Sel talvel oli mul kindel plaan teha pikem trip Lõuna-ameerikasse, eelkõige Tšiili Atacama kõrbe. Elu läks aga teisiti ning lõpuks tundus päris hea mõte võtta aeg nädalaks maha kasvõi Egiptuses. Kohas, kus pööbel käib juba aastaid hotelli basseinide ääres joomas. Pakkisin kaasa hunniku raamatuid, snorkeldamismaski ning võtsin Liina telefoninumbri, et tema juurest Dahabis ka kindlasti läbi käia. Reisikaaslast seekord ei olnud ja oligi plaan nädal aega endaga tegeleda, lugeda ja mõelda. Sharmi suhtes mul suuri ootusi ei olnud, otsustasin paketiga hotelli võtta Sharmis kuna tahtsin kindlasti ka Olaviga sukelduma minna (ikkagi puhas klassika siis). Sharmi saabudes ja paar tundi ringi vaadates tõdesin, et Sharm tõesti pole minu jaoks.. ning paketireisid samuti mitte. See tõdemus ei takistanud aga nautimast iga hetke soojas ja päikeses :-)
Kohe esimesel jalutuskäigul sain kohalike meeste tähelepanu ristsed kätte sellega, et lasin end kuhugi parfüümide ja õlide poodi meelitada, et kirjutada nende külalisteraamatusse (hiljem selgus, et see ongi nende poodide põhitrikk). No siis enne kui raamat ette pandi tuli teed juua ja sel ajal kui teed jõin tuli õlisid proovida. Enne kui arugi sain, möksis üks agar noormees juba mu nägu ülimalt entusiastlikult ja oma ehmatuseks märkasin, et see möks oli mingi valge mask, mis väidetavalt pidi mu põhjamaa talvest kaame ja kurnatud näo säravaks muutma. Mõtlesin, et olgu noh puhkus ju ikkagi ja vaatame, mis see õli siis teeb. Päris mõnus oli. Aga siis kui oli aeg seda õli maha pühkida, hakkasid noormehe käed järjest suuremaid ringe tegema ja pidin talle pidevalt meelde tuletama, kus on mu nägu. Nägu sai puhtaks ja võitlus läbi ning lõpuks õnnestus veel ilma ostmata (aga tulevasi ostulubadusi jagades) poest siiski leekima panna. Kogu seik oli nii koomiline, et hotelli poole kõndides oli raske enda näolt irvet maha pühkida ja näol oli tõesti mõnus araabia 1001 muinasjutu öö meelas lõhn.
Esimese õhtu puhul otsustasin minna Naama Baysse. Harjunud pikki vahemaid jalutama, otsustasin minna jala..Tagantjärele võib öelda, et see ei olnud kõige nutikam otsus ja kuskil vahetult enne sihtmärki võtsin ikkagi takso. Kõmpisin ja kõmpisin aga Sharmi läbib pigem kiirtee mitte romantiline palmipuude allee, kus sumedat ööd nautida. Iga natukese aja tagant peatuvad tüütud taksojuhid, kes sind järjekindlalt kuhugi viia tahavad. Lõpuks otsustasin lõigata ning kuigi suund oli õige, avastasin õige varsti, et olen kuskil pimedal üksikul teel, ühel pool tühermaa ja teisel pool heki taga olevad mahajäetud lagunenud majad. Hekkide all pikutas aga karjade kaupa kohalikke söesilmi, kes mind uudishimulikult piidlesid. Siis tärkas minus jänes ja kappasin kiiresti läbi kottpimeda tühermaa kiirtee suunas, lootes et mind ei ründa ei mehed, putukad ega maod. Tagasi kiirteel otsustasin jätkata taksoga.
Naama Bay oli korralik turistilõks ja ega midagi muud huvitavat seal polnudki kui et sain endale soodsalt lestad, et järgmine päev snorkeldama minna.
