Siinsest bussiliiklusest

Lisatud pilt vist iseloomustab seda liiklust kõige paremini.. Kui kuhugi plaanid minna ja vaatad netist bussiaegu, siis üldjuhul läheb päevas 2 bussi, esimene neist kuskil 4-5 ajal hommikul ja teine siis kuskil 4 ajal päeval. Mõned kohad on popimad ja võib ka päeval kuhugi saada aga üldiselt on olukord selline, et kui vähegi tahad siin ümbruskonda näha, siis tuleb hääletada. Peale võetakse päris kenasti kuna kõik teavad, et bussiliiklus siin sakib.

Meenutusi 1.Jõulupühast

Suures pühadesaginas läks meelest ära kirjutada oma supermõnusast esimesest jõulupühast ning otsustasin selle ka ära muljetada. Nimelt olin kutsutud Tortuga reserva bossi Franki juurde, kus siis reserva töötajatele tehti uhke õhtusöök aga kogunesime seal juba päeval, tsillisime basseinis ning nautisime vaateid. Frank on itaaliaverd ameeriklane ning tema hoolitseb ühe päratu rikka ameerika doktori varade eest Costa Ricas. Nimelt on see doktor Leo (perenime ei mäleta aga mingi hinnatud tehisliigeste leiutaja vm. pidi ta olema) Ojohali esimese hotelli ära ostnud ja endale suveresidendiks teinud. Kuna selline resident nõuab valvamist (nn. Housesittimist) siis see ongi Franki ülesanne. Maja asub merest mõnisada meetrit, mäe otsas ning sealt avaneb super vaade kogu Tortuga rannale. Maja hotellina ei kasutata aga ruumid on ikka kõik valmis, et kui Leo peaks tulema (mida ta tegelt teeb umbes 1 nädala aastas), siis on kõik bueno. Aias on suur bassein ja igasuguseid lebotamisvõimalusi. Kui olime umbes 5 tundi basseinis ligunenud, veealuseid pilte klõpsinud ja niisama päikse käes vedelenud, oli aeg pika laua taha istuda.. Oioioi kus sai alles head ja paremat ning ma sain isegi ahjukartuleid pohlamoosiga! No ja selline korralik kalkun ja itaaliapärased pannacottad viisid lihtsalt keele alla..Ühesõnaga, kes kaasa tundsid, et jõulusid Eestis ei veeda, siis ütlen ausalt, et see oli super mõnus jõulupüha veetmine. Muidugi oleks tore kui ka oma pere seal laua ümber oleks olnud aga kõiki asju korraga vist ei saagi.

