Reis Indiasse, Keralasse detsembris 2008

Seekord ei olnud reisil viitsimist päevikut pidada. Siin väike kokkuvõte nähtust-tehtust-kogetust.
Reisiseltskond : 7 inimest, sealhulgas 6 aastane tüdrukutirst, kellega arvestades sai koostatud ka nö. softim marsruut.
Reisi aeg: 20.12-4.01.2009
Marsruut: Helsinki-Mumbai-Trivandrum-Kanyakumari-Varkala-Allepey-Kumily(Periyar)-Cochin-Mumbai-Helsinki-Tallinn.


Keralast lühidalt: India lõunapoolseim osariik, üle 30 miljoni elaniku, omapärane riisipõldude niisutussüsteem, mida mööda tehakse nüüd paadi kruiise aga veetakse ka kõike eluks vajalikku.
Räägitakse malayalami keelt, usunditest levinuim hinduism (57%), kristlus(11%), islam (24%) jm. Pealinn Trivandrum u. 700 000 elanikuga.


Jõudsime Trivandrumisse pühapäeva pärastlõunal peale pikka lennureisi Mumbaisse ja sealt edasi kohalike lennufirmadega läbi Chennai ja veel mingi linna, kus vahepeatus tehti. Seega esialgu plaanitud jalutuskäik jäi ära, võtsime riksad ja kihutasime randa, kus pidi olema selline pühapäeva õhtune hängimine. Kastsime oma varbad India ookeani ja saime esimese kogemuse kohalike jõllitamise ja pildistamisega. Nele ja Merka tegid tiirud kohalikul karussellil ja siis palusime riksamehel viia meid kuhugi heasse seafoodi restorani. No mul peaks olema juba kogemus eelmisest korrast riksameestega aga sain jälle väikse mäluvärskenduse. Sel hetkel kui tellimust esitad ja hinnast räägid, ütlevad nad ikka jees,jees aga kui sõitma hakkasime, selgus, et ta ei saanud halligi aru, et peab ise meile mõnda restot soovitama. Nii me siis kihutasime mööda linna siia-sinna ja mina hakkasin kiiruga juba malayalami keelt õppima, kuni nägime tee ääres mingit toitlustusasutust, kus tegimegi oma esimese eine Indias, mis oli ühtlasi minu sünnipäeva õhtusöök.


Teise päeva hommikul sõtsime rongiga Kanyakumari, mis on India kõige lõunapoolseim tipp ja Bengaali lahe, Araabia mere ja India ookeani kohtumispaik. Kuulus veel imeliste päikseloojangute ja päikesetõusue poolest. Rong sõitis läbi kauni vesise ja palme täis maastiku, nii et sai silma nuumata ja pilte teha. Kanyakumari ise nii romantiline ei olnud kui olin ette kujutanud. Lootsime, et saame ka ujuda sellises poeetilises paigas aga kui mere äärde jõudsime, kadus igasugune isu vette minna - üks ranna osa oli täis paksu prügi ja teine osa, mis eemalt paistis ilus liivane, oli paksult täis kakat - inimese kakat muidugi. Üks onu lausa seisis ja ootas kärsitult kuni me seal merd pildistasime ja kui olime selja keeranud, et minema hakata, kükitas juba liival. Reisiseltskond sai ka oma esimesed kaubanduslikud ristsed, kogu protseduur võttis mõnevõrra aega ja andis oma õppetunni. Käisime paadiga ka meres olevat templit ja päikesekalendrit vaatamas, mis oli nice to see aga mitte must to see. Tagantjärele arvan, et oleksin selle linna pigem vahele jätnud, poleks millestki erilisest ilma jäänud, võib-olla olid ootused liiga suured ja erilised.


