Reis Indiasse, Keralasse detsembris 2008

Seekord ei olnud reisil viitsimist päevikut pidada. Siin väike kokkuvõte nähtust-tehtust-kogetust.
Reisiseltskond : 7 inimest, sealhulgas 6 aastane tüdrukutirst, kellega arvestades sai koostatud ka nö. softim marsruut.
Reisi aeg: 20.12-4.01.2009
Marsruut: Helsinki-Mumbai-Trivandrum-Kanyakumari-Varkala-Allepey-Kumily(Periyar)-Cochin-Mumbai-Helsinki-Tallinn.


Keralast lühidalt: India lõunapoolseim osariik, üle 30 miljoni elaniku, omapärane riisipõldude niisutussüsteem, mida mööda tehakse nüüd paadi kruiise aga veetakse ka kõike eluks vajalikku.
Räägitakse malayalami keelt, usunditest levinuim hinduism (57%), kristlus(11%), islam (24%) jm. Pealinn Trivandrum u. 700 000 elanikuga.


Jõudsime Trivandrumisse pühapäeva pärastlõunal peale pikka lennureisi Mumbaisse ja sealt edasi kohalike lennufirmadega läbi Chennai ja veel mingi linna, kus vahepeatus tehti. Seega esialgu plaanitud jalutuskäik jäi ära, võtsime riksad ja kihutasime randa, kus pidi olema selline pühapäeva õhtune hängimine. Kastsime oma varbad India ookeani ja saime esimese kogemuse kohalike jõllitamise ja pildistamisega. Nele ja Merka tegid tiirud kohalikul karussellil ja siis palusime riksamehel viia meid kuhugi heasse seafoodi restorani. No mul peaks olema juba kogemus eelmisest korrast riksameestega aga sain jälle väikse mäluvärskenduse. Sel hetkel kui tellimust esitad ja hinnast räägid, ütlevad nad ikka jees,jees aga kui sõitma hakkasime, selgus, et ta ei saanud halligi aru, et peab ise meile mõnda restot soovitama. Nii me siis kihutasime mööda linna siia-sinna ja mina hakkasin kiiruga juba malayalami keelt õppima, kuni nägime tee ääres mingit toitlustusasutust, kus tegimegi oma esimese eine Indias, mis oli ühtlasi minu sünnipäeva õhtusöök.


Teise päeva hommikul sõtsime rongiga Kanyakumari, mis on India kõige lõunapoolseim tipp ja Bengaali lahe, Araabia mere ja India ookeani kohtumispaik. Kuulus veel imeliste päikseloojangute ja päikesetõusue poolest. Rong sõitis läbi kauni vesise ja palme täis maastiku, nii et sai silma nuumata ja pilte teha. Kanyakumari ise nii romantiline ei olnud kui olin ette kujutanud. Lootsime, et saame ka ujuda sellises poeetilises paigas aga kui mere äärde jõudsime, kadus igasugune isu vette minna - üks ranna osa oli täis paksu prügi ja teine osa, mis eemalt paistis ilus liivane, oli paksult täis kakat - inimese kakat muidugi. Üks onu lausa seisis ja ootas kärsitult kuni me seal merd pildistasime ja kui olime selja keeranud, et minema hakata, kükitas juba liival. Reisiseltskond sai ka oma esimesed kaubanduslikud ristsed, kogu protseduur võttis mõnevõrra aega ja andis oma õppetunni. Käisime paadiga ka meres olevat templit ja päikesekalendrit vaatamas, mis oli nice to see aga mitte must to see. Tagantjärele arvan, et oleksin selle linna pigem vahele jätnud, poleks millestki erilisest ilma jäänud, võib-olla olid ootused liiga suured ja erilised.


