Brasiilia, veebruar 2011

Täna on esimene päev reisi jooksul kui sain täiesti aja maha võtta ja isegi magasin päeval, mis on puhkuse ajal minu jaoks ainukordne. Olen Buzios, väikses romantilises linnakeses umbes 190km Riost põhjas. Linnake on pisike ja madal, imeilusate väikeste majadega. Kui eile saabusin ja linna peal tiiru tegin, siis oli tahtmine pildistada igat kohvikut ja maja nurka. Linna keskus asub mere ääres, nii saab teha pikkasid jalutuskäike. Linnake sai kuulsaks kunagi 60ndatel kui Brigitte Bardot oma brasileirost kallimaga siin suvitas. Nüüd ehib rannapromenaadi Bardot kuju ja iga mööduv turist teeb temaga pilti. Elu linnas on lausa valusalt kallis, ilusad poed ülikalli kaubaga lasevad teha akna ostlemist, sest nendes poodides on myyjad yliaktiivsed ja tulevad kohe rääkima - portugali keeles muidugi ning inglise keelt nad üldjuhul ei valda. Erinevalt kallistest poodidest on paar üksikut kehva valikuga toidupoodi selliste müüjatega, keda üldse eriti ei huvita, kas sa seisad tal kassa ees või mitte, ta räägib oma jutu rahulikult teiste tuttavatega lõpuni.
Eile õhtul läksime hostelist väikse pundiga restosse sööma, otsustasin yhe kanadalasega odavama basiiliku pasta kasuks. Pasta oli nii jube, et mul on veel täna õhtul ka kõht lahti ja küüslaugu maitse suus. See oli küüslaugust nii üledoseeritud, et sõin ainult mõne kahvlitäie, sellest hoolimata hakkas halb - see lausa põletas sisikonda. Brr. Täna parem säästan ja söön ainult yhe ülimaitsva ja mahlaka ananassi.
Hostel on kena, otse rannal ja minu voodist näeb ka merd, tuba on mõnus ja esimese öö olime toas yhe austraallasega ainult kahekesi. Ta läks täna ära ja kaks uut tsikki on juba sisse kolinud praeguseks.
Tänane aktiviteet oli mul paadi tuur koos snorgeldamise peatustega. Midagi erilist ei näinud aga ilm oli ka pisut pilvine, nii et mitte kõige parem päev snorgeldamiseks. Homme yritan minna surfarite randa.
Kirjutan veidi siis tripi algusest ka.
Esimesed 4 päeva veetsin Rios. Kuna olen seal varem olnud, siis oli mul kindel list, mis eelmine kord jäi tegemata ja mida tahtsin teha. Näiteks jalgrattaga mööda Riot sõita, seal on muide 74 km-t rattateid..Kahjuks sel päeval kui plaanisin sõita polnud algul normaalset ratast võtta ja pärast tuli Laranjera bloki pidu vahele ning viimasel päeval polnud ka aega, nii et pean tagasi minema, et oma plaan teoks teha:). RAtastega pidavat seal üldse nii olema, et kui ostad tutika ratta aga see pole tsingitud, siis aasta pärast on see suurest niiskusest ikka roostetanud ront.
Bloki peod ehk Bloco`d on karnevali eelsed ja aegsed no. rajoonipeod, et mingi piirkonna rahvas tuleb tänavale, paljud kannavad kostüüme, autotrackist tuleb sambat ja on ka esinejad, tantsitakse sambat ja juuakse õlut. Kuna minu kohalik sõber Dado korraldas seda pidu, siis olin kutsutud ning oli ütlemata tore. Ma arvan, et toredusel oli suur osa ka sellel, et tema sõbrad kandsid minu eest hoolt ja tutvustasid mind oma toredatele sõpradele. Lihtsalt kõrvalt passides ei oleks viitsinud ilmselt 6 tundi seal sambatada. Pärast läksime veel koos Spanta Nenemi peole, mis toimus järve ääres ning kust oli imeilus vaade linnale.
Käisin ka botaanikaaias - see oli mõnus jalutuskäik puude varjus ylikuumal päeval ning on tõesti väärt tegemist. Nägin pargis isegi toukonit lendamas.
20.veebruaril mindi yle siin no. talveajale ning sellepuhul oli väljas 32kraadi..
