks. Ma eirasin neid kuumuse üle virisejaid aga näiteks Inle järve ääres, kus oli eriti tuulevaikne ja päikese käes ilmselt üle 40C, oli tõesti nii palav, et me ei suutnud ei jalgratastega külasid avastada ega päeval väljas käia. Pidevalt on tunne, et see kuivus lihtsalt väänab mu kopsud ja kere mahladest tühjaks. Niisiis jäi palju asju tegemata just meeletu kuumuse pärast. Pikemast matkamisest ei tahtnud neil päevil mõeldagi. Hetkel seda kirjutades olen Mandalays ja siin on varjus 38C, lisaks veel hull liiklusving, nii et mõnusast olemisest ei saa juttugi olla.

2.UUS AASTA ehk Thingyan
Kui sa pole just suur festivalifänn või ei armasta hullupööra riietega dushi all käia, siis hoia eemale! See ei tähenda mitte ainult hullumeelset 6 päevast veesõda, vaid ka seda, et sa ei saa reisida tavapärase transpordiga, kui siis ilmselt ainult taksodega ühest linnast teise.

Mis on Thingyan - riietega dushi all.

Reisi planeerides polnud mul aimugi, millisesse jamasse ma end mässin kui ei raatsinud kolmekordse hinnaga lennupileteid selleks ajaks osta ning otsustasin jääda nädal kauemaks Myanmari. Nimelt ei teadnud ma, et 4-5 päevaks seiskub kogu linnadevaheline bussi-ja lennutransport. '
Niisiis jõudsime Thingyani ajaks Mandalaysse, kus ongi pidustused kõige suuremad aga nüüd pean siin passima 6 pikka ja märga päeva. Tänaseks on esimene päev seljataga - pool päeva oli lõbus, kiljusin ja jooksin eest ära kui ämbritega külma ja vähem külma vett kaela kallati, tilkusin nagu kalts, kuivasin kuuma tuule käes ära ja sain jälle sahmakaid. Õhtul kella viieks olin täiesti tüdinenud ja väsinud ning hakkas isegi külm. Pagesin turvalisse hotelli ja tunne on, et ei tahaks järgmised päevad eriti välja minna...Muidugi võib ju hotellis tööd teha aga kahjuks on siinne internet üsna limiteeritud.

Pea võimatu on leida siin linnas ka normaalset söögikohta, enamus ärid on kinni ja kes on lahti, küsivad hindu, mis jätavad meil vahel suu lahti. Täna tahtsin osta puuvilju, üheainsa tillukese litši ehk rambutani eest taheti 1,5USDi...no nii palju ei maksa litši isegi Stockmanni kaubamajas...
Siis panime puusse sellega, et hotellis pole hommikusööki, niisiis tuleb toitu minna jahtima tänavatele, kus valatakse sind üle ämbritäite veega. Täna istusime lõpuks mingisse sööklasse, kus tellisime riisi köögiviljadega. Ette toodi riis, kus oli peal umbes 5 tillukest tundmatut pähklit, köögiviljataldrik, mis oli kahepeale, koosnes 3 koorimata küüslaugu küünest, 3 tsillipipra tillukesest kaunast ja 2 viilust millestki, mis meenutas väga täiskasvanud kurki. Kahepeale ka kausitäis suppi, mille puljongi pahaaimamatult riisile tõstsin. Kui siis sööma hakkasin, tundsin, et mingi imelik hais on...leedukas ristis selle hobusesitahaisuks. Suure näljaga püüdsin nuusutada toorest küüslauku aga sitahais meenutas kohe võimalikku uut kõhulahtisust, niisiis tühja kõhuga ma sealt ära tulin ja peale ühest poest leitud kreekerite, pole midagi isuäratavat süüa saanud. Nälg on. Peale kahte nädalat paastu näen pizzat kui silmad sulen...õudsalt tahaks istuda valge puhta laua taga ja süüa puhast toitu, millel pole rasva maitset ja tundmatuid objekte sees:)
Kõige krooniks on meil mõlemil otsakorral sularaha, mis tähendab Myanmaris suurt jama. Tegelikult eelmistes kohtades nägin üsna palju ATM-e, nii et ma väga ei muretsenud, et vajadusel ei saa raha juurde võtta aga tänane ATMi ristiretk Mandalays ei toonud midagi sisse peale katkiste ja veateateid andvate masinate, nii et tulevik on hapu ja näljaaeg ilmselt pikeneb, ainus lootus on, et äkki hotell, kelle receptionis hiilgavad pangakaartide pildid, ikkagi võtab meie haledat palvet kuulda ja saame vähemalt toa ja mu bussipileti eest maksta kaardiga. Lootus sellele on siiski imeväike. Ka rahavahetuste uksed on kinni, nii et väike eurode varu ei päästa ka.