Meenutus nädalast Tobagos - nov.2010

Maandume Tobago lennuväljal, kuum kariibi briis puhub näkku kui jalutame tillukese Crownpointi lennujaama hoone poole. Passi ja kotikontrolli protseduurid on pisut segased aga kõik toimub sellele vaatamata üsna kiiresti. Meil on vastas nimesildiga autojuht, kes meid sellise rutuga autosse toimetab, et unustan suure ähmiga raha vahetada.

Külalistemaja on väike, otse mere kaldal väikses Buccoo külakeses. Külalistemajast paarsada meetrit on kaunis liivarand kookospalmidega, täpselt nagu postkaardil. Külalistemaja peremees aga ei soovita sinna minna või kui minna, siis mitte midagi kaasa võtta, pidavat olema oht saada röövitud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.

Väljas söömine on Tobagos üsna kulukas, hinnad on sellised vähemalt kesk-Euroopa tasemel, nii et kahjuks ohjeldamatut mereandide õgimist ei saanudki endale lubada. Õnneks on kraanivesi siin täiesti joodav, et pidev vee varumise paanika jäi vähemalt ära:)
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.

Plaanisime kohe sadamast ka tagasisõidupiletid osta, see tagasihoidlik plaan kujunes üsna värvikaks kogemuseks. Meie ees seisis umbes 7 inimest, üks kassa teenindas ning üks mees
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).

Tegelikult olid kõik inimesed Tobagos alati väga abivalmid ja lahked.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.

7 päeva saarel said läbi, nägemata jäi läänepoolkera vanim vihmamets, mis jäi hingele kripeldama. Nägin pilte, mis seal olid tehtud hiiglaslike suurte puudega mets oleks kindlasti vägev olnud, selleks jäi aga üks päev puudu..

Aga muidu oli kena tore saar ülisooja merevee ja kuuma päikesega, mis mulle eriti meeldis, et ka öösiti oli soe, alla 30 ikka naljalt ei langenud, nii et oli mõnus puhkus talvisest Eestist.