Kolmandal päeval käisin Niterois, sest tahtsin näha Niemayeri poolt planeeritud moodsa kunsti muuseumi. Maja oli kosmoselaeva kujuline ja sealt olid ilusad vaated Riole aga muuseumi väljapanek oli üsna kesine. Arvestades kesist väljapanekut, oleks tagantjärele tarkusega pyhapäeva jätta jalgratta sõiduks kuna igal pyhapäeval suletakse pool Atlantica avenüüst ning rahvas jookseb ja sõidab rattaga veelgi rohkem kui muidu. Cariokad (Riolased) on yldse väga sportlikud, pidevalt jookstakse või kõnnitakse mere ääres - olgu hommikul kl 8 või õhtul kl 12, pidevalt nägin tervisesportlasi rannapromenaadil liikumas.
Pyhapäeval oli jalkamats lagoa ja laranjeira tiimi vmt vahel, pull oli vaadata kui kõik baarid tänavanurkadel olid paksult rahvast täis ning kui musta ja punase triibuliste särkidega värava lõid, siis röökisid, hüppasid kõik nagu lapsed - nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. See oli võimas.
Mul oli hostel ainult kolmeks ööks ning viimaseks ööks kolisin ühe vene tüdruku Marina korterisse, mis oli kohe ümber nurga. Viimase päeva hängisimegi temaga ringi, yritasme minna esmaspäeva 6htul välja aga esmaspäev ei ole Rios eriline pidupäev, teisipäeval käisime Santa Teresas ning siis peesitasin veidi Ipanemal. Teisipäeva õhtul lennujaama sõites tutvusin bussis yhe karismaatilise ja abivalmi lennuki piloodiga. Kahjuks minu graafik piloodi omaga ei klapi ning helistada ma talle ei kavatse..vist.
Edasi Manaus ja Amazonas..Saabusin Manausse öösel kell 2 ja hommikul pool üheksa tuli juba tuuri korraldaja mulle järgi ja viskas mind sadamasse laevale. Passisime laevas 11ni enne kui minema hakkasime, vihma kallas vahet pidamata. Rahvast oli igasugust, kopereerusime rohkem taanlastega, slovakist Eva ja tema austerlasest poisssõbra Wolfiga ning ameeriklase Geoffiga. Umbes nii moodustati pärast ka kaks tiimi, kes said omale giidid ning tegid siis oma käike eraldi. MEie giidiks oli shveitslasest Max, kes elab Amazoonias 3 aastat, 4 aastat tagasi sattus ta ise samasuguse tuuriga sinna ning armus kohalike juures ööbides ühte kohalikku tüdrukusse. Nüüd elavad nad koos mingis onnis jõe kaldal ning Max paistab olevat eluga väga rahul.
Esimesed ööd olime väikses majakeses jõe kaldal, seal ei olnud elektrit ega muidugi ka mitte mobiililevi. Kui päike loojus, süütasid küünla ning varsti magama, saatjaks konnade krooksumine ja putukate vidin. Sääski oli äärmiselt vähe, kindlasti vähem kui suveõhtuti Eestis. Majake oli Rio Negro kaldal ning siin pidavatki olema vähem sääski ja vähem malaariat ka. Käisime ka kohaliku hõimu juures külas ning need tervitasid meid tseremooniaga. Ujusime ka jões ning kedagi ei pandud nahka. Viimase öö veetsime dzunglis võrkkiiges magades. See oli põnev kuigi veidi kõhe oli kui oli vaja lõkkeplatsist eemale pissile minna:) Loomi me eriti palju ei näinud, mõndasid ahve, veidi kaimane ja paar sekundit ka tarantlit ning meie jaoks toodi puu otsast alla ka laiskloom. Põnev seiklus oli ka paadisõit ühel väiksel jõel, mis oli puid nii täis kasvanud, et pidime puid eemale lükkama, et paadiga läbi pääseda. Selleks, et jõuda välja suurele jõele tuli matseetaga läbi raiuda jõele kasvanud heina saar kuhu tavaliselt kogunevad alligaatorid ja anakondad.. Kuna juba pimenes, siis kiskusime heina lausa kätega ja adrenaliin oli päris laes nii meil kui giidil, kes polnud seda rada juba aasta sõitnud ning see oli ka talle paras üllatus, et tee nii raskesti läbitav oli. Ettevõtmine lõppes õnnelikult enne kottpimeduse saabumist ja kedagi ei pandud ei osaliselt ega tervenisti nahka, keegi ei saanud õnneks mingit närvishokki ka:)