Järgmisel päeval suundusime rongiga Varkalasse, kus oli plaan veeta jõulud. Kuna pidime pidevalt kasutama kahte sõiduvahendit, siis oli alati vaja veenduda, et mõlemad riksamehed teavad kuhu minna. Varkalas juhtus teise ekipaazi riksavend pisut otu ja ei suutnud kuidagi hotelli üles leida ega ka meie riksa kannul püsida, lõpuks unustati ka hotelli nimi, nii et suures hädas sai lõpuks helistatud ja riksameest vahetatud ning lõpuks jõudsid kõik õnnelikult hotelli. Varkalas tahtsime rannas mõnuleda, kõvasti ujuda ja ajurveda massaaze nautida. Ujuda sai kõvasti, samuti lainetes liulauaga sõita ja niisama hullata, mõnedki meist said oma päikesepõletused kätte. Viimasel päeval jõudsime ka ajurvedasse ja see oli päris naljakas kogemus. Näiteks massaaz algas korraliku pähe tagumisega, mis minule oli päris ebameeldiv. Pähe plätserdati kõvasti õli ja sikutati juustest. Ootasin muudkui millal selja kallale asutakse aga seljast libistati ainult korra käega üle, muudkui nühiti reisi ja käsi. Lõpuks saadeti külma dušši alla ja pandi uks väljast poolt riivi (enne tädi muidugi ei öelnud, et kavatseb mind luku taha panna), kui peale koputamist keegi ust avama ei tulnud lõin põhjamaise ugrimugri jõuga riivi eest ja pääsesin vabadusse. Need, kes võtsid massaazi koos aurusaunaga pandi veel kükitama mingisse puidust tünni kus olevat olnud suhteliselt jahe olemine.
Varkalas käisin hommikuti seitsme ajal rannas jalutamas ja pilte tegemas. Elu oli siis kõvasti erinev päevasest turismi paablist. Mehed sikutasid merest kalu nii, et terve rivi mehi sikutas ühelt poolt ja teine sama palju teiselt poolt. Ega nad mul pikalt vahtida ei lasknud, panid ka tööle, sikutasin siis koos nendega, päris lõbus aga väsitav oli:) Kohalikud kalurid käisid merel kolmest lauast koosneva pisikese paadikesega, pakkusid ka mulle sõiduvõimalust aga mõtlesin 2 päeva ja kui kolmandal minna otsustasin, olid pakkujad kadunud:)
Sellel reisil saime korduvalt tunda ka India elektrikokkuhoiu poliitikat. Õhtuti esines päris tihti elektrikatkestusi ja kogu külake või linn vajus pilkasesse pimedusse. Kaupmehed olid varustanud end generaatoritega ning mõne hetke pärast olid neil lambikesed poes põlemas ja kauplemine võis jätkuda.
Alkoholipoliitika oli range ka Keralas, enamikes restoranides ei müüdud üldse alkoholi, Varkalas kui turismipiirkonnas oli pisut leebem, st. mõnedes restoranides ikka õlut ja kokteile sai, mõnes küll paluti vahel õllepudel laua alla peita kuna politsei tuli. Korra käisime ka alkoholi poodi otsimas, et end rummiga varustada. Kogu Varkala peale oli üks väike poeke või õigemini kiosk, selle ees lookles üüratu pikk saba. Riksa mees käskis minul kui naisel leti ette minna ja staff ära osta kuna naistel pidavat olema eelisjärjekord. Nii ma siis tegingi ja rummi ära tõin.
Varkalast suundusime õhtuse rongiga Allepeysse, et sealt järgmine hommik backwatersile minna. Hommikul tegime Veljoga varakult reidi linna ja otsisime sobivaid paate. Leppisime vanaga kokku ja täpsustasime kõik üle kui tunni pärast kkogu seltskonnaga kohale ilmusime, hakkas vana aga teist juttu ajama ja kallimat hinda küsima. See ajas närvi mustaks ja saatsime ta kuu peale, õnneks oli kohe uus vana varnast võtta ja saime kõik 7-kesi veel ühe paadi peale ka. Plaan oli paar tundi väikste kanalite peal sõita ja siis public boat võtta ja Kottayami sõita. Mõeldud tehtud - paadike viis meid kanali äärsesse külakesse kus saime ka majja sisse piiluda, vetsus käia ja tassikese teed juua. Kuigi inimesed elasid äärmises vaesuses ja kehvades tingimustes, oli elamine puhas ja prügi ei vedelenud aia ääres.