Nädal Egiptuses - Sharm ja Dahab, märts 2010

Sel talvel oli mul kindel plaan teha pikem trip Lõuna-ameerikasse, eelkõige Tšiili Atacama kõrbe. Elu läks aga teisiti ning lõpuks tundus päris hea mõte võtta aeg nädalaks maha kasvõi Egiptuses. Kohas, kus pööbel käib juba aastaid hotelli basseinide ääres joomas. Pakkisin kaasa hunniku raamatuid, snorkeldamismaski ning võtsin Liina telefoninumbri, et tema juurest Dahabis ka kindlasti läbi käia. Reisikaaslast seekord ei olnud ja oligi plaan nädal aega endaga tegeleda, lugeda ja mõelda. Sharmi suhtes mul suuri ootusi ei olnud, otsustasin paketiga hotelli võtta Sharmis kuna tahtsin kindlasti ka Olaviga sukelduma minna (ikkagi puhas klassika siis). Sharmi saabudes ja paar tundi ringi vaadates tõdesin, et Sharm tõesti pole minu jaoks.. ning paketireisid samuti mitte. See tõdemus ei takistanud aga nautimast iga hetke soojas ja päikeses :-)
Kohe esimesel jalutuskäigul sain kohalike meeste tähelepanu ristsed kätte sellega, et lasin end kuhugi parfüümide ja õlide poodi meelitada, et kirjutada nende külalisteraamatusse (hiljem selgus, et see ongi nende poodide põhitrikk). No siis enne kui raamat ette pandi tuli teed juua ja sel ajal kui teed jõin tuli õlisid proovida. Enne kui arugi sain, möksis üks agar noormees juba mu nägu ülimalt entusiastlikult ja oma ehmatuseks märkasin, et see möks oli mingi valge mask, mis väidetavalt pidi mu põhjamaa talvest kaame ja kurnatud näo säravaks muutma. Mõtlesin, et olgu noh puhkus ju ikkagi ja vaatame, mis see õli siis teeb. Päris mõnus oli. Aga siis kui oli aeg seda õli maha pühkida, hakkasid noormehe käed järjest suuremaid ringe tegema ja pidin talle pidevalt meelde tuletama, kus on mu nägu. Nägu sai puhtaks ja võitlus läbi ning lõpuks õnnestus veel ilma ostmata (aga tulevasi ostulubadusi jagades) poest siiski leekima panna. Kogu seik oli nii koomiline, et hotelli poole kõndides oli raske enda näolt irvet maha pühkida ja näol oli tõesti mõnus araabia 1001 muinasjutu öö meelas lõhn.
Esimese õhtu puhul otsustasin minna Naama Baysse. Harjunud pikki vahemaid jalutama, otsustasin minna jala..Tagantjärele võib öelda, et see ei olnud kõige nutikam otsus ja kuskil vahetult enne sihtmärki võtsin ikkagi takso. Kõmpisin ja kõmpisin aga Sharmi läbib pigem kiirtee mitte romantiline palmipuude allee, kus sumedat ööd nautida. Iga natukese aja tagant peatuvad tüütud taksojuhid, kes sind järjekindlalt kuhugi viia tahavad. Lõpuks otsustasin lõigata ning kuigi suund oli õige, avastasin õige varsti, et olen kuskil pimedal üksikul teel, ühel pool tühermaa ja teisel pool heki taga olevad mahajäetud lagunenud majad. Hekkide all pikutas aga karjade kaupa kohalikke söesilmi, kes mind uudishimulikult piidlesid. Siis tärkas minus jänes ja kappasin kiiresti läbi kottpimeda tühermaa kiirtee suunas, lootes et mind ei ründa ei mehed, putukad ega maod. Tagasi kiirteel otsustasin jätkata taksoga.
Naama Bay oli korralik turistilõks ja ega midagi muud huvitavat seal polnudki kui et sain endale soodsalt lestad, et järgmine päev snorkeldama minna.
Esimesel hommikul otsustasin siis kohe randa minna. Kuna mingit kindlat plaani polnud, lasin hotelli shuttlel end kuhugi viia. No see rannariba oli tõeline õudusunenägu. Kitsas rannariba oli paksult lihakeresid täis ja need kered räuskasid üle ranna vene keeles ning kuna oli veel naistepäev, siis tähistati seda kõvasti. Üle kogu selle röökis veel täiesti jube süldimuusika. Korraks olin segaduses, kas olen Egiptuses või lendas lennuk kogemata ida suunas. Igastahes võtsin oma lestad ja mõtlesin, et lähen siis snorgeldan aga peale üksikute kosside ei olnud seal midagi. Siis võtsin oma asjad ja põgenesin sealt rannast pisut eemale, kus oli mingi peenem seltskond, kes ei karjunud ja muusika ei röökinud ning sain rahulikult raamatut lugeda. Üle kolme tunni ma siiski rannas vastu ei pidanud ning otsustasin minna vanasse Sharmi jalutama ja seal ka pisut lõunatada. Vana Sharmi tänavad olid pärastlõunaselt laisad aga sharmikad. Leidsin kaljusele mäeküljele ehitatud beduiinikohviku ning otsustasin sinna õhtul chillima minna. Vanas Sharmis oli päris lõbusaid kaubanduskogemusi. Algul pöördutakse su poole vene keeles arvates, et oled venelane, siis vaatasin juhmi pilguga otsa ja palusin rääkida minuga inglise keeles. No siis tuli ikka klassikaliselt jutuks, et kust ma pärit olen ja kui selgus, et Eestist, siis oskas iga kaupmees mõnda eesti keelset repliiki. Toon siinkohal mõned näited: musi, musi, kalli, kalli; tere tere vana kere; savisaar on loll; hullud päevad jne. Keelekümblust olid nad kaasmaalaste poolt kõvasti saanud.
Läksingi päikeseloojanguks mäeküljel asuvasse beduiinikohvikusse ja tsillisin seal mitu tundi. Sügasin kohviku kasse ja lobisesin kelneritega, tegin pilte ja lugesin raamatut. Jube lahe koht oli. Pull oli see, et küsisin algul, kas kaardiga saab maksta ning nad ütlesid, et muidugi saab. Kui siis maksmise aeg kätte jõudis, ütles tüüp, et tule minu järel. No ma arvasin, et tal on see kaardilugeja kuskil poes vmt. aga tüüp viis mind hoopis ATMi juurde:) No teostasion siis kaardimakse egiptuse moodi.
Õhtul jalutasin veel mööda poekesi ja lobisesin huvitavamate müüjatega maast ja ilmast beduiini teed juues. Päris mõnus oli harjutada oma maksma panekut ja seda, kuidas nendega lobiseda ilma midagi ostmata ja võitlemata ostmise või mitteostmise pärast. Tundub, et ma olen aasia trippidega saavutanud ses osas juba päris hea kvalifikatsiooni ning nii mõnigi kaupmees unustas endas kaupmehe ja avanes nii palju, et sai rääkida ka elust ja olust (No meest nad endas päriselt ei unustanud aga seda ei saa neile ka pahaks panna. Samas keegi ei muutunud jälgilt pealetükkivaks). Muideks meestega on siin "lihtne", kõigi nimed on Ahmedid või siis Mohammedid ja Hmedid vmt. Pole probleemi nimede meeldejätmisega:)
Hilisõhtul lõpuks hotelli jõudes tundsin, et jalad surisevad ja olen terve õhtu lobisenud ja irvitanud, nii et pole üldse sellist tunnet, et üksinda oleks reisil. Mingid tüübid olid mulle tol õhtul kaasa tundnud, et kas üksi pole igav reisida ning pidin neile tunnistama, et tõesti ei ole, liiatigi kui kaaslaseks on nii huvitav inimene nagu ma ise:)
