Kuidas pikendada Tai viisat

On kõrva ja silma jäänud, et eestlasi on Tais hullupööra palju, ka minu saar tundub olevat eestlaste teele üsna tihti jäävat. Kuna käisin just paari päeva eest immigratsiooniametis oma siinolekut pikendamas, siis mõtlesin,e t jagan seda kogemust avalikus ruumis:) Kui meil esimene pikendamine päevakorral oli, siis tegelikult ei leitud ühest ja selget vastust oma küsimustele ei immigratsiooni helistades ega saatkonnalt küsides, rääkimata erinevatest muudest lehtedest, mis internetiavarustes leidub.
Niisiis kui oled tulnud Taisse ja tekib mõte, et jääks plaanitust kauemaks, siis kuu aja pärast oled fakti ees, et kas lähed kuhugi naaberriiki või lähimasse immigratsiooniametisse.
Taisse lennates antakse piiril automaatselt 30päevane viisa, üle aja riigis olek tähendab mõne päeva puhul suurt punast templit passis ja trahvi, pikema aja puhul aga riiki sisenemise keeldu vastavalt ületatud ajale. (need normid muutusid hiljuti). Maad mööda sisenedes antakse 15 päeva. Võimalus on Malaisias käia saatkonnas ja teha nt. 60 päevane viisa, ka seda saab kuu võrra pikendada.
Lähim immigratsioon asus minule Koh Samui saarel. Nathonis. Seega polnud muud muret kui võtta Phanganist sobiv paat, mis viib just Nathoni (osad paadid randuvad teisel pool saart), siis jalutada umbes pool tundi  paremale (kes jala ei käi peaks saama mototakso 100 bahti eest) ning oledki kohal.

Mida vaja läheb?

1. Pass koos maaletuleku kaardiga
2. Koopiad passi info lehest, viisa lehest, maaletuleku templiga lehest ja maaletuleku kaardist. Koopiaid saab ka kohapeal teha hinnaga 20bahti leht. Igale lehele tuleb panna oma allkiri ja Tai telefoninumber.
3. Dokumendi pilt (kel pole, saab jällegi teha vahetus läheduses.
4. Pead teadma oma tai aadressi võimalikult detailselt, kasuks tuleb kui võtad oma bungalote või maaomaniku visiitkaardi kaasa.
5. 1900 bahti (sularahas loomulikult)
6. Pastakas, et saaksid kohapeal blanketi valutult ära täita.

Blanketid leiab Info leti pealt kastist. Täida see ära ja siis sea end info letis sappa, võttes näppu ka kõik pildid ja koopiad. Tütarlaps vaatab paberid üle ja annab tagasi koos numbriga. Siis mine ümber nurga uksest sisse. Nüüd satud sinna samasse ruumi infoleti tütarlapsega. Seal võtab kas see sama infoleti töötaja või mõni muu ametnik ainult neile teadaoleva loogika järgi järgmiselt inimeselt dokumendid ja raha vastu ning siis varsti kutsub mingi järgmine töötaja sind oma laua kõrval kaamerasse vaatama. Seejärel saad uue numbri ja soovituse kontorist välja minna. Kaugele ei tasu minna, sest umbes 3 minuti pärast tullakse hunniku passidega, kus küljes on numbrid ja siis saad oma peos oleva numbri vahetada passi vastu. Lihtne! Tasub üle kontrollida, et pass on ikka sinu, et maaletuleku kaart on ka olemas ja mis kuupäev passi märgiti. Ongi aega Taimaal juurde võidetud! Pikendada saab ainult ühe korra, s.t. kuu aja pärast enam nii lihtsalt läbi ei aja, tuleb ikkagi riigist välja minna. NB! Kõik hinnad ja info on seisuga 1.03.2016 ja võib muutuda iga hetk.

Kui mul soovitati võtta pärastlõunane paat ja sipsti ära käia, et kohapeal pole midagi teha ega näha, siis ma ignoreerisin seda soovitust ja varusin endale 3 tundi, oleks võimud isegi rohkem aega olla!
Esiteks meeldis mulle, et Nathonis näitas mulle end natuke ka see naeratuste maa end. Isegi politsei naeratas laialt ja ütles tere, teemüüja lobises pisut ja lihtsalt lavatsitel lebotavad kohalikud ka naeratasid laialt. Linnake oli ka nunnu, teele jäi tore köögivilja turg, kust ostsin värske puhmaka tilli! Olen siin juba mitu kuud taimetoitlust pidanud aga turul olid sellised terved grillitud kalad, et üle hulga aja tuli kala isu...niisiis sõin seda kala ja haukasin tilli peale, küll oli hea:)
Kohe kai kõrval oli aga suur toiduturg, kus valik nii suur ja lai, et seal võiks toiduhuviline või suure isuga sellid tunde veeta:)

Ülekanne troopilisest tormist

Ärkasin 5:30 hommikul selle peale, et väljas oli maru lahti ja läbi lae tulid mõned vihmapiisad, mis potsatasid voodisse.