Õhtul 6 paiku jõudsime Kottayami ja võtsime sealt bussi, et sõita kohe edasi Kumilysse. Sõit Kumilysse läks mööda käänulisi mägiseid teid hullumeelselt kihutava bussijuhi ja puupüsti bussiga. Buss oli nagu ikka Indias ilma akendeta ja kuna päike oli juba loojunud ning mägede tõttu ilm tavapärasest külmem, siis lõdisesime ja toppisime selga absoluutselt kõik, mis seljakotis leidus. 4 tunni pärast Kumilys välja astudes oli selline tunne nagu oleks kuskilt torudest läbi solgutatud. Kumilysse polnud ma eelnevalt hotelli broneerinud ja see oli suur viga. Võtsime Heljega riksa ja hakkasime järjest hotelle läbi kammima, teised ootasid bussijaamas. Käisime ukselt uksele ja isegi kahekesi oli võimatu vaba tuba leida, pärast umbes 10ndat "ei-d" leidsime ühe väikse kahese toa, kuhu saatsime Kaja ja Veljo Nelega. Õnneks leidis siis üks isehakanud abimees, kelle üle seekord päris suurt rõõmu tundisme, meile veel ühe kahese toa. Läksime seda vaatama ja etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige lahedam tuba ja majutusasutus üldse meie reisi jooksul. Ilus puhas vaiksel tänaval asuv valge villa, kus äärmiselt sõbralik ja lahke peremees ja perenaine, kes meid neljakesi kahesesse tuppa lubasid, põrandal magamiseks hunniku tekke tassisid, öösel meile saia röstisid ja puuvilju pakkusid ning ei küsinud ise isegi mitte lisaraha. Olime täiesti läbi ja magasime nagu kotid. Hommikul ootas meid ees seesama isehakanud abimees ja uus hotelliotsing. Saime bussijaama kõrval olevasse India mõistes kallisse hotelli, kus meie toa aknad avanesid kanakuudile, nii et ärkasin öösel kell 3 pideva kiremise peale. Kumilys oli plaan külastada Periyari loomaparki, pipraistandusi, teeistandust ja sõita elevantidega. Seda kõike me ka tegime ainult teeistandusi vaatasime aknast kuna tervis streikis mitmel reisisellil ja otsustasime kolmandal päeval kiiresti järgmisesse sihtkohta sõita. Loomaparki minemiseks võtsime safari, kus esialgu sõitsime autodega ja seejärel oli lubatud 3-4 tunnine jalgsimatk ning lõpuks veel paadisõit. Kohapeal selgus, et 3-4 tunnist jalgsimatka polegi seal võimalik teha ja piirduti 2 tunniga. Dzungel oli päris tore, nägime igasuguseid puid, kuulsime Musta ahvi hõikeid aga ei näinud ei elevante ega tiigreid, isegi mitte piisoneid. Näidati väidetavat tiigri jälge (oli küll selline suure kiisu jälg) ja elevandi jälge ja värsket elevandi kakat, sellega ka meie kohtumised loomadega piirdusid. Kui olime juba tagasiteel, nägime kõrgel puu otsas ka Musti ahve ja orava saba. Korra vilksas mööda ka Kingfisher.


