Suvi on käes!

Kui esimesed kuud olid siin ilmad vihmased ja taevas pilvine ja 1.detsembril ka veel suvi täiega ei alanud nagu lubatud oli, siis nüüd võib vihmavarju kotist välja võtta, sest enam iga päev ei saja . Hommikuti ärkad ja taevas on sinine ja õhtul vaatad rannas päikeseloojangut. Üleeile istusin päeval rannas ja õppisin hispaania keelt kõrvaklapid peas ning äkki nägin otse enda ees meres delfiini hüppamas. Kõrgele veest välja ja päris mitmeid kordi, see oli nii äge ! Kadi nägi meres suures laines raisid laperdamas ja rannas üks mees käis meile oma jalga näitamas, millega ta astelraile peale oli astunud. Nüüd on jälle meeles jalgu lohistada, sest sellist auku oma jalga küll ei tahaks.
Käisin ühel päeval Tortuga rannas ujumas ja see rand oli ka jälle tohutult muutunud – kui vihmahooajal oli vesi tihti sogane ja vahel isegi jõeveest pruun, siis nüüd oli meri täiesti helesinine ja vesi kristallselge, samuti jõevesi. Kõikjal õitseb lilli ja turiste on kõvasti rohkem näha kui kuu aja eest. Laupäeval oli Dominicali rannas kiirabi auto, esimese hooga arvasime, et äkki on kellegiga midagi juhtunud aga õnneks mitte. Ka kiirabibrigaad võttis vabalt, pani auto kõrvale toolid ja ootasid oma väljakutset seal..

Pangas käimisest

Raha vahetamiseks on siin vajalik panka minek. Kuna leidsin oma rahakotist veel eurosid, siis otsustasin need ka koloonideks vahetada, sest kes teab, mida uus aasta eurole toob:) Panka minek on siis eesti panka minemisest pisut erinev kogemus. Kõigepealt on ukse peal turvamees, kes sind läbi otsib metallidetektoriga ja vaatab kotti ka. Mütsi ja päikeseprillid peab enne panka minemist ära võtma. Mõne pangakontori ees on veel lisa turvamees, kes enne läbiotsimist tahab teada, mis sa üldse sinna panka tegema lähed. Suuremates pangakontorites on siis elektroonilised järjekorranumbrid, seniks aga istud ja ootad. Rahvast on tavaliselt palju, ma pole küll küsinud, et kuidas neil internetipangaga lood on, aga ilmselt mitte kõige paremad. Dominicali pangakontoris oli järjekorrasüsteem katki ja siis oli süsteemi eest turvamees. Istumiseks oli 6 pinki ja igakord kui keegi nn. Vastuvõtule pääses, pidid teised ühe koha võrra edasi istuma. Kui ma telefoni välja võtsin, et kalkulaatoriga oma eeldatavasti saadav summa välja arvutada, tuli turvamees ja käskis selle ära panna. Kui ma ümberistumise aja kogemata ühe korra maha magasin, tuldi ka seda mulle meeldetuletama. Telleri taga olevas ruumis aga silmasin turvakaameraid tõsisel ilmel jälgivat turvameest, pildid roteerusid leti ääres seisvast naisest, ATMist raha võtvast Kadist ja saali üldplaanist. Huvitav, kui tihti siin riigis panka üritatakse röövida?:)

Edevusest

Sattusime peale kui mootorrattaga politsei peatus, võttis kiivri peast ja enne kui ta bussijuhiga vestlema hakkas, võttis püksitaskust juukseharja ja kammis end väga põhjalikult. No kena kohe vaadata.. Muidu mehed on siin üldse üsna edevad, kohati isegi harjumatult edevad kui eestlastega võrrelda...

Siinsest bussiliiklusest

Lisatud pilt vist iseloomustab seda liiklust kõige paremini.. Kui kuhugi plaanid minna ja vaatad netist bussiaegu, siis üldjuhul läheb päevas 2 bussi, esimene neist kuskil 4-5 ajal hommikul ja teine siis kuskil 4 ajal päeval. Mõned kohad on popimad ja võib ka päeval kuhugi saada aga üldiselt on olukord selline, et kui vähegi tahad siin ümbruskonda näha, siis tuleb hääletada. Peale võetakse päris kenasti kuna kõik teavad, et bussiliiklus siin sakib.