Mõned tunnid hiljem mere ääres:

Õhtul: päev on möödunud vahepealsete äkiliste tuulehoogudega, mis lennutab mürtsudes ümber kõike, mis veel püsti. Vahepeal kaob elekter, vahepeal ainult internet. Tänavate kohal rippuvad juhtmete kuhilad teevad tavapärase vaikse surina asemel kõvemat surinat ja sähvib pisut ka tuld.

2015 aasta turismi võitjad ja kaotajad

Jagan Trip.ee artiklit Turismi võitjatest ja kaotajatest riikidest.

Lühidalt lisan vaid, et kui Taisse reisis 30 miljonit inimest, siis ma ei imesta enam mitte millegi üle, mida olen siin näinud ja kogenud. See peabki nii olema. Selline mass viibki looduskeskkonna, inimesed ja suhtumisse otsejoones p....sse.
Järgmine kord lähen Tadžikistani või mõnda kaotajate nimekirjas olevasse, Papua Uus Guineasse, mis on mu nimekirjas juba ammu olnud

Etüüdid elust

Bahtism

Juuresolev pilt tehtud ühe Malaisias elava farangi kontoris. Selgitab mu arust olukorda Tais üsna hästi.

Solvumised ja naeratused naeratuste maal.

Siin elab koos mitmeid usujärgijaid ja silma on jäänud mõned iseärasused, ilmselt on need nö. kultuurilised erinevused, millele pole selgitusi leidnud.
Esiteks tundub, et moslemid on oluliselt lahkemad ja sõbralikumad aga aeg ajalt nad solvuvad kummaliste asjade peale. Näiteks  kui ütled ettekandale, et sa pole valmis tellima veel ja et ta võib natukese aja pärast tagasi tulla või siis hotellipidaja, kes on ülimalt solvunud kui kokulepitud ajal välja hakkad kolima.
Taid omakorda on võimelised naeratama raha vastu võttes ja mõnel korral on olnud nad täiesti arusaamatult ignorantsed ja ennasttäis, ühed hullemad natuurid, keda rahvuste seas kohanud, mingist naeratuste maa jutust ei saa ma siin üldse aru. Muidugi on toredaid ka nagu igal maal, näiteks selline lõbus vahejuhtum, kus tegime mikrobussiga peatuse, et süüa ja tualetis käia. Kõik sildid olid taikeelsed ja ainus tualett, kus suur silt peal oli, oli meestele. Käisin ringi ja üritasin küsida aga töötajad vaatasid mind apaatse 'jälle mingi kuradi farang' näoga ja tegid näo, et ei saa muhvigi aru. Lõpuks tuli bussis olnud tai tüdruk ja  tiris mind läbi meeste vetsu, kus pissuaaride ääres toimetavad mehed ka viipasid, et ja jah tulge siit läbi, sealt meeste tualetist läbi minnes saigi naiste tualetti..

Liikumine kohast kohta

Taimaal on turistidele aga tundub, et mõnel pool ka kohalikele, liikumine minibussiga punktist a punkti b väga levinud. Minu meelest on siin tegemist ühe pesuehtsa turismimaffiaga, mis algab juba internetis, kus kõikvõimalikud foorumid soovitavad tavabusside asemel kasutada minibusse, olevat mugavam. Kas aga alati on? Minu kogemus näitab, et makstes kõvasti rohkem kui tavabuss, jõuan ma ikka lubatust umbes 3-4tundi hiljem kohale ja pean veel taluma bussijuhtide bahtismi. Ehk siis käib neil kõva klientide juurde otsimine, nii tiirutasime näiteks Hat Yais üle tunni ümber bussijaama ja ootasime kuniks juht leiab igale bussimillimeetrile mõne istuma. Teinekord käis bussivahetus- eelnevalt lubatud ühe vahetuse asemel kolisime oma kodinaid neli korda. Lisaks koguvad nad piiril mingit hämarat maksu, et piiriületus sujuks kuigi meie läheme ju üle eraldi ja see midagi ei muuda. Summa on poole suurem kui koguja on tailane vs. malaislane.
Bussijuhtidele meeldib muidugi ka oma meelt lahutada. Nii sõitsime Malaisia piiri poole nagu action filmis. Kuskilt juhi juurest tulid kõrvulukustavad tulistamise ja põgenemise hääled. Eriti sürriks läks  kui siis ilmselt filmis autod kummidevilinal põgenesid. Üsna reaalne tunne tekkis kuigi pilti me ei näinud, ei tea, kus ta oma ekraani peitis.
Hatyai bussijuht on jällegi eputrilla, selline soengu ja kirju särgiga poiss, kellel on ülipikad küüned, sellised, mida näeb naiste kunstküüne reklaamides (bussijuht on mees). Siis tal on telefon ilusti rooli kohal hoidikus ja sõidu ajal muudkui scrollib oma küünega mööda facebooki ja whatsappi. Vahepeal lülitas sisse video ja kohendas selle järgi soengut. Võeh! Mul ajavad need küüned lihtsalt judinad peale...