Kuna bussisõit mägedes oli nii mõnelegi meist kannatusi valmistanud, siis otsustasime Munnarisse mitte minna ning võtsime päev varem suuna Cochinisse. Munnar asus veelgi kõrgemal mägedes ning seal oleks olnud veelgi külmem. Kuna olime näinud juba maitsetaimede istandust ja tervis mitmel reisisellil jupsis, siis otsustasime, et lisaks veel edasi-tagasi 10 tundi bussi on meile liiast. Kuigi kohalikud kiitsid kõvasti Munnari ilu, arvan, et tegime hea otsuse. Cochinis oli meil majutus vanas linnaosas. Linnake oli tugevate portugali mõjutustega, turistide tänavad meeldivalt prügivabad ja hulgaliselt oli ka tõeliselt ilusaid villasid. Jalutasime mõnuga, käisime vana aasta viimasel päeval ka Cherai rannas ookeani lainetes hullamas ning tegime hoogsalt mõned shopingud. Käisime vaatas ka Kathakali etendust, mis oli omaette elamus.
Aastavahetust läksime tähistama sinna kuhu liikusid enamikud kohalikud - rannale. Kui kell 12 sai, pandi rannas vaia otsas olnud jõuluvanaga sarnane mees põlema ja lasti kõvasti ilutulestikku.Kui see läbi sai, tahtsime minema hakata aga järsku ümbritses meid tohutu parv kohalikke, kes hakkasid mind tagumikust näpistama. Asi läks päris hulluks kuna olin jäänud teistest sammukese maha, nii vehkisin kotiga, üritasin kõiki lüüa, kisasin ja karjusin. Näpistuste ohvriks langes ka Laura ja mingil hetkel hakkas keegi mu kleiti rebima, siis karjusin Veljo meile appi ja kui ta meile selja taha seisis, muutusid ka näpistused ja sikutamised harvemaks. Vastik oli, süda peksis ja jalad olid nagu vatist. Me ei käitunud väljakutsuvalt ega polnud ka väljakutsuvalt riides, poleks iialgi uskunud, et Indias midagi sellist võiks juhtuda. Jah nad jõllitavad ja tahavad pilti teha aga üldjuhul sellega kõik piirdub. Kas tegu oli mingi uusaasta fetišiga või olime lihtsalt valel ajal vales kohas..
1.jaanuaril oli Cochinis karneval, jälgisime seda oma hotelliperenaise onu maja katuselt. Päris äge, mõned etüüdid ja kostüümid olid päris võrdväärsed Rio karnevali omadega, lihtsalt mini versioonid. Viimasel päeval käisime vaatamas templeid ja shoppasime Jew Townis, mis oli päris põnev kant. Sõime ka viimased annused punaseid banaane ja mahlaseid granaatõune. Siis sõitsime ilusa punase Kingfisheriga Mumbaisse.
Viimase päeva veetsime Mumbais. Hommikul vaatasime vaatamisväärsusi ja käisime Elevandi saarel, pärastlõunal shoppasime. Hirmus tuli oli takkus ja teistele, kes suurlinnavihkamise sündroomi all ei kannata, soovitaksin kindlasti kauemaks Mumbaisse jääda. 18 miljoni elanikuga linn pakub ka päris huvitavat vaatamist ja üks päev selleks oli liiga vähe.

Mumbais sattusin peale ka huvitavale ja südant soojendavale vahejuhtumile, kus üks nooremapoolne naisterahvas noomis ja palus enam mitte kunagi nii teha ühte noormeest, kes oli just harjumuspärase liigutusega jäätisepaberi maha visanud. Loodetavasti see mõjus ja tütarlaps ei väsi sama ütlemast ka teistele reostajatele.

0st 52ni

Loomu poolest olen laisk, seda eriti talvel:) Raske on üles tõusta talvel enne päikese loojangut ja külmas ja pimedas tihti ringi ei konda - seepärast võtsingi mitu nädalat hoogu ja liitusin alles nüüd - 6ndal nädalal.
Pildi tegin oma kodukandis ühel lemmiktänaval - Kolde tn. 6 ja 4. Otsisin veidi juurde ka lisamaterjali: Tegemist on Oma Kolde majadega, mis ehitati eelmise sajandi 20.ndate keskpaigas. Oma Kolde hooned on Saksa sajandialguse aedlinnade romantismi hiliseks põhjamaade variandiks. Hooned projekteerisid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes on ka riigikoguhoone autorid. Oma Kolde näol on tegemist varaseima ja tuntuima korteriühistuga Tallinnas. Hooned on arvele võetud kultuurimälestistena. Kui ma peaksin Tallinnas uut pesa hakkama tegema, siis eelistaksin neid maju:)