2011/2012 aastavahetamise möllust

Esialgu oli plaan saada rendiauto kätte 30.detsembril ning sõita Manuel Antoniosse. Hommik algas sellega, et läksime lubatud ajaks autorenti aga meest, kes meile pidi auto andma, ei olnud kohal ning ta lubas tulla alles tunni pärast. Telefoni teel tigedat bitchi mängides (või no mis mängides, tegelikult ma olingi tige) õnnestus välja kaubelda viivituse eest hea diil, et saame auto mitmeid tunde hiljem tagastada. Olime isegi õnnelikud. Kui mees aga kohale ilmus ja aeg oli krediitkaarti lehvitada, selgus, et minu krediitkaart nagu ma arvasingi, oli kuulimiidi ületanud. Siin on selline asi, et bronnitakse peaaegu 1000 dollarit, et hüvitada kindlustuse omavastutus vms. No ja kuna ma Panamas käies olin kõvasti kaarti juba kasutanud, siis olid meie lootused peamiselt Kadi krediitkaardi peal. Õnnetuseks selgus, et ka see kaart ei toiminud ja limiit on üle. Olime seal korralikud draamakuningannad, sest kisasime, vandusime, helistasime ja üritasime leida erinevaid alternatiive.. Selgus, et eelmine autorent polnud eelmist autorentimise deposiiti Kadi kaardilt vabastanud, seepärast oligi kaart kasutu. Käisime eelmises rendifirmas Vamoses asja uurimas ja palumas/ähvardamas aga tulemusteta. Üritasime ka kaubelda, et tasume deposiidi sulas, sest raha meil ju tegelikult on aga ka see ei toiminud. Kogu selle sahmimise juures tegime maja seinal olevast aparaadist rahvusvahelise kõne eesti numbrile (kuna eesti mobiiltelefon oli kodus ja tundus, et see automaat võiks olla soodne variant), et pangaasju selgitada. Õhtul oma pangaväljavõtet uurides selgus, et nii umbes minutilise kõne eest on krediitkaardilt maha läinud 38eurot, tele2 kliendina oleks mobiilikõne eest maksnud näiteks 1,5 eurot. Veidi veel uurides selgus, et telefoniteenust pakkuv ettevõte ongi mingi kurilaste kamp, kes kõvasti rohkem raha võtab ning netis oli lausa kaebuste kogumiseks tekitatud veebileht. Panin oma nutu ja hala ka sinna kirja ja loodan, et kurilased oma halva karmaga kunagi karistuse saavad. Seniks julgen aga soovitada sellistest automaatidest oma näpud teistel eemal hoida.
Kokkuvõtteks 30ndal autot me ei saanud, õnneks aga meenus mul, et Eestis tuleb uus aasta 8 tundi varem kui Costa Ricas ning esimesel kupäeval avanevad krediitkaartide väravad, seega leppisime kokku, et tuleme auto järgi 31sel kell 4 kui Eestis saabub uus aasta, rendi mees oli armuline ning lubas meie pärasta vana aasta viimasel päeval pisut kauem tööl olla. Loomulikult rendi lisatundide üle me enam kaubelda ei saanud, olime õnnelikud, et esimese päeva eest meilt mingit tasu ei kasseeritud ja autot ikka 31ni hoida lubati.
31.jaanuaril olime ilusti õigel ajal kohal ning umbes 4.05 proovisime minu krediiitkaarti, mis ikka veel ei töötanud. Võiks öelda, et närvipingest läks süda ka pahaks, proovisime Kadi kaarti, esimese hooga tuli error ja teise korraga läks läbi! Huh, mu süda peksis viimati vist niimoodi kuskil matemaatika eksamil.. Saime auto kätte ja aastavahetamine võis alata! Kihutasime Ojochali Oscari juurde ning seejärel läksime koos aasta viimasele õhtusöögile, aasta vahetasime ära rannas shampust juues ning uut tähistasime juba Dominicali klubides tantsu vihtudes.
Uue aasta hommik saabus liiga vara ning liiga palju oli teha, sest topelt hinda maksnud auto oli ju käes ning igat hetke tuli ära kasutada. Nii, et väsimus ja kõik muud mured tuli maha suruda ning mööda rannikut lõunasse kihutada.
1.jaaanuaril pidavat olema Boruca indiaanlaste külas suur festival, millega tähistatakse hispaanlastest vallutajate vastu võitlemist. Tähistamine pidavat seisnema maskides tantsimises, tulede tegemises jms. Üldiselt meid hoiatati, et Borucasse pääseb ainult neljarattaveolise autoga aga meil oli käes pisike nissani punn. Õnneks olime kohanud eelmine päev üht kohalikku sõpra, kes väitis olevat Boruca külas käinud ka lihtsa kaheveolise autoga. Kuigi mägitee algus midagi head ei lubanud, otsustasime ikkagi üritada – tee vonkles mäest püstloodis üles ja siis jälle kolinal alla, vaated olid imelised ja tee oli kohutav aga kohale me saime. Külas olid ka mõned turistid aga nii