Jõulud Indias 2010

Taaskord Indiasse. Mitte et mulle seal tohutult meeldiks aga elu kuidagi läheb nii. Minul on see siis kolmas kord, Laurale on see teine kord. Seekord on sihtmärk turistide meka Goa ja eesmärk olla ühes kohas ja puhata - nii et täiesti erinev reis varasematega võrreldes.

20.12

Ärkame varahommikul Lauri ja Jolanta hubases kodus ning kihutame taksoga lennujaama. Veidi ärevus on sees, sest viimastel päevadel on tühistatud lumetormide tõttu tohutult lendusid ja mõned lääne-Euroopa lennujaamad on suletud. Õnneks näitas tabloo "go to gate" kuigi väravas selgus, et ikka on 2 tundi edasi lükatud lend. Õnneks jääb 2 tundi siiski viimaseks lükkamiseks ning suundumegi väikest nagisevat treppi pidi tibatillukese lennuki peale. Mingi ime läbi mahuvad kõik peale ja paari tunni pärast maandume õnnelikult Kiievis. Kiievi lennujaam on üsna trööstitu ning kuidagi moodi veedame 4 tundi seal raamatut lugedes, purjus reisijate röökimist ja pikki vetsu sabasid trotsides. Boarding kestis umbes 1,5 tundi, sest millegipärast kirjutati käsitsi hindude passidest mingeid andmeid ümber.

22.12

Goa, Agonda beach

Eile pärastlõunal jõudsime puruväsinult lõpuks Agondale Moonsooni hütti mererannal. Sõit võttis ikka päris läbi. Delhis läks kõik ilusti ning tukkusime mõned tunnid Gandhi uues lennujaamas magamistoolides, seejärel ootas päris fun sõit Kingfisheriga. Õnnetuseks istus meie ees mingi mees, kes terve reisi aja öökis köhida, kätt suu ees ei hoidnud ning vahepeal oli hääl juba selline, et kohe lendavad kopsutükid mööda lennukit laiali. LIsaks tavapärasele köhimisele ta veel rögastas nii nagu seda mõned rõvedad tüübid tänaval enne sülitamist teevad. Õhtul sõime tüübi auks küüslauku ja lootsime, et tegemsit polnud mingi hullu nakkushaigusega.

Täna alustasin päeva jalutuskäigu, väikse võimlemise ja ujumisega. Laura magas 15 tundi jutti ning lisaks veel paar tundi lõuna ajal.

Tervislik ja lõõgastav puhkus on alanud:) Aeg ajalt tabab mind rahutus, et tahaks mingeid plaane teha või kuhugi kiirustada aga siis manitsen end ning hingan paar korda sügavalt.

Täna sai läbi ka puhkuse esimene raamat "Minu Eesti".

23.12

Istun rõdul peale kosutavat õhtusööki. Kell on 9 ja väljas on kottpime ning meri mühiseb nii nagu oleks vähemalt 20 m/s tuul. Rõdul põleb sääseviiruk ja on õdus ning soe olla. Varsti magama. Imelik, et siin on pidevalt selline uni, hommikul ei ärka enne poolt kümmet ja õhtul ka eriti kauem üleval ei jaksa olla. Ok öösel olen ärkanud meremühina peale (kuna on täiskuu, siis on öösiti tõus ning tohutud lained) ning kuke kiremise peale.