Küpros ja mina

Sel aastal õnnestus käia kaks korda järjest Küprosel. Mitte sellepärast, et ma suur Küprose fänn oleksin, pigem asjaolude kokkulangemine. Kui esimest korda Kädi ettepaneku tegi temaga koos Küprosele minna tema sõpru külastama, võttis otsustamine aega täpselt 5 minutit. Kädi oli leidnud meile 2400 krooniga lennupiletid edasi-tagasi lennuks ja ööbimine oli meil tasuta. Lendasime Larnacasse ja sealt edasi autoga Pafosele. Oli palav augusti kuu ja meil plaane rohkem kui teha jõudsime. Ujusime ja päevitasime ning käisime mägedes safaril, ööd läbi kündsime Küprose ööelu, mis paraku ei olnud väga värvikas. Siiski piisavalt värvikas, et kohtusin K-ga, kelle kutsel läksin Küprosele tagasi juba oktoobris. Oktoober Küprosel oli päikseline ja soe, samas päike ei kõrvetanud enam nii tugevalt, oli lihtsalt mõnus mahe 28 kraadine soojus. Veetsin saarel 10 päeva ja õppisin kohalikku elu-olu juba rohkem tundma. Kui esimene kord Larnacast Pafosele sõites vaatasin kõrbenud põlde ja pruunistunud mägesid tundega, et siin ma ei tahaks küll kunagi elada, siis nüüd vaatasin seda kõike heldimusega. Mägedes kasvasid ilusad rohelised männid ja kõikjal oli palju lilli. Enamikel maatükkidel on sildid "müüa" ja sellest võib ära tunda mõne aasta taguse Eesti, kus kõik pandi müügiks, et korraks head elu maitsta. Põllumaad on sööti jäetud ja pigem üritatakse need maha müüa. Maju kerkib iga nurga peal ning ilusasse üksikusse randa minnes pead läbima samasuguse prügimäe kui Tallinna ümbruses olevates seenemetsades enne kevadisi koristustalgusid.Sellel päikselisel Aphrodite saarel tunned igal sammul kui oluline ja väärtuslik on magevesi ja kui vähe me seda Eestis hinnata oskame.
Sel väikesel osaliselt okupeeritud maal on vähem elanikke kui Eestis aga oma osa saarest ihalevad mitmed. Uskumatu ja kurb on kuulata kohalikke lugusid sellest, kuidas türklased neid kodudest välja kihutasid, rahvast tapsid ja kuidas nad siiani oma maad ja maju isegi mitte vaatama ei pääsenud. Enne neid lugusid ei olnud mul ausalt öeldes vähematki aimu, millest on jutt, kui uudistes vihjati türgi ja Küprose probleemile. Nüüd elan neile südamest kaasa ja loodan, et Türgi peab oma teod heastama.
Inimestest..
Küprosel näed palju sisserännanuid - eelkõige inglasi ja venelasi. Venelasi on ka turistide näol erakordselt palju. Töötajaid otsitakse poodidesse ja söögikohtadesse pidevalt. Mitmed, kel on olnud tasuv töökoht nt. Inglismaal, on jätnud oma töö ja tulnud Küprosele, et siin otsast alustada. Kes rabab nüüd lihttöölisena mitmel kohal, et omale elatist teenida, kes üritab alustada oma äriga - kerge pole kellelgi aga ometi ei mõlguta nad tagasi minemise mõtteid. Nad on rahul ja õnnelikud. Elu on selleks, et nautida. Püüan seda meeles pidada ka tagasi Eestis olles aga ometi kipub siinne töötempo neid lubadusi varjutama. Ma ei usu, et ma kolmas kord Küprosele satun, sest maailmas on nii palju kauneid kohti, kuhu tahaksin minna, samas oleks ma siiralt rõõmus kui elutee mind saarele tagasi viiks. Midagi imelist seal on, ei tea kas Aphrodite enda vaim:)

Riost

Kuulasin eile Reisipalavikku ja kogu reis tuli jälle meelde.. Kriipiv igatsus Rio järele tegi lausa valu. Sinna peab tagasi minema ja järgmine kord pikemaks ajaks.

pärast reisi..