blondid nagu meie, polnud keegi. Nii et tähelepanu saime (eriti Kadi muidugi) me maskimeestega samaväärselt võiks isegi öelda. Mõnedel kohalikel olid seljas mardisandi kostüüme meenutavad kaltsud ning enamikel oli ees juba väga hägune pilk. Osad tüübid magasid puude all ja osad tahtsid omavahel kakelda. Osad siis pusklesid omavahel maskid peas – üks oli nagu härg ja teised olid vist nagu härjavõitlejad aga palju koledamad kui tavalised telekast näidatavad härjavõitlejad (mardisandi kaltsudes ja kollimaskiga). Pilti ei lubatud teha ja kurja olemisega indiaaninaine ründas meid nii agressiivselt, et arvasin, et ta rebib mult kaamera käest ja kustutab pildid ära kui ma raha ei maksa. Kange eesti inimesena panin kaamera kotti ja raha ikka ei maksnud, ma pole ju mingi turist siin, pean siin veel mitmeid kuid oma varudega toime tulema.. ja pealegi polnud neil pildistamise keelu kohta mingeid silte kuskil. Lõpetuseks nägime paari pusklemist ning siis vajus asi ära. Õhtul pidavat suurem pidu olema aga ööseks polnud meil plaani sinna külla jääda, nii et kihutasime tagasi. Selle tripi kohta võiks öelda kindlalt, et teekond sinna oli kõige rohkem väärt. Võib-olla tekkis selle kirjelduse tõttu tunne, et see polnud suurem asi üritus – tegelikult oli see ikkagi lahe kogemus, lihtsalt ma kujutasin ette, et on midagi karnevali sarnast, nii et ootused olid liiga suured.
2.jaanuarile olime plaaninud jällegi turistiatraktsioonid. Läksime tegema paljupromotud canopy tuuri. Canopy tuur on siis maakeeli seiklusrada puude latvades, kus lased mööda köisi liugu ühe kõrge puu otsast teise otsa. Selliseid canopy radasid on Costa Ricas väga mitmeid ja igale maitsele, Osa poolsaare oma on kiidetud kui üht parimat, nii et otsustasime teha seda siin. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et asi oli oma hinda väärt! Enne esimest sõitu oli kerge värin sees aga kui juba tuule vuhinal köie küljes libisesid, siis kadus igasugune hirm. Radasid oli eri pikkuses ja eri kiirustel. Giidid ise tegid rajad läbi pea alaspidi vmt. Trikke tehes. Meil oli võimalus pea alaspidi proovida ühte rada ning siis oli üks laskumine otse alla pea alaspidi, kus giidid lasid sind ise täie hooga köiest alla ja püüdsid all kinni. No see oli minu jaoks ikka korralik kisa rada, sain oma häälepaelad ikka korralikult lahti. See oli minu jaoks tõesti veidi hirmus, sest ma ei näinud kui palju maani veel ruumi on ja kas mind keegi üldse vastu võtab jne. Pealegi on tagumik ikka kuradima raske ja pea alaspidi kuskilt alla lennata on kuidagi kere gravitatsiooniga vastuolus.. Kõige lõpetuseks anti puuvilju ning tegime Tarzani sõitu kõrgel köie otsas. Lõpetuseks jäi hea tunne ja ei olnud kahju hea elamuse eest maksta. Ka sinna oli teekond väärtus omaette, meid viidi lahtises kastiautos ning tee viis jälle pea püstloodis üles mägedesse, eemal näed lopsakat rohelust ning sinavat ookeani.
3.jaanuarile plaanisime Manuel Antonio külastuse, sest Kadi polnud seal veel käinud ja mina tahtsin üle vaadata tuuri jaoks broneeritud hotelli ning vaadata muid reisiga seotud korralduslike külgi.Rand oli imeline! Hoopis teised värvid kui vihma hooajal käies. Üldse on Costa Rica viimastel nädalatel kuidagi särav – lilli õitseb palju rohkem ja kõik on nii erkroheline ja ka kuidagi särab ja meri on tõesti nii sinine nagu postkaartidel, nii et suve algust on tunda igal pool, paraku ka turistide hulgas. MA-s läks Kadi parki ja mina tegin kogu ranna pikkuse jalutuskäigu. Nägin nii iguaane kui ahve ning nautisin seda mitmepalgelist külakest täiega. See on mõnes mõttes täielik turistilõks – kõik on olemas, mida lühikeseks puhkuseks vaja on – pidu, aga palun, surfirendid, banaanisõidud jm atraktsioonid - aga palun. Samas võid jalutada veidi kõrvale ja nautida ka suhtelist üksindust ahvide iguaanide ja paari hipist turistiga. Õhtul andsime auto tagasi ja hääletasime oma koju tagasi. Ainult paar päeva ongi jäänud ja siis tuleb ränduri elu alustada. See tundub päris hirmutav, et baasi mõneks ajaks ei ole.. Kuidagi harjunud juba selle kandiga ja igasuguseid tuttavaid on siginenud ning veidi kahju on edasi liikuda.