Teisele päevale olid mul suured ootused. Olin reganud end Olavi sukeldumistripile proovisukeldumisele ning plaanisin ka kõvasti snorgeldada. Hommik oli fantastiline - tuuletu ja kuuma olevat 35 kraadi. Olav korjas hotellist peale ja koos teiste eestlastega suundusime Coral Baysse laeva peale. Kuna ilm oli fantastiline ja tuulesuund soosis meid, siis läksime Jacksoni riffile tol päeval suisa 2 korda. Seal said sukelduda kogenud tegijad ja teised snorgeldasid. Riffi juures oli tugev hoovus, nii et kui ujusin teistest eespool ja tahtsin tagasi minna, siis ujusin ja ujusin aga kohalt ei liikunud. Päris ehmatav aga paat tuli meile õnneks vastu ja midagi hirmutavat ei olnud. Samas nägin meeletult kalu ja nägin ka tohutu suurt kilpkonna. Vesi oli kõige põnevamates kohtades aga nii külm, et lõpuks plagistasin tahtmatult hambaid ja teised ütlesid, et olin näost ka pisut siniseks tõmbunud. Igastahes siis lõpuks saime teooria kätte ning läksime proovisukeldumist tegema kohta, mis oli teisi paate ja proovisukeldujaid täis. Pablasin veidi, et kõrvad lähevad lukku ja üks kõrv tõrkus tõesti nii, et sügavust suurt võtta ei saanudki. Aga päris lahe oli ja just siis kui minu kord lõppema hakkas, hakkasin seda nautima. Välja ronimine oli päris raske, jukerdasin tükk aega enne kui oma koormaga paati end vinnata suutsin. Kuigi olin täiesti külmunud otsustasin veel snorgeldada ka ja õnnestus näha isegi päris suurt moreeni. Tegelikult mõtlesingi, et suurt vahet ei olnud, kas snorgeldada või sukelduda, mereelu oli ilus ja nähtav mõlemal juhul Muidugi Jacksoni riffil oli sügavuse tõttu sukeldujatel ikka eelis.
Järgmisel päeval otsustasin Sharmi tolmu jalgelt pühkida ja sõita mõneks päevaks Dahabi. Küsisin hotellipoisilt bussiajad ja pakkisin asjad. Huvitav, et kohalikud peavad ikka turiste täiesti poolearulisteks, nt. hotellist küsiti minult, et kust ma tean, et Dahabi bussid lähevad..Ning eesti reisikorraldaja vihjas ka bussisõidule kui eriti julgele tembule. Bussijaama suundudes olin valmis juba kanade ja kitsedega koos sõitma aga tegelikult ootas mind korralik reisibuss, kus suur osa reisijaid olid ka lääne seljakotireisijad nii et mind haaras kohe kodune tunne. Buss väljus sekundipealt õigel ajal ning maksis ka paarkümmend krooni ehk oli odavam kui Naama Bayst taksoga hotelli sõita. 1,5 tunni pärast Dahabis väljudes oli bussil vastas tüüpe, kes hakkasid hotellidesse meelitama. Olin netist paar nime välja vaadanud aga otsustasin ühel end linna viia ja tem hotelli näidata. See osutus täielikuks kräpiks ja läksin jalustasin pisut mööda rannapromenaadi, et teisi variante kaeda. Mõnusad madalad majakesed, sukeldusmikeskused ja väiksed odavad hotellikesed, rohkelt veepiiril asuvaid beduiinikohvikuid - olin täiesti sillas. Inimesed olid sõbralikud ja avatud. Vaatasin paari kohta ja suundusin lõpuks tagasi Penquini hostelisse, mille olin netist välja valinud. Panin oma asjad ära ning suundusin snorkeldumisvarustusega Meya Meyasse hommikusöögile. Meya Meya stuff võlus mind ära oma sõbralikkuse ja viisakusega. LIsaks sai sinna jätta oma asjad ja sealt kohe vette hüpata. Kohe 5 meetri kaugusel oli imeilus riff suurte kaladega. Tsillisin seal mitu tundi ja leppisin kokku kohtumise Liinaga, kes elas sealt paari kilomeetri kaugusel. Dahabi rannapromenaadil jalustades kõlasid möödaminnes sellised repliigid (kusjuures keegi ei jäänud pealetükkivalt lobisema, vaid ütles need möödaminnes): have a wonderful snorkeling, thank you for your smile etc. No mul süda hüppas sees, olin nii õnnelik, et olin sinna tulnud. Peale lõunat kohtusime Liinaga Eal Gardenis, kus kogunes palju kohalikke lääne pagulasi lastega ning seepärast armastas seal ka Liina koos Lukasega aega veeta. Eal garden oli samuti suurepärane snorkeldamise paik, lihtsalt tuli ujuda kaugemale, et riffini jõuda ja mina sain igakord sinised huuled ja plagisevad hambad.
Õhtul käisime söömas ühes suurepärases kohalikus kohas mereande. Ning öösel jalutasin tagasi hotelli poole tehes vahepeatuse Meya Meyas, et maja kulul üks beduiini tee juua. Muuhulgas sattusin lobisema mingi inglise härrasmehega, kes väitis end olevat James Blunti onu ning kes Blunti Tallinna kontserdi ajal ka siin käis. Päris huvitava elulooga tüüp. Väsinult hotelli jõudes jäin aga veel penquini kohvikus lobisema ja beduiini teed jooma saksa-egiptuse päritolu tüübiga. Kell2 maandusin puruväsinuna tuppa ja siis tabas mind äkitselt kurnav kõhutõbi. Esimest korda reiside ajaloos sain sellise purina, et tiksusin vetsus peaaegu hommikuni ja hommikul roomasin kohvikusse kurnatult beduiini teed jooma, et end vähegi turgutada. Peale paari tunnist patjadel tiksumist tundsin, et jõud hakkab tagasi tulema ja julgen vetsust kaugemale kui 100 meetrit minna, süüa küll enam ei tahtnud. Hakkasin jälle usinamalt oma käsi sanitaiseriga mätsima. Lõunaks olin kokku leppinud öise lobisejaga kohtumise, et minna Blue Hole`i sukelduma. Kihutasime siis tsikli seljas sinna ja sain jälle ühe suurepärase snorgeldamise tripi. Lisaks nägin kõrvalt, kuidas mingid tüübid tegid vabasukeldumist vetesügavustesse. Päevad Dahabis möödusid tsillides ning otsustasin sinna jääda kuni ärasõidu päeva hommikuni, et siis esimese bussiga Sharmi sõita, hotellist ülejäänud asjad võtta ja kohe lennuki peale suunduda.
Dahab lükkas ümber mu eelarvamuse Egiptuse kohta ja hakkas mulle järjest enam meeldima. Ma õppisin nende päevade jooksul mitte kella vaatama ja vaikselt juttu veeretama ning lihtsalt olema.. Lobisema mõne võõraga maast ja ilmast, siis edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama. Meya Meya sai mulle armsaks ja ma nautisin elu beduiinikülas, kus oli Liina kodu. Ma nautisin kõiki neid mango sheike ja puuvilja letilt ostetud mahlakate tomatite maitset. Ma ei läinud rohkem ühtegi vaatamisväärsust vaatama kuigi olin plaaninud värvilist kanjonit külastada. Mõnus oli lihtsalt olla ja olla eemal sharmi õõvastavatest hotellipurakatest ja pööblist mis seal tänavatel ja randades möllas.
Mõnus puhkus oli aga paketireisidele ütlen edaspidi endiselt ei:)

