Juuli - naudingute eri

2,5 kuud Portugalis läks nagu niuhti. On olnud häid päevi ja hullemaid, naeru ja pisaraid, mõned uued väga head tuttavad potentsiaaliga saada sõpradeks. Viimased nädalad olin vait, sest jube hea oli, järsku pöördus kõik paremuse poole ja sai olemasolemist nautida. Nagu korduvalt korrutatud on üks suurimaid naudinguid muude naudingute hulgas toidunaudingud. Nii puges nukrus hinge kui eile siukse 50m pikkuse juustuleti vahel kaasanosimist valisin - kitsejuustud, lambajuustud, lehmapiimajuustud (vähemuses) - kõik portugali kraam, erinevad, maitsvad...muude maade juustud on veel eraldi letis. Noh veinist, rohelisest mahedast oliivõlist, apelsinidest, mereandidest ma seekord ei vatra. Niisiis vean juustukerasid mööda lennujaama enda järel ja loodan, et elu tuuled mind ruttu sinna Portugali poole tagasi keerutavad.

p.s. ega ma ainult söömisega ka ei tegelenud, väiksed seiklused olid nii Porto ümbruses, Guimaraesis, Galicia piiri ääres ning teine ring viis ka Dourosse tagasi! 

2 kuud täis!

Täna sai täpselt 2 kuud ajast kui Portugali saabusin, ühtlasi sai aeg täis mu Lissabonis elamisest. Niisiis surusin kõik oma träni kotti, mis kotti ei mahtunud, jagasin õnnelikule korterikaaslasele, vudisin rongi peale ja siin ma nüüd olen - Coimbras. Kuulsas portugali ülikoolilinnas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevas linnakeses. Linn on väike - saabusin 3 paiku päeval ja kella 7ks õhtul olin enamvähem kõik vaatamisväärsused ära näinud ja niisama ka botaanikaaias puu all istunud ja chillinud. Nüüd on lausa mure, sest rongipilet edasi Portosse on alles homme õhtuks. Pealegi nägin õlgu võdistama panevat ilmateadet külmast ja vihmast, üldse on olnud see suvi üsna jahe, ka kohalikud kurdavad, et tegemist on üle aastate ebanormaalselt külma suve algusega. No seda vingumist võtke teatava reservatsiooniga - minul lihtsalt on väga külm (kannan kampsunit ja tagi)  kui on 18 soojakraadi. Ootan kuuma portugali suve, millalgi peab see ju hakkama kui mitte juulis, siis millal veel?

Kahe kuu asjad lühidalt kokku võttes:
- aeg läheb siin aeglasemalt kui Brasiilias. Ei tea, kas põhjuseks on koha väiksus, st. jõuan käia palju kiiremini palju rohkemates kohtades või see, et pole nii palju teha ja ei teki eriti kontakte.
-inimesed on turistide vastu väga sõbralikud aga kui sa enam pole tavaturist ja tahad sõpru leida, siis on jala ukse vahele saamine ja enda kuhugi üritustele surumine väga palju keerulisem kui Brasiilias (st. seal see polegi keeruline). Natuke meenutab Eestit, kus kõik on kiivalt OMA sõpradega ja ega kedagi väljast naljalt omaks ei võeta või kuhugi ei kutsuta. Brasiilias nii tavalisi ranna, tänava, poe, metrootutvusi siin minul pole tekkinud. Üks tekkis aga tema oligi brasiillane:)
-toidu ja poetoidu soodsuse ja kvaliteedi üle rõõmustan jätkuvalt.
-portugaallased lasevad alati enda järel oodata, st. mina pean alati ootama ja see ajab mul juba kergelt kaane pealt maha. Brasiilias on hilinemine ka tavaline, ma ise ka hilinen seal aga seal on see põhjendatud juba nt. liikluse ettearvamatusega, siin väikses rahulikus Lissabonis tundub hilinemine pigem lugupidamatuse avaldus kuigi see nii ei ole, vähemalt nad ise nii ei arva:)
- igasuguse rahvusliku kriitika suhtes on nad ülitundlikud ja eriti tundlikud kui on oht, et sulle meeldib rohkem hispaaniaga, prantsusmaaga või brasiiliaga seonduv - ilmselt on tegu mingi väikerahvastele omase sündroomiga, mulle meenutab see ka väga eestlaslikku sallimatust kõigi teiste rahvuste, kommete jms. suhtes.

Mis viimasel paaril nädalal veel toimus?
Kõigepealt käis külas Kädi, tõi musta leiba (mille üks viil tekitas mulle peaaegu kohese kõhukrambi) ja kohukesi (mida ma kodus ei söö aga välismaal olles alati igatsen). Tegime igasuguseid turistiasju, millest osad olin lükanud edasi, et neid siis koos teha. Jaanipäeval näiteks käisime mööda metsa ja mägesid, korjasime pärnaõisi ning otsisime kuskil kaevus iseennast:) Õhtul tegin merekarbis tikkudest lõkke ka korraks, et oleks ikka päris. Kohustuslik sõit vanaaegse kollase trammiga jäi tegemata esialgu trammi ja siis aja puudusel, seega peame Lissaboni ühel heal päeval uuesti ette võtma. Lõpuks jõudsinka peotänavatele kuigi Kädi punnis natuke vastu, sest tema eesti ajas sisemine kell näitas kolmandat hommikutundi kui me sinna jõudsime ja päris hommikut kui lõpuks koju jõudsime.
Peale jaanipäeva läks Kädi hoolimata prantslaste lennustreigist ära ja mina jäin olude sunnil teist nädalavahetust järjest Lissaboni. Algul olin väikses paanikas, sest polnud veel kordagi plaanivabalt ja üksi nädalavahetuseks linna jäänud ja oli tunne nagu jääks millestki ilma:) Siis otsustasin teha aga nn. pamper day, mida tegelikult väga vajasin - peesitasin rannas ja õhtuks ostsin valge veini ja kilo merekarpe ja sõin-jõin kõik üksi ära (sest korterikaaslasi polnud kodus, nii et nautisin teatavat rahu ja vaikust). Lisaks toimus meil gei paraad, millest algul üritasin eemale hoida, et jälle mingi massiüritus aga siis kuulsin jõeääres jalutades järsku jube mõnusat mussi ja läksin uudistama. Selgus, et terve plats on tehtud  peoalaks, päike alles kõrgel aga kõik juba tantsisid. Tunni ajaga võeti läbi kogu minu viimase 25 aasta lemmiklaulud, lisaks nägi huvitavaid inimesi. Olin just enne lugenud kuskilt eesti meediast mingit üsna haiget juttu traditsioonilise perekonna ohustamisest, vaatasin, kuidas kõik inimesed koos ilusti tantsisid ja lõbutsesid - nii heteropered oma väikeste lastega, lesbipaarid ja geid ja keegi ei tundunud kuidagi ohus olevat, vähemalt mitte siin katoliiklikul maal. Kurb kuulda, et mingid kodanikud Eestis oma kitsarinnalise maailmavaatega teistel elada ei lase.  Väga mõnus positiivne attmosfäär oli sellel üritusel (ärge nüüd arvake, ma ei ole orientatsiooni muutnud, olenemata järjest suurematest ettetulevatest ämbritest, meeldivad mulle mingil imelikul põhjusel ikkagi mehed).
Pildil on selle peo kõige popim poiss naiste hulgas - huvitav, et need ladvaõunad, kuhu ei ulatu, tunduvad alati need kõige magusamad:)