Täna jalutasime ranna teise otsa ning turnisime suurtel kividel ja tegime pilte. Homme on plaan võtta moto ja sõita ümbruskonnas pisut ringi.

24.12

Lõpuks õnnestus ärgata kell 8 ning natuke rannas joogat teha. Peale hommikusööki läksime külatanumale motot otsima. Saime ühe tüübiga kaubale ning peale väikest tingimist ulatati mulle moto võtmed - ei mingit lepingut ega kontakte, esialgu ka ei mingit kiivrit aga nurumise peale õnnestus kahe peale üks mingi nässakas kiiver ikka saada. Kuna ma ei olnud varem nii sõitnud, et keegi taga istuks, siis oli veidi ebakindel olla aga töristasime päris edukalt paarkümmend kilti maha ning käisime ühte kindlust ning ahve vaatamas. Pärast seda otsisime üles Cola beachi ning proovisime motoga pisut võsa vahel offroadi. Cola beach oli päris kena aga üsna rahvarohke. Ning ujumine ei olnud nii mõnus kui Agondal.

Enne pimedat kimasime veel ka Paloleomi, et näha, mis seal on ja kas tasub mõni päev uuesti minna. Oli päris ülerahvastatud ja igasugused müügimehed hakkasid kohe pinda käima. Enne pimedat jõudsime Agondasse tagasi. Jõuluõhtusöögi otsustasime teha Shantis.

25.12

Öö oli raske.. Sõime Shantis kuningliku õhtusöögi hiidkrevettidega ning kuulasime kuidas üks britt kitarril tinistas ja oma laule laulis. Päris mõnus oli. Rõdul sõime veel kodust kaasa võetud piparkooke ning saime ebameeldivalt kurguauguni täis tunde kätte. Uni tikkus peale aga kahjuks magada väga ei õnnestunud. Tundub, et teistel rahvastel ei ole jõulud vaiksed endasse süüvimise pühad vaid korralik pralle, terve öö mürtsus selline disko ja paukus ilutulestik, et vahepeal oli tunne, et meie kookoshütt laguneb koost. Kui mõni kilpkonn veel oli randa jäänud, siis ilmselt pagesid nad vetesügavustesse või kaotasid õudusest kilbid.. Agondal on tavaliselt peale 10-t igasugune lärm keelatud kuna rand on kilpkonnade kaitseala.

Tonight--to-to-tonight you gonna have great party.. ye ye.. kui see kõik läbi sai, kostus paari minuti pärast ülivõimas "kikerikii", kukkede laulu aeg oli käes..vandusin, et järgmine kord kuuluvad kõrvatropid mu reisivarustuse juurde.

26.12

Paloleomi päev. Läksime riksaga ning otsustasime pisut shopata ning rannas peesitada. Tänavakaubandus oli algul lõbus, pärast väsitav. Rand oli aga suht tüütu kuna erinevalt Agondast oli siin igasuguseid asjamehi, kes midagi pakkusid või siis küsisisd lihtsalt raha ning põhimõtteliselt ei saanud 2 minutit ka rahus olla. Kella 18ks olime oma jõu-ja rahavarud ammendanud ning mõnulesime oma armsas vaikses Moonsoonis.

27.12

Laura sünnipäev.

Eile õnnestus talle ajurveeda keskuses massaaz bronnida ning täna see siis sünnipäeva kingina üle anda. Õhtul tegime pidusöögi Shantis ning meile pakkusid seltskonda kaks kanada advokaati Andrew ja Alan, kes tegid Laurale üllatuseks ka sünnipäeva küünla magustoidule ning stuffi poolt laulu. Väga armas.

28.12

Läksime kanadalaste soovitusel hommikul väikste kajakkidega merele delfiine vaatama. Nägime ka ja päris ägedat hüpet isegi. Tagasi sõudes aga oli mõõn ning pidime topelt jõuga vehkima, et üldse kaldale saada. Siiski väga mõnus ja minu maitsele aktiviteet.