Meenutusi Bali tripist

Nagu kindlasti paljud naisterahvad, kes lugenud "Söö, palveta, armasta" raamatut, langesin ka mina Bali lummusesse ning küpses kindel plaan just Bali üheks järgmiseks reisisihiks võtta. Mõeldud, tehtud, AirAsia superkampaania aitas suuresti kaasa, et bronnisime Anuga piletid ja otsustasime pika nädalavahetuse Hongkongis vahetada paari nädala vastu Indoneesias, Balil. Läksime siis kui siin olid lehed puudelt langenud ja tibas esimest oktoobrikuist lumelörtsi. Balil Ubudis ootas mind ees veel endine kolleeg, kes sinna mõneks kuuks ankrusse jäänud, nii saime natuke tavapäraselt turistide marsuudilt kõrvale astuda ja näha seda paika ka lähemalt.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.

Reis Indiasse, Keralasse detsembris 2008

Seekord ei olnud reisil viitsimist päevikut pidada. Siin väike kokkuvõte nähtust-tehtust-kogetust.
Reisiseltskond : 7 inimest, sealhulgas 6 aastane tüdrukutirst, kellega arvestades sai koostatud ka nö. softim marsruut.
Reisi aeg: 20.12-4.01.2009
Marsruut: Helsinki-Mumbai-Trivandrum-Kanyakumari-Varkala-Allepey-Kumily(Periyar)-Cochin-Mumbai-Helsinki-Tallinn.


Keralast lühidalt: India lõunapoolseim osariik, üle 30 miljoni elaniku, omapärane riisipõldude niisutussüsteem, mida mööda tehakse nüüd paadi kruiise aga veetakse ka kõike eluks vajalikku.
Räägitakse malayalami keelt, usunditest levinuim hinduism (57%), kristlus(11%), islam (24%) jm. Pealinn Trivandrum u. 700 000 elanikuga.