Esimesel hommikul otsustasin siis kohe randa minna. Kuna mingit kindlat plaani polnud, lasin hotelli shuttlel end kuhugi viia. No see rannariba oli tõeline õudusunenägu. Kitsas rannariba oli paksult lihakeresid täis ja need kered räuskasid üle ranna vene keeles ning kuna oli veel naistepäev, siis tähistati seda kõvasti. Üle kogu selle röökis veel täiesti jube süldimuusika. Korraks olin segaduses, kas olen Egiptuses või lendas lennuk kogemata ida suunas. Igastahes võtsin oma lestad ja mõtlesin, et lähen siis snorgeldan aga peale üksikute kosside ei olnud seal midagi. Siis võtsin oma asjad ja põgenesin sealt rannast pisut eemale, kus oli mingi peenem seltskond, kes ei karjunud ja muusika ei röökinud ning sain rahulikult raamatut lugeda. Üle kolme tunni ma siiski rannas vastu ei pidanud ning otsustasin minna vanasse Sharmi jalutama ja seal ka pisut lõunatada. Vana Sharmi tänavad olid pärastlõunaselt laisad aga sharmikad. Leidsin kaljusele mäeküljele ehitatud beduiinikohviku ning otsustasin sinna õhtul chillima minna. Vanas Sharmis oli päris lõbusaid kaubanduskogemusi. Algul pöördutakse su poole vene keeles arvates, et oled venelane, siis vaatasin juhmi pilguga otsa ja palusin rääkida minuga inglise keeles. No siis tuli ikka klassikaliselt jutuks, et kust ma pärit olen ja kui selgus, et Eestist, siis oskas iga kaupmees mõnda eesti keelset repliiki. Toon siinkohal mõned näited: musi, musi, kalli, kalli; tere tere vana kere; savisaar on loll; hullud päevad jne. Keelekümblust olid nad kaasmaalaste poolt kõvasti saanud.
Läksingi päikeseloojanguks mäeküljel asuvasse beduiinikohvikusse ja tsillisin seal mitu tundi. Sügasin kohviku kasse ja lobisesin kelneritega, tegin pilte ja lugesin raamatut. Jube lahe koht oli. Pull oli see, et küsisin algul, kas kaardiga saab maksta ning nad ütlesid, et muidugi saab. Kui siis maksmise aeg kätte jõudis, ütles tüüp, et tule minu järel. No ma arvasin, et tal on see kaardilugeja kuskil poes vmt. aga tüüp viis mind hoopis ATMi juurde:) No teostasion siis kaardimakse egiptuse moodi.
Õhtul jalutasin veel mööda poekesi ja lobisesin huvitavamate müüjatega maast ja ilmast beduiini teed juues. Päris mõnus oli harjutada oma maksma panekut ja seda, kuidas nendega lobiseda ilma midagi ostmata ja võitlemata ostmise või mitteostmise pärast. Tundub, et ma olen aasia trippidega saavutanud ses osas juba päris hea kvalifikatsiooni ning nii mõnigi kaupmees unustas endas kaupmehe ja avanes nii palju, et sai rääkida ka elust ja olust (No meest nad endas päriselt ei unustanud aga seda ei saa neile ka pahaks panna. Samas keegi ei muutunud jälgilt pealetükkivaks). Muideks meestega on siin "lihtne", kõigi nimed on Ahmedid või siis Mohammedid ja Hmedid vmt. Pole probleemi nimede meeldejätmisega:)
Hilisõhtul lõpuks hotelli jõudes tundsin, et jalad surisevad ja olen terve õhtu lobisenud ja irvitanud, nii et pole üldse sellist tunnet, et üksinda oleks reisil. Mingid tüübid olid mulle tol õhtul kaasa tundnud, et kas üksi pole igav reisida ning pidin neile tunnistama, et tõesti ei ole, liiatigi kui kaaslaseks on nii huvitav inimene nagu ma ise:)