Uue aasta kombed Costa Ricas

Lugesin aastavahetuse ajalehte ning siit tulevad mõned ticode aastavahetuse kombed:
* Kasulik on kanda kollast, see aitab uuel aastal leida tõelist armastust. Kui sul on juba tõeline armastus leitud, kanna ikkagi kollast, see aitab armastust hoida. Kollast tuleks kanda ka 1,jaanuaril.
* 31.detsembri hilisõhtul viska igasse maja nurka riisi, järgmisel hommikul pühi uue harjaga terad kokku ja pane nad väiksesse kotikesse hoiule. See tagab terveks järgmiseks aastaks toidu lauale.
*Südaöiste kellalöökide ajal söö õnneliku aasta tagamiseks 12 viinamarja, iga löögi ajal üks. Öeldakse, et kes ei jõua 12 viinamarja ära süüa kellalöökide ajal, sellel tuleb hab aasta.
*Et tagada head rahaõnne uuel aastal, siis küsivad ticod oma 13-lt eri sõbralt enne südaööd 5 kolooni.
*Kui eelmine aasta oli halb, siis mine enne südaööd ujuma või dushi alla ja pese oma halb õnn maha.
*Ilma ennustuseks on Pintas ehk Jaanuari alguses esimesed 12 päeva usutakse iseloomustavat järgmisi kuid. Selline ilm nagu on näiteks esimesel kuupäev, pidavat tulema ka jaanuaris, teise kuupäeva ilm iseloomustab veebruari ilma jne.
*1. jaanuaril soovitatakse korjata lavendlid kimpu loitsides samal ajal Jaanuari Santa Lucia, anna mulle raha terve aasta. Kimp on kasulik 1.jaanuaril laual hoida ning seejärel kuivatada. Kuivatatud õisikud pane paberisse ning seejärel rahakotti, nii ei pidavat iialgi rahapuudust tulema.
Ükskõik, mida sa 12 kellalöögi ajal teed, see iseloomustab su uut aastat. Meie korkisime shampust mere ääres lahti, loodetavasti ei too see alkoholirohket aastat vaid hoopis seda, et soe ookean ja tähistaevas on alati käepärast:)

Aasta hakkab lõppema..

Imeline hommik. Esimese hooga arvasin, et tegemist on selle aasta viimase päevaga ja et no nii ilus...siis meenus, et täna on ikka eelviimane päev. Kuupäevad ja nädalapäevad ei taha siin meeles seista ja aegajalt saad ikka üllatusi. Tänasest saime kolmeks päevaks endale rendiauto, nii et nüüd läheb kiireks - kogu raha eest on vaja ju ringi sõita ja kõik need asjad ära teha, mida ilma autota teha ei saa.
Nii nagu kõik hommikud on siin erinevad - kord avaneb ookeanile üle mägede ilus vaade, ookean on sinine ja taevas kah (nagu täna), kord on mäed kõik valgetes pilvetortides, on ka kõik päikeseloojangud täiesti erinevad. PÄikeseloojang on nagu igaõhtune telenoveela vaatamine - selleks ajaks oleme tavaliselt kodus tagasi, siis istud sofal, kaamera käes ja vaatad mis täna tuleb. Vahel on pilved ja tundub, et ei tulegi ilusat päikeseloojangut aga siis pistab tulekera end ikka kuskilt pilvede vahelt välja. Päris sellist loojangut nagu Eestis suvel, ei olegi näinud, et ei ühtegi pilve ainult tulekera veereb merre. Aga ootame vaatame, aega meil on:)
Soovin kõigile imelist aasta lõpetamist ja leidke selles saginas aega ikka oma aasta kohta ka kokkuvõte teha. Muah!