Meenutusi 1.Jõulupühast

Suures pühadesaginas läks meelest ära kirjutada oma supermõnusast esimesest jõulupühast ning otsustasin selle ka ära muljetada. Nimelt olin kutsutud Tortuga reserva bossi Franki juurde, kus siis reserva töötajatele tehti uhke õhtusöök aga kogunesime seal juba päeval, tsillisime basseinis ning nautisime vaateid. Frank on itaaliaverd ameeriklane ning tema hoolitseb ühe päratu rikka ameerika doktori varade eest Costa Ricas. Nimelt on see doktor Leo (perenime ei mäleta aga mingi hinnatud tehisliigeste leiutaja vm. pidi ta olema) Ojohali esimese hotelli ära ostnud ja endale suveresidendiks teinud. Kuna selline resident nõuab valvamist (nn. Housesittimist) siis see ongi Franki ülesanne. Maja asub merest mõnisada meetrit, mäe otsas ning sealt avaneb super vaade kogu Tortuga rannale. Maja hotellina ei kasutata aga ruumid on ikka kõik valmis, et kui Leo peaks tulema (mida ta tegelt teeb umbes 1 nädala aastas), siis on kõik bueno. Aias on suur bassein ja igasuguseid lebotamisvõimalusi. Kui olime umbes 5 tundi basseinis ligunenud, veealuseid pilte klõpsinud ja niisama päikse käes vedelenud, oli aeg pika laua taha istuda.. Oioioi kus sai alles head ja paremat ning ma sain isegi ahjukartuleid pohlamoosiga! No ja selline korralik kalkun ja itaaliapärased pannacottad viisid lihtsalt keele alla..Ühesõnaga, kes kaasa tundsid, et jõulusid Eestis ei veeda, siis ütlen ausalt, et see oli super mõnus jõulupüha veetmine. Muidugi oleks tore kui ka oma pere seal laua ümber oleks olnud aga kõiki asju korraga vist ei saagi.

