Mis te siin üksi istute, tulge sööge parem meiega austreid ehk minu neli päeva Recife's

Recife jõudes oli mul peos üsna täpne kirjeldus, kuidas jõuda oma renditud korterisse ja olin üsna veendunud, et eksimine on keeruline nii detailse kirjelduse puhul. Erinevalt Joao Pessoast sattusin aga kohe väga abivalmite ning minu saabumise tõttu ilmselgelt elevile läinud bussijuhtide peale. Niisiis toimus bussijaamas üleüldine arutelu minu sihtkohta jõudmise osas, lõpuks pandi bussile hääled sisse, lasti muu rahvas ka bussi ja asusime teele. Kuna ka teistes bussides juhid teadsid, kuhu minna on vaja, siis vahepeal kihutasid nad minu bussist mööda, andsid signaali, karjusid aknast midagi ja lehvitasid. Käis busside võidusõit ja kui piletimüüjal polnud vaja parasjagu pileteid müüja, siis ta hüppas oma kabiinist välja ja uuris ja puuris, et kust ma tulen ja kes ma olen. Lõpuks teatas bussijuht, et nüüd on õige nurk, kus pean maha minema. Buss küttis kummide vilinal minema ja leidsin tänavanurga küll üles aga osad olulised elemendid kirjeldusest olid puudu..seega bussijuhid olid minust ikka valesti aru saanud ja oma suure elevusega, mind paar kvartalit varem maha kupatanud....egas midagi, kõndisin edasi, kuniks kaks vanemat prouat mulle eemalt vilistasid ja hüüdsid, et ära sinna mine, seal on jube ohtlik. Nii jalutasid nad mind teist tänavat pidi sihtpunkti. Esimesel tunnil kogetud abivalmiduse kogused olid muljetavaldavad ja linn hakkas mulle kohe meeldima:-)
Recife külje all on kaunis Olinda linnake, kuulus oma vanalinna ja karnevalide poolest. Selgus, et minu täiesti suvaliselt planeerimatu reis läks kümnesse, kuna just sel päeval oli Olinda linna 480-s sünnipäev ja seda tähistati uhkelt, kusjuures toimus ka tavaliselt karnevalil kasutatavate suurte nukkude paraad! Niisiis sain natuke aimu ka nende karnevalimeeleoludest.

Uhke vanalinn on ka Recifel endal, kuigi tänavaääred on prügi täis ja kui nina ette ei vaata, on lihtne endale mõni joogitops jalga astuda. Niisiis on mul Recife suhtes vastakad tunded. Inimesed on üsna kenad, ajalugu ja arhitektuuri jagub ja meri ning kanalid annavad linnapildile romantilist fiilingut ja siis äkki kõik see prügi ning inimeste hoolimatus ei olegi nagu siiani Brasiilias kogetud mentaliteet.

Ma jagasin elamist ühe sloveenlasest arstitudengi ja portugaalasest teatriajaloolasega, kellega otsustasime laupäeval minna vaatama korduvalt Brasiilia kõige ilusama ranna tiitli pälvinud randa. Recifest Porto de Galinhasse on 51km. Mis te arvate kui palju võtab liinibussiga aega selle vahemaa läbimine?
Me ärkasime kl.6 hommikul, et saada kl.8 bussile ja veidi rohkem kui kaks tundi hiljem olimegi supsti kohal!
Linnake ise oli nagu kuurortid ikka, kena lai jalakäijate tänav, mis ääristatud arvukate poekeste ja restoranidega. Randa jõudes selgus, et kl.6 hommikul ärgates ja liinibussiga kohale kodistades olime me ikkagi viimaste hulgas, kes saabuvad ja eriti kohti polnud enam jäänud. Näod vajusid meil üsna pikaks seda palagani nähes aga õnneks selgus, et kui nii 300meetrit kõndida, siis hakkab juba täiesti vähekuulus rand, mis meeldis meile palju rohkem.

Viimasel Recife päeva mõtlesin minna uudistama selle linna moodsat poolt ka ehk siis Boa Viaggemi rannaalasid. Juba Pipas kuulsin, et Recifes ei tasu vette minna, kuna ehitati haide harjumuspärasesse söögikohta sadam ja nüüd on haid hakanud sööki otsima sealsetest supelrandadest. Rannas on kõikjal väljas hoiatavad sildid ja räägiti, et alles eelmine aasta üks argentiinlane siin söödaks läks.
Viskan niisama pikali ja mõtlen natuke tukkuda ja lugeda kui varsti on hopsti mingi kodanik mul kõrval, et tule söö meiega parem austreid, mis sa siin üksi istud. Saanud selle pakkumisega korvi, oli hetke pärast kohal teine austrisööja, kes oli omandanud parema veenmistehnika ja varsti ma istusingi seal rannatoolis austrikuhi ees ja no ei kahetse! Nii värskeid ja maitsvaid ja nii palju austreid ei olegi ma varem söönud!
Kuna mu austrilembus hakkas ilmselgelt silma, siis uuriti, kas ma olen käinud Recife kõige paremas restoranis? No kus ma siis olin! Niisiis viidigi mind sinna kõige paremasse restorani:-)  Toidu osas ainult head sõnad, kahju, et ma nii palju süüa ei jõudnud kui pakuti. Veinikaarti eemalt nähes tõusid mu kulmukaared aga juuksepiirini! Restoranis, kus linad on valged ja kikilipsud on ees ning hinnad on kosmosest veidi kõrgemal, oli veinikaardiks kortsus äärtega printerist paar kuud tagasi väljalastud paberid:-)