Paar päeva pärast reisi kui ma olin langenud suurde "miksmasiinkülmalhallilmaalnähtamatunaelan" masendusse, meenus mulle üks lugu, kus üks vana indiaanlane istus mitu päeva lennujaama kõrval. Kui temalt küsiti, miks ta seal istub, vastas mees, et ootab oma hinge järele.
Minul võttis seekord üle nädala, et harjuda jälle argihallusega ja oma hing Brasiiliast tagasi oodata, õnneks päris tagasi ei ole ta siiani :)

Brasiilia reisipäevik, 4.02 Rio

Laupäeval, käisime öösel Lapas. Läksime koos iirlastega aga kaotasime nad õige pea ära ning jätkasime siis Joeliga kahekesi. Lõbustasime end väikeste kihlvedude ja caipirinhadega. Sadas täiega aga sellest hoolimata jalutasime tänavatel ja vaatasime, mis toimub erinevates kohtades. Mingi hetk tutvusime 4 kohaliku kuti ja Denveri tsikiga ning jätkasime tuuritamist nendega. Oli jälle päris lõbus kuigi mul rippus käe otsas üks väga järjekindel aga üsna tüütu sell, enne 5:30 me koju minna ei taibanud. Kodus avastasin, et näen välja nagu kodutu - jalad olid savist ja porist korpas, kingad olid poole värvist mulle jalgade külge jätnud, nii et nüüd olin saanud endale sellised kenad prükkari jalad.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.

4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.

Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.

Brasiilia reisipäevik, 2.02 Rio

Juhhuu, karneval algas!
Juba eile õhtul sõitsid linnas ringi muusikat mängivad autotrackid, täis tantsijaid ja rahvas tantsis neile järele. Olin just dushi alt tulnud kui kuulsin nii valju muusikat nagu oleks pidu meile korterisse tulnud, panin kähku riidesse ja tormasin välja. Super! Auto liikus copacabana ranna poole ja rahvas kõik tantsis kaasa, nii äge oli! Tegin õhtul mitu jalutuskäiku läbi copacabana kvartalite ja ahmisin endasse kõike seda melu.
Hommikul ärkasin jälle vara ja kappasin kohe ATM-st raha võtma. Kuna riided olid kõik mustad ja pesu pesemine maksis rohkem kui uued riided, siis plaanisin kiirelt ka midagi shopata. Olin just saanud raha kätte ja ostsin kiirelt mõned karnevali jaoks olulised vidinad , kui plaanisin hilbulettidesse sukelduda tuli üks brasileiro mulle väärtuslikku infot jagama. Info oli siis selline, et kesklinnas algas kohe suur karnevali avapidustus, nii et tormasin kiiresti korterisse tagasi, informeerisin ka Joeli hommikul kell 10 algavatest pidustustest, kes oli kohe valmis liituma. Võtsime metroo ja sõitsime keskusesse, metroost välja tulles oleksime nagu sattunud teise maailma - rahvas oli kostüümides, kes tantsis, kes laulis, kes kandis mähkmeid ja jõi läbi luti viskipudelist viskit. Pidu käis täies hoos! Rahvast oli nagu murdu, trügisime siis ka lähemale ja vaatasime mis toimub, puus hakkas vägisi nõksuma ja mul oli siiralt kahju, et ma suure ähmiga olin oma karnevali arsenali koju unustanud. Vaatasime siis paar tundi seda melu ja kui ära hakkasime tulema andsime kohalikule televisioonile intervjuu. Küsiti, kust me tuleme ja miks me tulime ja kus me veel käisime jne. Tehti pilti ja puha, 1.märtsil pidime siis eetris olema:)
Pärast lõunat jalutasin copacabanalt ipanemale ja plaanisime seal vaadata veel ühte actionit, siis hakkas aga ootamatult sadama ja pagesime kohvikusse sööma. Tänaval ja kohviku ees käis aga melu edasi, küll olid seal capoeira kutid küll lihtsalt karnevalilised. Täna plaanime sukelduda ka ööellu Lapas kuigi mul on täna paras väsimus peal.