2011/2012 aastavahetamise möllust

Esialgu oli plaan saada rendiauto kätte 30.detsembril ning sõita Manuel Antoniosse. Hommik algas sellega, et läksime lubatud ajaks autorenti aga meest, kes meile pidi auto andma, ei olnud kohal ning ta lubas tulla alles tunni pärast. Telefoni teel tigedat bitchi mängides (või no mis mängides, tegelikult ma olingi tige) õnnestus välja kaubelda viivituse eest hea diil, et saame auto mitmeid tunde hiljem tagastada. Olime isegi õnnelikud. Kui mees aga kohale ilmus ja aeg oli krediitkaarti lehvitada, selgus, et minu krediitkaart nagu ma arvasingi, oli kuulimiidi ületanud. Siin on selline asi, et bronnitakse peaaegu 1000 dollarit, et hüvitada kindlustuse omavastutus vms. No ja kuna ma Panamas käies olin kõvasti kaarti juba kasutanud, siis olid meie lootused peamiselt Kadi krediitkaardi peal. Õnnetuseks selgus, et ka see kaart ei toiminud ja limiit on üle. Olime seal korralikud draamakuningannad, sest kisasime, vandusime, helistasime ja üritasime leida erinevaid alternatiive.. Selgus, et eelmine autorent polnud eelmist autorentimise deposiiti Kadi kaardilt vabastanud, seepärast oligi kaart kasutu. Käisime eelmises rendifirmas Vamoses asja uurimas ja palumas/ähvardamas aga tulemusteta. Üritasime ka kaubelda, et tasume deposiidi sulas, sest raha meil ju tegelikult on aga ka see ei toiminud. Kogu selle sahmimise juures tegime maja seinal olevast aparaadist rahvusvahelise kõne eesti numbrile (kuna eesti mobiiltelefon oli kodus ja tundus, et see automaat võiks olla soodne variant), et pangaasju selgitada. Õhtul oma pangaväljavõtet uurides selgus, et nii umbes minutilise kõne eest on krediitkaardilt maha läinud 38eurot, tele2 kliendina oleks mobiilikõne eest maksnud näiteks 1,5 eurot. Veidi veel uurides selgus, et telefoniteenust pakkuv ettevõte ongi mingi kurilaste kamp, kes kõvasti rohkem raha võtab ning netis oli lausa kaebuste kogumiseks tekitatud veebileht. Panin oma nutu ja hala ka sinna kirja ja loodan, et kurilased oma halva karmaga kunagi karistuse saavad. Seniks julgen aga soovitada sellistest automaatidest oma näpud teistel eemal hoida.
Kokkuvõtteks 30ndal autot me ei saanud, õnneks aga meenus mul, et Eestis tuleb uus aasta 8 tundi varem kui Costa Ricas ning esimesel kupäeval avanevad krediitkaartide väravad, seega leppisime kokku, et tuleme auto järgi 31sel kell 4 kui Eestis saabub uus aasta, rendi mees oli armuline ning lubas meie pärasta vana aasta viimasel päeval pisut kauem tööl olla. Loomulikult rendi lisatundide üle me enam kaubelda ei saanud, olime õnnelikud, et esimese päeva eest meilt mingit tasu ei kasseeritud ja autot ikka 31ni hoida lubati.
31.jaanuaril olime ilusti õigel ajal kohal ning umbes 4.05 proovisime minu krediiitkaarti, mis ikka veel ei töötanud. Võiks öelda, et närvipingest läks süda ka pahaks, proovisime Kadi kaarti, esimese hooga tuli error ja teise korraga läks läbi! Huh, mu süda peksis viimati vist niimoodi kuskil matemaatika eksamil.. Saime auto kätte ja aastavahetamine võis alata! Kihutasime Ojochali Oscari juurde ning seejärel läksime koos aasta viimasele õhtusöögile, aasta vahetasime ära rannas shampust juues ning uut tähistasime juba Dominicali klubides tantsu vihtudes.
Uue aasta hommik saabus liiga vara ning liiga palju oli teha, sest topelt hinda maksnud auto oli ju käes ning igat hetke tuli ära kasutada. Nii, et väsimus ja kõik muud mured tuli maha suruda ning mööda rannikut lõunasse kihutada.
1.jaaanuaril pidavat olema Boruca indiaanlaste külas suur festival, millega tähistatakse hispaanlastest vallutajate vastu võitlemist. Tähistamine pidavat seisnema maskides tantsimises, tulede tegemises jms. Üldiselt meid hoiatati, et Borucasse pääseb ainult neljarattaveolise autoga aga meil oli käes pisike nissani punn. Õnneks olime kohanud eelmine päev üht kohalikku sõpra, kes väitis olevat Boruca külas käinud ka lihtsa kaheveolise autoga. Kuigi mägitee algus midagi head ei lubanud, otsustasime ikkagi üritada – tee vonkles mäest püstloodis üles ja siis jälle kolinal alla, vaated olid imelised ja tee oli kohutav aga kohale me saime. Külas olid ka mõned turistid aga nii blondid nagu meie, polnud keegi. Nii et tähelepanu saime (eriti Kadi muidugi) me maskimeestega samaväärselt võiks isegi öelda. Mõnedel kohalikel olid seljas mardisandi kostüüme meenutavad kaltsud ning enamikel oli ees juba väga hägune pilk. Osad tüübid magasid puude all ja osad tahtsid omavahel kakelda. Osad siis pusklesid omavahel maskid peas – üks oli nagu härg ja teised olid vist nagu härjavõitlejad aga palju koledamad kui tavalised telekast näidatavad härjavõitlejad (mardisandi kaltsudes ja kollimaskiga). Pilti ei lubatud teha ja kurja olemisega indiaaninaine ründas meid nii agressiivselt, et arvasin, et ta rebib mult kaamera käest ja kustutab pildid ära kui ma raha ei maksa. Kange eesti inimesena panin kaamera kotti ja raha ikka ei maksnud, ma pole ju mingi turist siin, pean siin veel mitmeid kuid oma varudega toime tulema.. ja pealegi polnud neil pildistamise keelu kohta mingeid silte kuskil. Lõpetuseks nägime paari pusklemist ning siis vajus asi ära. Õhtul pidavat suurem pidu olema aga ööseks polnud meil plaani sinna külla jääda, nii et kihutasime tagasi. Selle tripi kohta võiks öelda kindlalt, et teekond sinna oli kõige rohkem väärt. Võib-olla tekkis selle kirjelduse tõttu tunne, et see polnud suurem asi üritus – tegelikult oli see ikkagi lahe kogemus, lihtsalt ma kujutasin ette, et on midagi karnevali sarnast, nii et ootused olid liiga suured.
2.jaanuarile olime plaaninud jällegi turistiatraktsioonid. Läksime tegema paljupromotud canopy tuuri. Canopy tuur on siis maakeeli seiklusrada puude latvades, kus lased mööda köisi liugu ühe kõrge puu otsast teise otsa. Selliseid canopy radasid on Costa Ricas väga mitmeid ja igale maitsele, Osa poolsaare oma on kiidetud kui üht parimat, nii et otsustasime teha seda siin. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et asi oli oma hinda väärt! Enne esimest sõitu oli kerge värin sees aga kui juba tuule vuhinal köie küljes libisesid, siis kadus igasugune hirm. Radasid oli eri pikkuses ja eri kiirustel. Giidid ise tegid rajad läbi pea alaspidi vmt. Trikke tehes. Meil oli võimalus pea alaspidi proovida ühte rada ning siis oli üks laskumine otse alla pea alaspidi, kus giidid lasid sind ise täie hooga köiest alla ja püüdsid all kinni. No see oli minu jaoks ikka korralik kisa rada, sain oma häälepaelad ikka korralikult lahti. See oli minu jaoks tõesti veidi hirmus, sest ma ei näinud kui palju maani veel ruumi on ja kas mind keegi üldse vastu võtab jne. Pealegi on tagumik ikka kuradima raske ja pea alaspidi kuskilt alla lennata on kuidagi kere gravitatsiooniga vastuolus.. Kõige lõpetuseks anti puuvilju ning tegime Tarzani sõitu kõrgel köie otsas. Lõpetuseks jäi hea tunne ja ei olnud kahju hea elamuse eest maksta. Ka sinna oli teekond väärtus omaette, meid viidi lahtises kastiautos ning tee viis jälle pea püstloodis üles mägedesse, eemal näed lopsakat rohelust ning sinavat ookeani.
3.jaanuarile plaanisime Manuel Antonio külastuse, sest Kadi polnud seal veel käinud ja mina tahtsin üle vaadata tuuri jaoks broneeritud hotelli ning vaadata muid reisiga seotud korralduslike külgi.Rand oli imeline! Hoopis teised värvid kui vihma hooajal käies. Üldse on Costa Rica viimastel nädalatel kuidagi särav – lilli õitseb palju rohkem ja kõik on nii erkroheline ja ka kuidagi särab ja meri on tõesti nii sinine nagu postkaartidel, nii et suve algust on tunda igal pool, paraku ka turistide hulgas. MA-s läks Kadi parki ja mina tegin kogu ranna pikkuse jalutuskäigu. Nägin nii iguaane kui ahve ning nautisin seda mitmepalgelist külakest täiega. See on mõnes mõttes täielik turistilõks – kõik on olemas, mida lühikeseks puhkuseks vaja on – pidu, aga palun, surfirendid, banaanisõidud jm atraktsioonid - aga palun. Samas võid jalutada veidi kõrvale ja nautida ka suhtelist üksindust ahvide iguaanide ja paari hipist turistiga. Õhtul andsime auto tagasi ja hääletasime oma koju tagasi. Ainult paar päeva ongi jäänud ja siis tuleb ränduri elu alustada. See tundub päris hirmutav, et baasi mõneks ajaks ei ole.. Kuidagi harjunud juba selle kandiga ja igasuguseid tuttavaid on siginenud ning veidi kahju on edasi liikuda.