Etendus  hotellis ehk kingitus konkurendile

Georgetownis peatusin tillukeses hotellis. Seal elasid ka mõned westernitest vanakesed, kes olid Malaisiasse odavat hambaravi tulnud saama või mingeid muid (vist peamiselt meditsiinilisi) teenuseid. Üks iiri vanake meenutas natukene Rod Stewartit või milline ta võiks olla kui oleks perssekukkunud. Ühel päeval jõi ta ennast õige iirlase kombel täis ja tüütas meie viisakat ja väga sheffi administraatorit. Öösiti läks admin ka kuhugi oma pessa magama ja kliendid jäd omapead. Ärkasin tol ööl kl.4 koridorist kostvate mütsatuste ja sajatuste peale. Kargasin toast välja ja mis ma näen, iirlane vaevu jalul aga muudkui peksab ust ja sõimab. Selgus, et vetsu minnes oli ta ukse lu kku tõmbanud ja nüüd süüdistas mingeid kolmandaid tegelasi, kes teda ruumi ei lase. Üritades teda peatada hotelli laiali lõhkumisest, otsustasin helistada nn. hotelli hädanumbril omanikule ja kutsusin ta kohale. Tüüp sajatas veel mitu tundi. Järgmisel päeval tehti tüübile hoiatus, et kui veel joob, siis visatakse välja. Minul surus omanik kätt ja tänas konstruktiivse käitumise eest.
Õhtul läks aga põnevaks. Tähelepanelikumad vaatlejad ja kuulajad said aru, et iirlasel on ikka miskit suuremat lahti kui liiga palju õlut. Midagi luulude ja identideediküsimusega. Nii kargas ta oma väsinud poolpalja kerega ringi, teatas, et asiaadid peavad brittide koloniaalajastu üle tänulikud olema ja üldse on tema seal kõige tähtsam ja ägedam kutt. Kui meie pugistasime omaette naerda ja tundsime ühtlasi tema pärast ka piinlikkust, siis iirlane oli veelgi ägedamaks muutunud ning kui omanik teatas, et ta pole seal enam teretulnud, siis keksis tolle nina all ja õhutas endaga kaklema. ühel hetkel malai kannatus katkes ja ta kargaski välja, käis üks müdin js madin, admin hüppas neile vahele ja iirlasel oligi kulmudevahel tilgake verd. See teda ei heidutanud, kui teda staffi poolt taksosse suruti, ikka hõikas veel, et ma tahan sinuga raisk kakelda! Tüübile pandi teine hotell ja saadeti minema. Palju õnne konkurendid uue kliendi puhul, mina koos teiste klientidega tänasime meeleoluka vaatemängu eest ;)

Katsetused toiduga.

Eelmine kord jäi õhku minu vinguv noot Penangi kulinaaria osas. Teatan, et ega ma alla ei annud, tegin nimekirja roogadest, mida soovitati proovida ja proovisin vähemalt osad neist ära. Kõike ei jõudnud, muidu oleks pidanud seal kuu aega olema.

Duriani jäätis. Durian on see jube vili, mida keelavad märgid kaunistavad ühistransporti ja hotelle - durianiga nendesse sisenemine on keelatud. Kes on duriani lõhna tundnud, teab miks. Jäätis oli õnneks mahedam. (vt eelmise postituse videosid) 

Paper do seh
meenutas vahvlit, pärineb lõuna Indiast. Esimene ja pea ainus maitsev toidukatsetus:)

Penang laksa (vt. videot eelmisest postitusest)

Koay teow soup, 

Jääpallid, mis maitsesidki nagu suure struktuuriga jäised lumepallid:

Part...pilti ei ole aga pardi pläustil olid sees kuivatatud kalad..hmm väga eksootiline maitsekooslus jällegi minu jaoks.