Teisele päevale olid mul suured ootused. Olin reganud end Olavi sukeldumistripile proovisukeldumisele ning plaanisin ka kõvasti snorgeldada. Hommik oli fantastiline - tuuletu ja kuuma olevat 35 kraadi. Olav korjas hotellist peale ja koos teiste eestlastega suundusime Coral Baysse laeva peale. Kuna ilm oli fantastiline ja tuulesuund soosis meid, siis läksime Jacksoni riffile tol päeval suisa 2 korda. Seal said sukelduda kogenud tegijad ja teised snorgeldasid. Riffi juures oli tugev hoovus, nii et kui ujusin teistest eespool ja tahtsin tagasi minna, siis ujusin ja ujusin aga kohalt ei liikunud. Päris ehmatav aga paat tuli meile õnneks vastu ja midagi hirmutavat ei olnud. Samas nägin meeletult kalu ja nägin ka tohutu suurt kilpkonna. Vesi oli kõige põnevamates kohtades aga nii külm, et lõpuks plagistasin tahtmatult hambaid ja teised ütlesid, et olin näost ka pisut siniseks tõmbunud. Igastahes siis lõpuks saime teooria kätte ning läksime proovisukeldumist tegema kohta, mis oli teisi paate ja proovisukeldujaid täis. Pablasin veidi, et kõrvad lähevad lukku ja üks kõrv tõrkus tõesti nii, et sügavust suurt võtta ei saanudki. Aga päris lahe oli ja just siis kui minu kord lõppema hakkas, hakkasin seda nautima. Välja ronimine oli päris raske, jukerdasin tükk aega enne kui oma koormaga paati end vinnata suutsin. Kuigi olin täiesti külmunud otsustasin veel snorgeldada ka ja õnnestus näha isegi päris suurt moreeni. Tegelikult mõtlesingi, et suurt vahet ei olnud, kas snorgeldada või sukelduda, mereelu oli ilus ja nähtav mõlemal juhul Muidugi Jacksoni riffil oli sügavuse tõttu sukeldujatel ikka eelis.
Järgmisel päeval otsustasin Sharmi tolmu jalgelt pühkida ja sõita mõneks päevaks Dahabi. Küsisin hotellipoisilt bussiajad ja pakkisin asjad. Huvitav, et kohalikud peavad ikka turiste täiesti poolearulisteks, nt. hotellist küsiti minult, et kust ma tean, et Dahabi bussid lähevad..Ning eesti reisikorraldaja vihjas ka bussisõidule kui eriti julgele tembule. Bussijaama suundudes olin valmis juba kanade ja kitsedega koos sõitma aga tegelikult ootas mind korralik reisibuss, kus suur osa reisijaid olid ka lääne seljakotireisijad nii et mind haaras kohe kodune tunne. Buss väljus sekundipealt õigel ajal ning maksis ka paarkümmend krooni ehk oli odavam kui Naama Bayst taksoga hotelli sõita. 1,5 tunni pärast Dahabis väljudes oli bussil vastas tüüpe, kes hakkasid hotellidesse meelitama. Olin netist paar nime välja vaadanud aga otsustasin ühel end linna viia ja tem hotelli näidata. See osutus täielikuks kräpiks ja läksin jalustasin pisut mööda rannapromenaadi, et teisi variante kaeda. Mõnusad madalad majakesed, sukeldusmikeskused ja väiksed odavad hotellikesed, rohkelt veepiiril asuvaid beduiinikohvikuid - olin täiesti sillas. Inimesed olid sõbralikud ja avatud. Vaatasin paari kohta ja suundusin lõpuks tagasi Penquini hostelisse, mille olin netist välja valinud. Panin oma asjad ära ning suundusin snorkeldumisvarustusega Meya Meyasse hommikusöögile. Meya Meya stuff võlus mind ära oma sõbralikkuse ja viisakusega. LIsaks sai sinna jätta oma asjad ja sealt kohe vette hüpata. Kohe 5 meetri kaugusel oli imeilus riff suurte kaladega. Tsillisin seal mitu tundi ja leppisin kokku kohtumise Liinaga, kes elas sealt paari kilomeetri kaugusel. Dahabi rannapromenaadil jalustades kõlasid möödaminnes sellised repliigid (kusjuures keegi ei jäänud pealetükkivalt lobisema, vaid ütles need möödaminnes): have a wonderful snorkeling, thank you for your smile etc. No mul süda hüppas sees, olin nii õnnelik, et olin sinna tulnud. Peale lõunat kohtusime Liinaga Eal Gardenis, kus kogunes palju kohalikke lääne pagulasi lastega ning seepärast armastas seal ka Liina koos Lukasega aega veeta. Eal garden oli samuti suurepärane snorkeldamise paik, lihtsalt tuli ujuda kaugemale, et riffini jõuda ja mina sain igakord sinised huuled ja plagisevad hambad.