Minu tiirutamine Kirde-Brasiilias

Kuna mu toimetasid tõid mu sel talvel jälle Brasiiliasse, siis sättisin nii, et jääks veidi aega ka nende kohtadega tutvuda, kus ma veel käinud pole, minu puhul siis kirre. Kuna otsustamine oli keeruline, nimelt on mul listis Maranhao Sao Luisiga ja Jericoacoara aga kuna lennupileti ostmine jäi viimasele hetkele ja selgus, et tulevad ka töised päevad internetis, siis panustasin kohale, kus internet on kõige tõenäolisemalt stabiilne ja lennupilet soodne. Niisiis lennutasin end Natali, et seal lähedal peatuda Pipas. Kohas, mida kiitis mulle üks Rios elav tuttav taevani.
Kõigepealt Natal. Saabudes kell 2 öösel ning olles hullumeelse taksojuhi meelevallas, kes sind läbi barakkides linnaosade tiirutab ja väidab, et veel, veel on minna.... ja kuigi sa väidad, et tead nii kilomeetrite arvu kui hinda, sunnib sind maksma rohkem kui topelt, siis ei saa just vaimustusest käsi plaksutada. Päevavalguses bussiaknast uurides ei olnud pilt palju parem...kole suur ja prügine linn.
Minu ootused Pipale olid muidugi pilvedes, plaan oli hommikuti rannaliival joosta ja liituda mõne joogatreeninguga. Hahaha...Pipa rand ei ole just jooksmiseks, mõõna ajal on palju kive ja tõusu ajal pole liiva kus joosta. Ühtegi joogaklubi ma ka ei leidnud. See-eest oli sadu kohvikuid ja kümneid poekesi ja loomulikult lademetes gringosid, kes end hommikul surfama sättisid ja õhtul täis jõid.
Ja internet oli pidevalt kadunud, sest brasiilias on tihti nii, et internet oleks justkui päikesepatareidel - vihmaga see lihtsalt kaob või muutub täiesti ebastabiilseks.
Õnneks leidus Pipa lähedal ka selliseid randasid, kus sai täitsa üksi jalutada ja viimasteks päevadeks kolisin ümber väiksesse külasse, kus oli rahu ja vaikus.

Seejärel uurisin kaarti ja leidsin, et enne Recife on selline koht nagu Joao Pessoa, mis pidavat olema Pariisi järel roheliseim linn maailmas, Ameerikate idapoolseim punkt ja lisaks veel kauni vanalinnaga.

Igatahes müüs see kirjeldus mulle ühepäevase tripi maha ja sinna ma läksin. Kokkuvõtlikult ütlen, et kui te peaks sinna kunagi mingil kummalisel põhjusel sattuma, siis aadressi järgi maju otsides, ärge eeldage, et 445 kõrval on 447, on täiesti võimalik, et seal on hoopis maja number 777 ning 447 asub umbes 3km eemal ja veel paaris arvude poolel. See on ju normaalne, lihtsalt mõnele majaomanikule meeldib võtta suvaline number.
Joao Pessoa inimesed ei torkanud silma just ülemäärase sõbralikkuse poolest, kuigi kui ma bussiga kuhugi teelt eksisin, siis ikka aidati järje peale.
Üliefektiivsed tundusid olevat uudistereporterid. Nad tõesti müttasid linna vahel ja pargiservades ja tabasid mind selle linnas veedetud 24tunni jooksul koguni kahel korral, et küsida minu arvamust küll rannikut laastava erosiooni osas küll mobiiltelefonide kehva levi pärast. Suur oli nende imestus kui ma ütlesin, et teate ma pole kohalik ja mu portugali keel pole piisavalt hea, et teleintervjuud anda:-)
Niisiis järgmine peatus: Recife.