Uue aasta kombed Costa Ricas

Lugesin aastavahetuse ajalehte ning siit tulevad mõned ticode aastavahetuse kombed:
* Kasulik on kanda kollast, see aitab uuel aastal leida tõelist armastust. Kui sul on juba tõeline armastus leitud, kanna ikkagi kollast, see aitab armastust hoida. Kollast tuleks kanda ka 1,jaanuaril.
* 31.detsembri hilisõhtul viska igasse maja nurka riisi, järgmisel hommikul pühi uue harjaga terad kokku ja pane nad väiksesse kotikesse hoiule. See tagab terveks järgmiseks aastaks toidu lauale.
*Südaöiste kellalöökide ajal söö õnneliku aasta tagamiseks 12 viinamarja, iga löögi ajal üks. Öeldakse, et kes ei jõua 12 viinamarja ära süüa kellalöökide ajal, sellel tuleb hab aasta.
*Et tagada head rahaõnne uuel aastal, siis küsivad ticod oma 13-lt eri sõbralt enne südaööd 5 kolooni.
*Kui eelmine aasta oli halb, siis mine enne südaööd ujuma või dushi alla ja pese oma halb õnn maha.
*Ilma ennustuseks on Pintas ehk Jaanuari alguses esimesed 12 päeva usutakse iseloomustavat järgmisi kuid. Selline ilm nagu on näiteks esimesel kuupäev, pidavat tulema ka jaanuaris, teise kuupäeva ilm iseloomustab veebruari ilma jne.
*1. jaanuaril soovitatakse korjata lavendlid kimpu loitsides samal ajal Jaanuari Santa Lucia, anna mulle raha terve aasta. Kimp on kasulik 1.jaanuaril laual hoida ning seejärel kuivatada. Kuivatatud õisikud pane paberisse ning seejärel rahakotti, nii ei pidavat iialgi rahapuudust tulema.
Ükskõik, mida sa 12 kellalöögi ajal teed, see iseloomustab su uut aastat. Meie korkisime shampust mere ääres lahti, loodetavasti ei too see alkoholirohket aastat vaid hoopis seda, et soe ookean ja tähistaevas on alati käepärast:)