Õhtul käisime söömas ühes suurepärases kohalikus kohas mereande. Ning öösel jalutasin tagasi hotelli poole tehes vahepeatuse Meya Meyas, et maja kulul üks beduiini tee juua. Muuhulgas sattusin lobisema mingi inglise härrasmehega, kes väitis end olevat James Blunti onu ning kes Blunti Tallinna kontserdi ajal ka siin käis. Päris huvitava elulooga tüüp. Väsinult hotelli jõudes jäin aga veel penquini kohvikus lobisema ja beduiini teed jooma saksa-egiptuse päritolu tüübiga. Kell2 maandusin puruväsinuna tuppa ja siis tabas mind äkitselt kurnav kõhutõbi. Esimest korda reiside ajaloos sain sellise purina, et tiksusin vetsus peaaegu hommikuni ja hommikul roomasin kohvikusse kurnatult beduiini teed jooma, et end vähegi turgutada. Peale paari tunnist patjadel tiksumist tundsin, et jõud hakkab tagasi tulema ja julgen vetsust kaugemale kui 100 meetrit minna, süüa küll enam ei tahtnud. Hakkasin jälle usinamalt oma käsi sanitaiseriga mätsima. Lõunaks olin kokku leppinud öise lobisejaga kohtumise, et minna Blue Hole`i sukelduma. Kihutasime siis tsikli seljas sinna ja sain jälle ühe suurepärase snorgeldamise tripi. Lisaks nägin kõrvalt, kuidas mingid tüübid tegid vabasukeldumist vetesügavustesse. Päevad Dahabis möödusid tsillides ning otsustasin sinna jääda kuni ärasõidu päeva hommikuni, et siis esimese bussiga Sharmi sõita, hotellist ülejäänud asjad võtta ja kohe lennuki peale suunduda.
Dahab lükkas ümber mu eelarvamuse Egiptuse kohta ja hakkas mulle järjest enam meeldima. Ma õppisin nende päevade jooksul mitte kella vaatama ja vaikselt juttu veeretama ning lihtsalt olema.. Lobisema mõne võõraga maast ja ilmast, siis edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama. Meya Meya sai mulle armsaks ja ma nautisin elu beduiinikülas, kus oli Liina kodu. Ma nautisin kõiki neid mango sheike ja puuvilja letilt ostetud mahlakate tomatite maitset. Ma ei läinud rohkem ühtegi vaatamisväärsust vaatama kuigi olin plaaninud värvilist kanjonit külastada. Mõnus oli lihtsalt olla ja olla eemal sharmi õõvastavatest hotellipurakatest ja pööblist mis seal tänavatel ja randades möllas.
Mõnus puhkus oli aga paketireisidele ütlen edaspidi endiselt ei:)
Saturday, April 10, 2010
Meenutusi Bali tripist
Nagu kindlasti paljud naisterahvad, kes lugenud "Söö, palveta, armasta" raamatut, langesin ka mina Bali lummusesse ning küpses kindel plaan just Bali üheks järgmiseks reisisihiks võtta. Mõeldud, tehtud, AirAsia superkampaania aitas suuresti kaasa, et bronnisime Anuga piletid ja otsustasime pika nädalavahetuse Hongkongis vahetada paari nädala vastu Indoneesias, Balil. Läksime siis kui siin olid lehed puudelt langenud ja tibas esimest oktoobrikuist lumelörtsi. Balil Ubudis ootas mind ees veel endine kolleeg, kes sinna mõneks kuuks ankrusse jäänud, nii saime natuke tavapäraselt turistide marsuudilt kõrvale astuda ja näha seda paika ka lähemalt.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.
Subscribe to:
Posts (Atom)