Seejärel otsustasime jala läbi metsa teisele beachile minna. Ettevõtmisest sai päris korralik dzungli seiklus. Rand oli äge ja üksik ning tagasi tulles otsustasime metsa asemel üle kaljude turnida. Lõpuks otsustasime veel ühe shortcuti teha ning otse üle väikse jõekese minna, paraku oli tõus ning vesi nii sügav, et pidime koti fotokaga ülessirutatud kätel kandma, vesi ulatus lõua otsani kui vaikselt müüda jõe põhja astusime aga läbi saime. Kohalikel oli lõbu laialt kui meie ületust vaatasid.

29.12

Täna saame Anuga Margaos kokku ning sõidame Agondast minema. Anu rentis meile korteri Colva beachi lähedal. Kuna uue aasta veetmine Goas on kohalike seas ülipopp, siis hostelite ja hotellidega oli olukord päris hull ning hinnad peaaegu kümnekordsed ning ka euroopa mõistes kallid.

Eilses lehes oli, et 25.12 oli selle aasta kõige külmem päev Goas, hommikul ainult 18 kraadi.:)

30.12

Ärkasime hommikul ning võtsime rannast roosad jalgrattad ning kihutasime mööda liiva lõuna poole ning pärast tagsai. Mõnus oli ainult rattad olid pisut päevinäinud ning ilma käikudeta, mistõttu vastutuules oli tunne, et sõidad lihtsalt koha peal. Rahvast on siin kõvasti rohkem kui Agondal, nii turiste kui kohalikke samas tühja liivaranda võib leida ka ikka kümnete meetrite kaupa. Õhtul lähme sööma ning peame Anu ja Jeswiniga plaani, kuidas veeta aastavahetus.

31.12-1.01

Otsustasime rentida auto ning sõita siis põhja, Bagasse vm. ja pidutseda. Liiklus oli oi kui hull kuid õnneks saime terve nahaga kohale. Liiklusummikud olid ka päris hullud ja isegi rand oli nii paksult rahvast täis, et ujuma ei kippunud. Saime jälle korralikult tähelepanu ja mõned kanninäpsud ka kuigi seekord liikusin kottpükstes ja vahepeal panin isegi kapuutsiga dressari selga ning üritasin vältida pilkkontakti. Öösel tegime bisnesit. Indias on nii, et klubisse saavad naised tasuta, paarid maksavad pool raha ja üksikud mehed maksavad topelt. Aus kaup. Hinnad on päris krõbedad, kuskil 500 eeku oli nö. üksikute meeste pilet. Et Anu ja Jeswin saaks tasuta, olime me Lauraga nõus 2 üksikut enda paarilisteks võtma ja nendega läbi turvakontrolli jalutama. Diili üks osa oli, et pärast ei tohi nad meid enam tülitada. Ega me pikalt seal klubis olla ei viitsinud. Anul valutas kurk ja minul selg ning niimoodi hädistena me tagasi sõitu alustasimegi. Tagasisõit oli samuti üsna hull ja korra sõitsime ühele autole ka tagant sisse. Mingi ime läbi ei juhtunud midagi kumbagi autoga, eesoleva auto tagaklaasil oli silt "god is great", jõllitasime jahmunud nägudega seda ning tõdesime, et vist tõesti, sest see oli tõesti ime..

Olin kogu sellest palaganist nii väsinud, et mõte uuesti Baga kanti minekust või laupäevasest turust tundus täiesti vastuvõetamatu.

3.01

1.jaanuaril tegime väikse tiiru Panjis, vaatasime tuledes kirikut ja kasiinolaevu ning sõime õhtust itaalia restoranis. Eile oli juba kell 15 tagasilend. Jõudsime lennujaama nii vara, et sain suurest lennuki ootamisest palaviku. ILmselt olin mingi viiruse üles korjanud, sest enesetunne muutus päris kiiresti päris hulluks, nahk ja lihased valutasid ja hambad plagisesid.

Lennujaamas tuli juttu rääkima veel mingi bling-bling tüüp päikseseprillidega, kes väitis end olevat Bollywoodi lauelv näitleja kes peagi Sean Pauliga koos loo teeb. Nimi oli Ali Kula vmt. palus end FB lisada aga no seal on vähemalt 100 sama nimelist ning Jeswin polnud sellenimelisest kuulsusest midagi kuulnud. Nii et ei õnnestunud vist see india staarieluga tutvumine mul.