Jõudsime Trivandrumisse pühapäeva pärastlõunal peale pikka lennureisi Mumbaisse ja sealt edasi kohalike lennufirmadega läbi Chennai ja veel mingi linna, kus vahepeatus tehti. Seega esialgu plaanitud jalutuskäik jäi ära, võtsime riksad ja kihutasime randa, kus pidi olema selline pühapäeva õhtune hängimine. Kastsime oma varbad India ookeani ja saime esimese kogemuse kohalike jõllitamise ja pildistamisega. Nele ja Merka tegid tiirud kohalikul karussellil ja siis palusime riksamehel viia meid kuhugi heasse seafoodi restorani. No mul peaks olema juba kogemus eelmisest korrast riksameestega aga sain jälle väikse mäluvärskenduse. Sel hetkel kui tellimust esitad ja hinnast räägid, ütlevad nad ikka jees,jees aga kui sõitma hakkasime, selgus, et ta ei saanud halligi aru, et peab ise meile mõnda restot soovitama. Nii me siis kihutasime mööda linna siia-sinna ja mina hakkasin kiiruga juba malayalami keelt õppima, kuni nägime tee ääres mingit toitlustusasutust, kus tegimegi oma esimese eine Indias, mis oli ühtlasi minu sünnipäeva õhtusöök.


Teise päeva hommikul sõtsime rongiga Kanyakumari, mis on India kõige lõunapoolseim tipp ja Bengaali lahe, Araabia mere ja India ookeani kohtumispaik. Kuulus veel imeliste päikseloojangute ja päikesetõusue poolest. Rong sõitis läbi kauni vesise ja palme täis maastiku, nii et sai silma nuumata ja pilte teha. Kanyakumari ise nii romantiline ei olnud kui olin ette kujutanud. Lootsime, et saame ka ujuda sellises poeetilises paigas aga kui mere äärde jõudsime, kadus igasugune isu vette minna - üks ranna osa oli täis paksu prügi ja teine osa, mis eemalt paistis ilus liivane, oli paksult täis kakat - inimese kakat muidugi. Üks onu lausa seisis ja ootas kärsitult kuni me seal merd pildistasime ja kui olime selja keeranud, et minema hakata, kükitas juba liival. Reisiseltskond sai ka oma esimesed kaubanduslikud ristsed, kogu protseduur võttis mõnevõrra aega ja andis oma õppetunni. Käisime paadiga ka meres olevat templit ja päikesekalendrit vaatamas, mis oli nice to see aga mitte must to see. Tagantjärele arvan, et oleksin selle linna pigem vahele jätnud, poleks millestki erilisest ilma jäänud, võib-olla olid ootused liiga suured ja erilised.