Tänavatoidu letike.

Salaja tehtud pilt minu hommikusöögi elamusest:

Ajast

Kui vahel iroonitsetakse brasiilia ajaarvamise pärast, siis minu kogemus seal on ikka kordi parem, vähemalt bussid käivad ajagraafikus nii palju kui võimalik. Tais pole midagi veel graafikujärgselt väljunud ega saabunud. Täielik sõidukijuhtide anarhia!

Penangi toidusaaga jätkuks

Ega ma ei läinud lõpuks pizzahutti, tegin ikka mõned katsetused ära nagu peab. Mõnest neist ka videos.
Duriani jäätise test:

Laksa a la Penang test:

Kuidas ma Malaisias aastat vahetasin

Kui eelmistes postitustes kurtsin Tai lärmakuse ja liigse turisminduse üle, siis viimastel päevadel Koh Lantal muutusin nostalgiliseks. Tegelikult ma armastasin hommikuid (kui ma öisest mürglist liiga väsinud polnud)  ja pärastlõunaid kui gekod ja linnud laulsid, oli selline mõnus vaikne chill meie hütitänaval. Leidsin paar head söögikohta ka oma külanurgas ja kõik oli lahe kuniks kell sai õhtul 10. Siis algas minu jaoks põrgu, kus iga pooltunniga läksid detsibillid kõvemaks ja mina närvivapustusele sammukese lähemale.

Sai läbi ka minu esimesed viisavabad 30 päeva ja olin otsustanud selle puhul väisata Malaisiat, Penangi saarel olevat George Towni, kus asub nii Tai saatkond kui on ka äge vanalinn.
Georgetowni sõit võttis 4 tundi ja 3 van-i vahetust rohkem kui pileti müünud agent algselt lubas, nii olin üsna ära solgutatud kohale jõudes.
Kui 3 sõnaga kokku võtta Penangi saar ja Georgetown, siis ütleks templid, toit ja liikluskaos.

Kopereerusin oma turistitegevuste osas ühe samal ajal linna tulnud poola tsikiga. Aasta viimasel päeval väisasime nii umbes 10 erinevat templit ja kõndisin nende vahet 10 tundi. Kui ma üritasin mingist templist viilida, siis mu reisikaaslane kutsus mind korrale, nii et aastavahetuseks olin ma täiesti küpse. Siiski...linn on ääretult fotogeeniline, nii et tundsin pidevalt puudust heast kaamerast.
Templite, koloniaalstiilis majakeste ja tänavatoidu kompotti vürtsitas pidev autode ja rollerite vool, saatjaks vali mürin ja tossupilv. Iga teeületus on võitlus oma elu eest.

Toidust.

Jõudsin siin  äratundmisele, et kuigi olen end suureks toidufänniks pidanud, siis  on praegu reisimise juures üks suurimaid väljakutseid söök.. eriti kui see söök on selline, mis ei isuta kohe üldse mitte..Olen alati irooniliselt suhtunud nendesse McDonaldsi ja English breakfasti inimestesse, kes reisides ikka nende tuttavate menüüde jäävad aga kolmandat päeva siin pooltühja kõhuga ringi käies piilusin täna juba Pizza Hut´i menüüd (jajaa võite mind mõttes kividega loopida).
Olgu öeldud, et Penangi peetakse kuulsaks oma tänavatoitude poolest ja kulinaaria mitmekesisuse üle ollakse väga uhked.  Siin elab koos  hiinlaste, hindude, malaide miks ja tänavalt leiab kõigi nende toite väga suures valikus. Peamiselt on aga tegu liha või mereannitoitudega ja kumbki neist ei kõla praegu mulle isuäratavatena. Mereannid on küll aastaid mu lemmikud olnud aga ei tea, kas mõjus paari kuu eest saadud toidumürgitus pärssivalt või on mul neist lihtsalt isu täis.
Proovisin esimesel päeval tänavatoitu, kus lubati et asi sisaldab porgandeid, välja paistsid natuke nagu kaalikad ja maitsesid nagu mitte midagi...Siis sõin aasta viimaseks roaks tandoori kana aga mul ei  ole praegu kohe üldse liha isu, seega oli see selline poolvägisi söömine kuigi kanal polnud viga midagi. Järgmised toidukorrad kui neid imelikke pruunistunud kana ja pardikeresid vaatasin, siis lihtsalt ajas öökima..ja igasugused tundmatute nimedega segud ja ollused ajavad isu ära. Eile sattusime jälle mingisse India kohta hilisele lõunale, võtsin ainult juustu rotit, juusturotile oli pandud kamaluga valget suhkrut juustu peale! Kuigi juustu moosiga ja shokolaadiga meeldib mulle väga süüa, siis teralist valget suhkrut sulanud juustu seest poleks küll osanud oodata......
 Eile läksin pärast suhkrust rotit sushit sööma..võtsin sushirongilt kausikesi ja sain makid, kus oli tuunikalakonserv vahel. Kuigi nii võib tunduda, ei ole mul plaani alla vanduda, tegin nimekirja kohustuslikest toitudest, mida siin proovima peab ja püüan need viimasel paaril päeval ikka ära proovida.