Delhisse jõudes ei olnud meil vastas lubatud autot hotelli poolt ning võtsin prepaid takso, mis maksis kuratlikult palju ning ei leidnud tund aega meie hotelli. Terve see aeg olin ma värisedes taga pingil ja mõistus enam väga selge ei olnud. Õnneks õnnestus tekikuhja all end hommikuks enam vähem terveks higistada ning saime ka Delhi linna peale minna.

Vaatasime India väravat, presidendi paleed ning Sikhide templit ning üritasime shopata aga kahjuks olid kõik poed kinni. Vahetult vastu õhtut õnnestus imekombel täita Laura Delhis olemise peaeesmärk - osta teksad. Siis tiksusime kella 2ni hotellis, et lennujaama sõita. Lugesin läbi hunniku india ajalehti ning silma jäi kuidas nad armastavad detailselt kirjeldada toimunud mõrvu. Brr... Küll oli keegi tütarlaps teksapükstega ära kägistatud ja kiviga sodiks pekstud jms. läbiv sõnum oli, et Delhi ei ole pimeduse saabudes naistele turvaline koht. Nii me siis ei julgenudki eriti kuhugi kondama minna, tiksusime hotellis ja ootasime oma autot. Auto muideks oli peaaegu nagu riksa - tuul puhus igast seinapraost niimoodi läbi, et kükitasime mütsid kõrvuni peas kottide varjus ja lootsime juba kiiremini kohale saada. Selgus, et lend lükati edasi, nii et saime jälle Delhi lennujaama mugavates lamamistoolides paar tundi tudida ja hommikul kell 9 lennukisse (algne aeg oli kl 4 öösel). Lennu hilinemine aga muutis õnneks meie Kiievis oleku aja 7 tunnilt 5 minutiks, nii et peaaegu jooksime ühelt lennukilt teisele. Tagasilennul tabas kõrge palavik Laurat.

Meenutus nädalast Tobagos - nov.2010

Maandume Tobago lennuväljal, kuum kariibi briis puhub näkku kui jalutame tillukese Crownpointi lennujaama hoone poole. Passi ja kotikontrolli protseduurid on pisut segased aga kõik toimub sellele vaatamata üsna kiiresti. Meil on vastas nimesildiga autojuht, kes meid sellise rutuga autosse toimetab, et unustan suure ähmiga raha vahetada.

Külalistemaja on väike, otse mere kaldal väikses Buccoo külakeses. Külalistemajast paarsada meetrit on kaunis liivarand kookospalmidega, täpselt nagu postkaardil. Külalistemaja peremees aga ei soovita sinna minna või kui minna, siis mitte midagi kaasa võtta, pidavat olema oht saada röövitud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.

Väljas söömine on Tobagos üsna kulukas, hinnad on sellised vähemalt kesk-Euroopa tasemel, nii et kahjuks ohjeldamatut mereandide õgimist ei saanudki endale lubada. Õnneks on kraanivesi siin täiesti joodav, et pidev vee varumise paanika jäi vähemalt ära:)
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.

Plaanisime kohe sadamast ka tagasisõidupiletid osta, see tagasihoidlik plaan kujunes üsna värvikaks kogemuseks. Meie ees seisis umbes 7 inimest, üks kassa teenindas ning üks mees
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).

Tegelikult olid kõik inimesed Tobagos alati väga abivalmid ja lahked.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.

7 päeva saarel said läbi, nägemata jäi läänepoolkera vanim vihmamets, mis jäi hingele kripeldama. Nägin pilte, mis seal olid tehtud hiiglaslike suurte puudega mets oleks kindlasti vägev olnud, selleks jäi aga üks päev puudu..

Aga muidu oli kena tore saar ülisooja merevee ja kuuma päikesega, mis mulle eriti meeldis, et ka öösiti oli soe, alla 30 ikka naljalt ei langenud, nii et oli mõnus puhkus talvisest Eestist.