Järgmisel päeval suundusime rongiga Varkalasse, kus oli plaan veeta jõulud. Kuna pidime pidevalt kasutama kahte sõiduvahendit, siis oli alati vaja veenduda, et mõlemad riksamehed teavad kuhu minna. Varkalas juhtus teise ekipaazi riksavend pisut otu ja ei suutnud kuidagi hotelli üles leida ega ka meie riksa kannul püsida, lõpuks unustati ka hotelli nimi, nii et suures hädas sai lõpuks helistatud ja riksameest vahetatud ning lõpuks jõudsid kõik õnnelikult hotelli. Varkalas tahtsime rannas mõnuleda, kõvasti ujuda ja ajurveda massaaze nautida. Ujuda sai kõvasti, samuti lainetes liulauaga sõita ja niisama hullata, mõnedki meist said oma päikesepõletused kätte. Viimasel päeval jõudsime ka ajurvedasse ja see oli päris naljakas kogemus. Näiteks massaaz algas korraliku pähe tagumisega, mis minule oli päris ebameeldiv. Pähe plätserdati kõvasti õli ja sikutati juustest. Ootasin muudkui millal selja kallale asutakse aga seljast libistati ainult korra käega üle, muudkui nühiti reisi ja käsi. Lõpuks saadeti külma dušši alla ja pandi uks väljast poolt riivi (enne tädi muidugi ei öelnud, et kavatseb mind luku taha panna), kui peale koputamist keegi ust avama ei tulnud lõin põhjamaise ugrimugri jõuga riivi eest ja pääsesin vabadusse. Need, kes võtsid massaazi koos aurusaunaga pandi veel kükitama mingisse puidust tünni kus olevat olnud suhteliselt jahe olemine.
Varkalas käisin hommikuti seitsme ajal rannas jalutamas ja pilte tegemas. Elu oli siis kõvasti erinev päevasest turismi paablist. Mehed sikutasid merest kalu nii, et terve rivi mehi sikutas ühelt poolt ja teine sama palju teiselt poolt. Ega nad mul pikalt vahtida ei lasknud, panid ka tööle, sikutasin siis koos nendega, päris lõbus aga väsitav oli:) Kohalikud kalurid käisid merel kolmest lauast koosneva pisikese paadikesega, pakkusid ka mulle sõiduvõimalust aga mõtlesin 2 päeva ja kui kolmandal minna otsustasin, olid pakkujad kadunud:)
Sellel reisil saime korduvalt tunda ka India elektrikokkuhoiu poliitikat. Õhtuti esines päris tihti elektrikatkestusi ja kogu külake või linn vajus pilkasesse pimedusse. Kaupmehed olid varustanud end generaatoritega ning mõne hetke pärast olid neil lambikesed poes põlemas ja kauplemine võis jätkuda.
Alkoholipoliitika oli range ka Keralas, enamikes restoranides ei müüdud üldse alkoholi, Varkalas kui turismipiirkonnas oli pisut leebem, st. mõnedes restoranides ikka õlut ja kokteile sai, mõnes küll paluti vahel õllepudel laua alla peita kuna politsei tuli. Korra käisime ka alkoholi poodi otsimas, et end rummiga varustada. Kogu Varkala peale oli üks väike poeke või õigemini kiosk, selle ees lookles üüratu pikk saba. Riksa mees käskis minul kui naisel leti ette minna ja staff ära osta kuna naistel pidavat olema eelisjärjekord. Nii ma siis tegingi ja rummi ära tõin.
Varkalast suundusime õhtuse rongiga Allepeysse, et sealt järgmine hommik backwatersile minna. Hommikul tegime Veljoga varakult reidi linna ja otsisime sobivaid paate. Leppisime vanaga kokku ja täpsustasime kõik üle kui tunni pärast kkogu seltskonnaga kohale ilmusime, hakkas vana aga teist juttu ajama ja kallimat hinda küsima. See ajas närvi mustaks ja saatsime ta kuu peale, õnneks oli kohe uus vana varnast võtta ja saime kõik 7-kesi veel ühe paadi peale ka. Plaan oli paar tundi väikste kanalite peal sõita ja siis public boat võtta ja Kottayami sõita. Mõeldud tehtud - paadike viis meid kanali äärsesse külakesse kus saime ka majja sisse piiluda, vetsus käia ja tassikese teed juua. Kuigi inimesed elasid äärmises vaesuses ja kehvades tingimustes, oli elamine puhas ja prügi ei vedelenud aia ääres.

Õhtul 6 paiku jõudsime Kottayami ja võtsime sealt bussi, et sõita kohe edasi Kumilysse. Sõit Kumilysse läks mööda käänulisi mägiseid teid hullumeelselt kihutava bussijuhi ja puupüsti bussiga. Buss oli nagu ikka Indias ilma akendeta ja kuna päike oli juba loojunud ning mägede tõttu ilm tavapärasest külmem, siis lõdisesime ja toppisime selga absoluutselt kõik, mis seljakotis leidus. 4 tunni pärast Kumilys välja astudes oli selline tunne nagu oleks kuskilt torudest läbi solgutatud. Kumilysse polnud ma eelnevalt hotelli broneerinud ja see oli suur viga. Võtsime Heljega riksa ja hakkasime järjest hotelle läbi kammima, teised ootasid bussijaamas. Käisime ukselt uksele ja isegi kahekesi oli võimatu vaba tuba leida, pärast umbes 10ndat "ei-d" leidsime ühe väikse kahese toa, kuhu saatsime Kaja ja Veljo Nelega. Õnneks leidis siis üks isehakanud abimees, kelle üle seekord päris suurt rõõmu tundisme, meile veel ühe kahese toa. Läksime seda vaatama ja etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige lahedam tuba ja majutusasutus üldse meie reisi jooksul. Ilus puhas vaiksel tänaval asuv valge villa, kus äärmiselt sõbralik ja lahke peremees ja perenaine, kes meid neljakesi kahesesse tuppa lubasid, põrandal magamiseks hunniku tekke tassisid, öösel meile saia röstisid ja puuvilju pakkusid ning ei küsinud ise isegi mitte lisaraha. Olime täiesti läbi ja magasime nagu kotid. Hommikul ootas meid ees seesama isehakanud abimees ja uus hotelliotsing. Saime bussijaama kõrval olevasse India mõistes kallisse hotelli, kus meie toa aknad avanesid kanakuudile, nii et ärkasin öösel kell 3 pideva kiremise peale. Kumilys oli plaan külastada Periyari loomaparki, pipraistandusi, teeistandust ja sõita elevantidega. Seda kõike me ka tegime ainult teeistandusi vaatasime aknast kuna tervis streikis mitmel reisisellil ja otsustasime kolmandal päeval kiiresti järgmisesse sihtkohta sõita. Loomaparki minemiseks võtsime safari, kus esialgu sõitsime autodega ja seejärel oli lubatud 3-4 tunnine jalgsimatk ning lõpuks veel paadisõit. Kohapeal selgus, et 3-4 tunnist jalgsimatka polegi seal võimalik teha ja piirduti 2 tunniga. Dzungel oli päris tore, nägime igasuguseid puid, kuulsime Musta ahvi hõikeid aga ei näinud ei elevante ega tiigreid, isegi mitte piisoneid. Näidati väidetavat tiigri jälge (oli küll selline suure kiisu jälg) ja elevandi jälge ja värsket elevandi kakat, sellega ka meie kohtumised loomadega piirdusid. Kui olime juba tagasiteel, nägime kõrgel puu otsas ka Musti ahve ja orava saba. Korra vilksas mööda ka Kingfisher.