Nätsti Nikaraaguas käidud

Kaua kaua pole siin sõna võtnud, kuigi olen peas keerutanud mõtet paar märget ja emotsiooni maha jätta. Võtan siis lühidalt kokku, kõigepealt Nikaraagua.
Kuna mul oli jälle asja Cost Ricasse, siis otsustasin jätta omale nädalakese varuaega, et pisut nuusutada Nikaraagua tuuli, et aru saada, kas tahaks kauemaks minna või mitte.
No tegelikult kohe algul hakkas natuke viltu vedama, kõigepealt läks midagi katki Liberia bussil, passisime kraavipervel ja ootasime uut bussi, lõpuks otsustasin kuskil piiriäärses külas öö veeta, et alles valges piiri ületada. Ööbimisasutus oli rämedalt rehmakas aga sõba sain silmale ja hommikul algas uus seiklus. Nikaraaguasse. Migratsioonijärjekorras kamraaditsesin mingi saksa piigaga ja temaga tegimegi selle koos läbi, kahekesi ikkagi parem kui üksi. Üldiselt läks ludinal, vahepeal saadeti meid sinna ja tänna, küll kontrollima ega palavikku pole ja siis niisama midagi jutustama ja nagu ikka siis iga bisneesimees üritas midagi pähe määrida. Piir tehtud leidsin bussi üles. Buss oli äge! Vanad USA koolibussid topitakse nii täis kui vähegi mahub, kotid lendavad katusele.

Peale lõunaks jõudsin kohale, San Juan del Suri, paljukiidetud piiriäärsesse surfi-ja rannaparadiisi. Pean tunnistama, et esmamulje oli hea, mulle meeldis nii ekstreemne bussireis, kus 20km läbimine võttis umbes tunni või veidi rohkem ja külakese boheemlaslik tänavapilt aga see oli kõik enne kui nägin, kuidas hommikul solgitorust roheline löga otse merre lasti, enne kui aru sain, kuidas koguaeg üritatakse mulle mütsi pähe tõmmata ja et pousada, kuhu toa võtsin on täielik peldik. Teisel päeval mõtlesin, et võtan jalgratta ja lähen teisi randasid uurima, pousada omanikud laitsid mõtte maha ja õnneks kuulsid seda pealt ühed nikad. Neil oli nimelt auto ja plaan sinna samasse randa minna ning nad kutsusid mind endaga kaasa. Mis siis ikka, olin suurima hea meelega nõus, ronisin mingisse neljarattaveolisse pealtnäha kabedasse autosse, millel puudus tagaiste ja sai põrandal hoopis laiutada. Ees istuti kolmekesi, üks tütarlaps istus lihtsalt kuskil käigukangi peaaegu otsas:-)
Aga inimesed olid kenad ja nägid vaeva, et mulle Nikaraaguast head muljet jätta, see ei takistanud muidugi ühel noormehel tühjaks saanud veepudelit tagakätt dzunglisse viskamast. Nii kähku, et ma ei jõudnud ah ka öelda... mõni ime siis, et sealsed teeääred upuvad kohati prügisse.
Muuhulgas külastasime ka mingisuguse mehe omaloodud akvaariumit, kus oli nii haipoegi kui mingeid muid haruldusi. Akvaarium oli loomulikult illegaalne.. Sel päeval lihtsalt hoidsin oma maailmaparandaja suu kinni ja vaatlesin silmad pärani. No vot.

Järgmisel päeval otsustasin, et aitab sellest surfiparadiisist, vaatan koloniaalset Granadat. Miskipärast tekkis veel hea mõte teha seal sohvasurfi ja leidsingi hosti.
Üllatus, üllatus, kus majas ta elas! Ütleme nii, et host ise oli tore aga minu lõug vajus lõdvalt lõuale rippu kui ma maja seest nägin....Algul mõtlesin, et panen kohe kuhugi hosteli poole punuma aga siis mõtlesin, et mis seal ikka, on ju dzunglis magatud ja dzungliinimeste kodus, kus sead maja alt läbi käivad, saan hakkama! Teatasin uhkelt, et mul on võrkkiik ja tõmban selle sinna talade vahele, mis hütti püsti hoidsid, rippuma. Tõmbasingi aga nii kui ma oma poolsada kilo sinna kiike istutasin, hakkasid palgid kokku vajuma ning koos palkidega ka seinad ja katus..No lükkasime palgid uuesti sirgeks ja tukkusin selle öö madratsi peal ära. Järgmine päev panin päkkade väljudes hostelisse ja ega ma kauem seda Nikaraaguat taluda ei tahtnudki.

 Neljandal päeval istusin jälle koolibussi, maksin poole vähem kui saabudes ning olingi Costa Rica piiril. Piiril, kus piirivalvurid naeratasid laialt, bussijuht oli viisakas, buss puhas, toit hea...Oh, lihtsalt tundus nagu oleks koju jõudnud. Ja siis algas Coco rannal päris puhkus:-)  Nikaraagua ei ole minu jaoks.