Kuidas siin aastat vahetati?

Kuna siin on suurem pidu hiina aastavahetusel ja ka hindude ja tailaste pidustustel, siis midagi väga suurt ei oodanud. Õigesti tegin, sest saime veel vähem kui ootasime:) Nimelt läksime platsile, kus eelnevatel aastatel olevat olnud ilutulestik ja elav muusika jne. Jõudsime sinna tund enne suurt pauku aga suurt pauku ei tulnudki! Inimesed olid kogunenud, lapsed loopisid värvilisi pulki üles ja üks väike tüdruk puhus mulle ja see oligi kogu moos. Mingit sekundite loendamist ega ilutulestikku ei olnud. Meil polnud kella ka, nii et vastaskaldal ühe ilutulestiku tulede ja rahva vile põhjal saime aru,e t tuli. Siis hüppasid kohalikud oma motode selga ja algas hull rallimine tänavatel nagu oleks paraad aga ilma rekvisiitideta või siis olid rekvisiitideks signaalid, ving ja mürin.
Jalutasime tänavale, kus asuvad paljud külalistemajad ja turistide baarid, seal oli väike kogunemine ja elav muusika. Ühes reggae baaris laulis moslemist tütarlaps biitlite lugusid ja selle taustaks tõmbasid hindud vesipiipu. Kultuuride sulatusahi :)
Päris tore on see, et hoolimata sellest, et George Town on üsna suure hulga turistide sihtkoht, ei ole ta nii ära turistindatud, et sa päris elu enam ei näe. Tegelikult igasuguseid häirivaid agente jms peaaegu ei näegi, see on mõnus.
Aasta esimese päeva veetsin Kagu-Aasia väidetavalt suurimas budistlikus templis. Naljakas oli see,et templid olid osavalt seotud ostukeskusega, templisse pääsemiseks tuli läbida kaltsulettide rägastik ja mõnes templis olid pudipadi letid kohe otse altarite ümber.

Seal sai teha ka igasugu trikke, nt. kirjutada buddhale oma soovid ja panna need soovide puu otsa. Mõnes rahulikumas templis sai isegi maha istuda ja tsutike mediteerida.

 Üldiselt arvan, et mul on ülihea aasta kindlustatud, lisaks tegin ka hiina templis mingit ennustusrituaali ühe hiinlase juhendamisel, kahjuks pani ta selleks ajaks plehku kui ma sain mingi kirja hieroglüüfidega, kus mu tulevane  saatus kirjas. Pean nüüd kedagi paluma seda tõlkida.

Niisiis soovin kõigile head uut aastat ja kui teil pole soovidepuud, kuhu enda tellimused üles riputada, siis pange need vähemalt paberilegi, teatavasti on soovidel on ju tavaks täide minna ;)

Kuidas reisida tasuta?

Olen sel teemal ammu tahtnud kirjutada aga nüüd Rob juba kirjutas ja ma ei hakka teda kordama, vaid  jagan linki: http://robgreenfield.tv/sleepforfree/
Päris paljud nimetatud variandid on ka ise erinevatel eluetappidel järgi proovitud ja vingumise asemel, et viietärnihotelli hinnad on kallid, soovitan kasutada nii mõnigi kord viiemiljoni tärniga hotelli :) Ja lisaks viiemiljonitärniga hotellidele vahvaid kohalikke, kes oma uksed ja südamed meelsasti avavad ning niimoodi päris elu näitavad. Kel aega rohkem käes, siis igasugused töö vahetused majutuse vastu ja majavalvamised on ka omaette elamused aga eeldavad muidugi ka pühendumist.