Kuna bussisõit mägedes oli nii mõnelegi meist kannatusi valmistanud, siis otsustasime Munnarisse mitte minna ning võtsime päev varem suuna Cochinisse. Munnar asus veelgi kõrgemal mägedes ning seal oleks olnud veelgi külmem. Kuna olime näinud juba maitsetaimede istandust ja tervis mitmel reisisellil jupsis, siis otsustasime, et lisaks veel edasi-tagasi 10 tundi bussi on meile liiast. Kuigi kohalikud kiitsid kõvasti Munnari ilu, arvan, et tegime hea otsuse. Cochinis oli meil majutus vanas linnaosas. Linnake oli tugevate portugali mõjutustega, turistide tänavad meeldivalt prügivabad ja hulgaliselt oli ka tõeliselt ilusaid villasid. Jalutasime mõnuga, käisime vana aasta viimasel päeval ka Cherai rannas ookeani lainetes hullamas ning tegime hoogsalt mõned shopingud. Käisime vaatas ka Kathakali etendust, mis oli omaette elamus.
Aastavahetust läksime tähistama sinna kuhu liikusid enamikud kohalikud - rannale. Kui kell 12 sai, pandi rannas vaia otsas olnud jõuluvanaga sarnane mees põlema ja lasti kõvasti ilutulestikku.Kui see läbi sai, tahtsime minema hakata aga järsku ümbritses meid tohutu parv kohalikke, kes hakkasid mind tagumikust näpistama. Asi läks päris hulluks kuna olin jäänud teistest sammukese maha, nii vehkisin kotiga, üritasin kõiki lüüa, kisasin ja karjusin. Näpistuste ohvriks langes ka Laura ja mingil hetkel hakkas keegi mu kleiti rebima, siis karjusin Veljo meile appi ja kui ta meile selja taha seisis, muutusid ka näpistused ja sikutamised harvemaks. Vastik oli, süda peksis ja jalad olid nagu vatist. Me ei käitunud väljakutsuvalt ega polnud ka väljakutsuvalt riides, poleks iialgi uskunud, et Indias midagi sellist võiks juhtuda. Jah nad jõllitavad ja tahavad pilti teha aga üldjuhul sellega kõik piirdub. Kas tegu oli mingi uusaasta fetišiga või olime lihtsalt valel ajal vales kohas..
1.jaanuaril oli Cochinis karneval, jälgisime seda oma hotelliperenaise onu maja katuselt. Päris äge, mõned etüüdid ja kostüümid olid päris võrdväärsed Rio karnevali omadega, lihtsalt mini versioonid. Viimasel päeval käisime vaatamas templeid ja shoppasime Jew Townis, mis oli päris põnev kant. Sõime ka viimased annused punaseid banaane ja mahlaseid granaatõune. Siis sõitsime ilusa punase Kingfisheriga Mumbaisse.
Viimase päeva veetsime Mumbais. Hommikul vaatasime vaatamisväärsusi ja käisime Elevandi saarel, pärastlõunal shoppasime. Hirmus tuli oli takkus ja teistele, kes suurlinnavihkamise sündroomi all ei kannata, soovitaksin kindlasti kauemaks Mumbaisse jääda. 18 miljoni elanikuga linn pakub ka päris huvitavat vaatamist ja üks päev selleks oli liiga vähe.

Mumbais sattusin peale ka huvitavale ja südant soojendavale vahejuhtumile, kus üks nooremapoolne naisterahvas noomis ja palus enam mitte kunagi nii teha ühte noormeest, kes oli just harjumuspärase liigutusega jäätisepaberi maha visanud. Loodetavasti see mõjus ja tütarlaps ei väsi sama ütlemast ka teistele reostajatele.