Feliz Navidad

Täna on jõululaupäev. Hommikul oli ümberringi valge udu, nii et mõtlesime, et tulevad valged jõulud. Õnneks oli keskpäevaks ikka päike väljas ja ei pidanud villasokke jalga otsima.
Mina kihutasin häälega Ojochali, et Oscariga üks jõululõuna teha. Sain süüa õiget Costa Rica jõulutoitu tamali. See on plataani lehe sisse keeratud plönn. Iga pere pidi neid omamoodi tegema ning oma retsepti omama. Valmistatakse neid terve hunnik ning siis külla minnes kingitakse üksteisele tamalist, enam vähem nagu Eestis käib värvitud munade kinkimine munadepüha ajal. Plönn valmib läbi hakklihamasina pressitud maisi, keedukartuli, porgandite jms. lisatakse sealiha, kana või ka kala, siis seotakse kogu see pätsike lehe sisse ja nööriga kinni ja keedetakse veel umbes 3 tundi. Maitseb see nagu kartulipudru lisandidega aga mitte nii hea nagu kartulipudru praetud sibula ja võiga.
Kindlasti ei tohiks seda tamalist kohalike kuuldes plönniks nimetada, see on ikka väga tähtis toit, mina ei oska seda aga antud hetkel paremate sõnadega kirjeldada.
Pärast jõululõunat hääletasin meie mägimajja tagasi ja hakkasime valmistama oma eesti stiilis jõulusööki. Ameerikas valmistatud hapukapsad olid nii hapud, et valasime peaaegu pool pudelit mett sisse, et saada nad sellisesse konditsiooni, et süüa õnnestuks. Tegime ka ahjukartulit, mis ei ole küll nii hea nagu Eestis kasvanud kartul aga ajas asja ära. Igatsesime verivorsti järgi ja igatsuseks see jäigi. Magustoiduks tegin traditsioonilist mango kooki ebatraditsioonilisel viisil, st. et mangopüree valmis värskest mangost, vahukoor ei läinud päris vahtu, sest on veidi teine materjal kui Eestis ja pealegi polnud meil miksrit, zelatiini lehtede asemel oli zelatiinipulber ja koogivormi asemel on üks pisike pann. Varsti peaks valmis olema, ootused maitsvale kõhutäiele on suured.
Ah jaa ostsime mingit kohalikku eriti odavat marjaveini, et nagu põltsamaa kuldne vm. aga jube magus ja kirbe oli, nii et joome hoopis ingveri teed ja kuulame youtubest mõned jõululaulud kõrvale. Päris mõnus jõul on kui varbad ei külmeta:)

Jõulupaanika on ka palmi all

Eile käisime lähimas linnas neljapäevasel turul. Olin sellest turust juba ammu kuulnud aga polnud aega varem seda reisi ette võtta. Turg oli äge, rohkelt igasugust köögivilja ja puuvilju ning mingis nurgas ka gringode letid igasuguste õlide, segude ja esoteerilise kraamiga. Lisaks saime ühelt gringo proualt kingiks päris piparkoogi! Plaanisin selle piparkoogipoisi 24ndal uhkelt lauale panna aga kahjuks purunes ta kotis tükkideks, egas midagi, panen siis piparkoogipuru lauale:)
Linnas oli jõulusaginat ikka kõvasti - ummikud, poodides tingel tangel jne. Tee peal õnnestus näha ka purjus jõuluvana õllepurk käes tuterdamas:) Kõige suurem õnnestumine oli, et saime toidupoest hapukapsast! Eks homme on näha kui palju see meie kapsast meenutab aga lootused on suured.
Turule ja turult tagasi õnnestus puhtjuhuslikult saada Ojochalis elavate prantslastest restoranipidajatega. Tahtsime võtta 24.-25ndaks ning aastavahetuseks auto aga kui enne pakuti meile selleks ajaks ainult jube kalleid autosid, mis me tol hetkel ära põlgasime, siis nüüd pole isegi mitte kalleid autosid enam kuskilt võtta:( Nii et tundub, et 24ndal istume kodus ja 25ndal pean hääletama Oscari juurde, et saada ühele jõulupeole. Aastavahetusel on aga on mägedes mingis indiaanikülas lahe festival ja tahaks ikka aastavahetuse peole ka saada, autorendist auto saamine tundub praegu täiesti lootusetu ettevõtmine..