0st 52ni

Loomu poolest olen laisk, seda eriti talvel:) Raske on üles tõusta talvel enne päikese loojangut ja külmas ja pimedas tihti ringi ei konda - seepärast võtsingi mitu nädalat hoogu ja liitusin alles nüüd - 6ndal nädalal.
Pildi tegin oma kodukandis ühel lemmiktänaval - Kolde tn. 6 ja 4. Otsisin veidi juurde ka lisamaterjali: Tegemist on Oma Kolde majadega, mis ehitati eelmise sajandi 20.ndate keskpaigas. Oma Kolde hooned on Saksa sajandialguse aedlinnade romantismi hiliseks põhjamaade variandiks. Hooned projekteerisid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes on ka riigikoguhoone autorid. Oma Kolde näol on tegemist varaseima ja tuntuima korteriühistuga Tallinnas. Hooned on arvele võetud kultuurimälestistena. Kui ma peaksin Tallinnas uut pesa hakkama tegema, siis eelistaksin neid maju:)

Küpros ja mina

Sel aastal õnnestus käia kaks korda järjest Küprosel. Mitte sellepärast, et ma suur Küprose fänn oleksin, pigem asjaolude kokkulangemine. Kui esimest korda Kädi ettepaneku tegi temaga koos Küprosele minna tema sõpru külastama, võttis otsustamine aega täpselt 5 minutit. Kädi oli leidnud meile 2400 krooniga lennupiletid edasi-tagasi lennuks ja ööbimine oli meil tasuta. Lendasime Larnacasse ja sealt edasi autoga Pafosele. Oli palav augusti kuu ja meil plaane rohkem kui teha jõudsime. Ujusime ja päevitasime ning käisime mägedes safaril, ööd läbi kündsime Küprose ööelu, mis paraku ei olnud väga värvikas. Siiski piisavalt värvikas, et kohtusin K-ga, kelle kutsel läksin Küprosele tagasi juba oktoobris. Oktoober Küprosel oli päikseline ja soe, samas päike ei kõrvetanud enam nii tugevalt, oli lihtsalt mõnus mahe 28 kraadine soojus. Veetsin saarel 10 päeva ja õppisin kohalikku elu-olu juba rohkem tundma. Kui esimene kord Larnacast Pafosele sõites vaatasin kõrbenud põlde ja pruunistunud mägesid tundega, et siin ma ei tahaks küll kunagi elada, siis nüüd vaatasin seda kõike heldimusega. Mägedes kasvasid ilusad rohelised männid ja kõikjal oli palju lilli. Enamikel maatükkidel on sildid "müüa" ja sellest võib ära tunda mõne aasta taguse Eesti, kus kõik pandi müügiks, et korraks head elu maitsta. Põllumaad on sööti jäetud ja pigem üritatakse need maha müüa. Maju kerkib iga nurga peal ning ilusasse üksikusse randa minnes pead läbima samasuguse prügimäe kui Tallinna ümbruses olevates seenemetsades enne kevadisi koristustalgusid.Sellel päikselisel Aphrodite saarel tunned igal sammul kui oluline ja väärtuslik on magevesi ja kui vähe me seda Eestis hinnata oskame.
Sel väikesel osaliselt okupeeritud maal on vähem elanikke kui Eestis aga oma osa saarest ihalevad mitmed. Uskumatu ja kurb on kuulata kohalikke lugusid sellest, kuidas türklased neid kodudest välja kihutasid, rahvast tapsid ja kuidas nad siiani oma maad ja maju isegi mitte vaatama ei pääsenud. Enne neid lugusid ei olnud mul ausalt öeldes vähematki aimu, millest on jutt, kui uudistes vihjati türgi ja Küprose probleemile. Nüüd elan neile südamest kaasa ja loodan, et Türgi peab oma teod heastama.
Inimestest..
Küprosel näed palju sisserännanuid - eelkõige inglasi ja venelasi. Venelasi on ka turistide näol erakordselt palju. Töötajaid otsitakse poodidesse ja söögikohtadesse pidevalt. Mitmed, kel on olnud tasuv töökoht nt. Inglismaal, on jätnud oma töö ja tulnud Küprosele, et siin otsast alustada. Kes rabab nüüd lihttöölisena mitmel kohal, et omale elatist teenida, kes üritab alustada oma äriga - kerge pole kellelgi aga ometi ei mõlguta nad tagasi minemise mõtteid. Nad on rahul ja õnnelikud. Elu on selleks, et nautida. Püüan seda meeles pidada ka tagasi Eestis olles aga ometi kipub siinne töötempo neid lubadusi varjutama. Ma ei usu, et ma kolmas kord Küprosele satun, sest maailmas on nii palju kauneid kohti, kuhu tahaksin minna, samas oleks ma siiralt rõõmus kui elutee mind saarele tagasi viiks. Midagi imelist seal on, ei tea kas Aphrodite enda vaim:)

Riost

Kuulasin eile Reisipalavikku ja kogu reis tuli jälle meelde.. Kriipiv igatsus Rio järele tegi lausa valu. Sinna peab tagasi minema ja järgmine kord pikemaks ajaks.