Järgmisel päeval suundusime rongiga Varkalasse, kus oli plaan veeta jõulud. Kuna pidime pidevalt kasutama kahte sõiduvahendit, siis oli alati vaja veenduda, et mõlemad riksamehed teavad kuhu minna. Varkalas juhtus teise ekipaazi riksavend pisut otu ja ei suutnud kuidagi hotelli üles leida ega ka meie riksa kannul püsida, lõpuks unustati ka hotelli nimi, nii et suures hädas sai lõpuks helistatud ja riksameest vahetatud ning lõpuks jõudsid kõik õnnelikult hotelli. Varkalas tahtsime rannas mõnuleda, kõvasti ujuda ja ajurveda massaaze nautida. Ujuda sai kõvasti, samuti lainetes liulauaga sõita ja niisama hullata, mõnedki meist said oma päikesepõletused kätte. Viimasel päeval jõudsime ka ajurvedasse ja see oli päris naljakas kogemus. Näiteks massaaz algas korraliku pähe tagumisega, mis minule oli päris ebameeldiv. Pähe plätserdati kõvasti õli ja sikutati juustest. Ootasin muudkui millal selja kallale asutakse aga seljast libistati ainult korra käega üle, muudkui nühiti reisi ja käsi. Lõpuks saadeti külma dušši alla ja pandi uks väljast poolt riivi (enne tädi muidugi ei öelnud, et kavatseb mind luku taha panna), kui peale koputamist keegi ust avama ei tulnud lõin põhjamaise ugrimugri jõuga riivi eest ja pääsesin vabadusse. Need, kes võtsid massaazi koos aurusaunaga pandi veel kükitama mingisse puidust tünni kus olevat olnud suhteliselt jahe olemine.
Varkalas käisin hommikuti seitsme ajal rannas jalutamas ja pilte tegemas. Elu oli siis kõvasti erinev päevasest turismi paablist. Mehed sikutasid merest kalu nii, et terve rivi mehi sikutas ühelt poolt ja teine sama palju teiselt poolt. Ega nad mul pikalt vahtida ei lasknud, panid ka tööle, sikutasin siis koos nendega, päris lõbus aga väsitav oli:) Kohalikud kalurid käisid merel kolmest lauast koosneva pisikese paadikesega, pakkusid ka mulle sõiduvõimalust aga mõtlesin 2 päeva ja kui kolmandal minna otsustasin, olid pakkujad kadunud:)
Sellel reisil saime korduvalt tunda ka India elektrikokkuhoiu poliitikat. Õhtuti esines päris tihti elektrikatkestusi ja kogu külake või linn vajus pilkasesse pimedusse. Kaupmehed olid varustanud end generaatoritega ning mõne hetke pärast olid neil lambikesed poes põlemas ja kauplemine võis jätkuda.
Alkoholipoliitika oli range ka Keralas, enamikes restoranides ei müüdud üldse alkoholi, Varkalas kui turismipiirkonnas oli pisut leebem, st. mõnedes restoranides ikka õlut ja kokteile sai, mõnes küll paluti vahel õllepudel laua alla peita kuna politsei tuli. Korra käisime ka alkoholi poodi otsimas, et end rummiga varustada. Kogu Varkala peale oli üks väike poeke või õigemini kiosk, selle ees lookles üüratu pikk saba. Riksa mees käskis minul kui naisel leti ette minna ja staff ära osta kuna naistel pidavat olema eelisjärjekord. Nii ma siis tegingi ja rummi ära tõin.
Varkalast suundusime õhtuse rongiga Allepeysse, et sealt järgmine hommik backwatersile minna. Hommikul tegime Veljoga varakult reidi linna ja otsisime sobivaid paate. Leppisime vanaga kokku ja täpsustasime kõik üle kui tunni pärast kkogu seltskonnaga kohale ilmusime, hakkas vana aga teist juttu ajama ja kallimat hinda küsima. See ajas närvi mustaks ja saatsime ta kuu peale, õnneks oli kohe uus vana varnast võtta ja saime kõik 7-kesi veel ühe paadi peale ka. Plaan oli paar tundi väikste kanalite peal sõita ja siis public boat võtta ja Kottayami sõita. Mõeldud tehtud - paadike viis meid kanali äärsesse külakesse kus saime ka majja sisse piiluda, vetsus käia ja tassikese teed juua. Kuigi inimesed elasid äärmises vaesuses ja kehvades tingimustes, oli elamine puhas ja prügi ei vedelenud aia ääres.

Õhtul 6 paiku jõudsime Kottayami ja võtsime sealt bussi, et sõita kohe edasi Kumilysse. Sõit Kumilysse läks mööda käänulisi mägiseid teid hullumeelselt kihutava bussijuhi ja puupüsti bussiga. Buss oli nagu ikka Indias ilma akendeta ja kuna päike oli juba loojunud ning mägede tõttu ilm tavapärasest külmem, siis lõdisesime ja toppisime selga absoluutselt kõik, mis seljakotis leidus. 4 tunni pärast Kumilys välja astudes oli selline tunne nagu oleks kuskilt torudest läbi solgutatud. Kumilysse polnud ma eelnevalt hotelli broneerinud ja see oli suur viga. Võtsime Heljega riksa ja hakkasime järjest hotelle läbi kammima, teised ootasid bussijaamas. Käisime ukselt uksele ja isegi kahekesi oli võimatu vaba tuba leida, pärast umbes 10ndat "ei-d" leidsime ühe väikse kahese toa, kuhu saatsime Kaja ja Veljo Nelega. Õnneks leidis siis üks isehakanud abimees, kelle üle seekord päris suurt rõõmu tundisme, meile veel ühe kahese toa. Läksime seda vaatama ja etteruttavalt võin öelda, et see oli kõige lahedam tuba ja majutusasutus üldse meie reisi jooksul. Ilus puhas vaiksel tänaval asuv valge villa, kus äärmiselt sõbralik ja lahke peremees ja perenaine, kes meid neljakesi kahesesse tuppa lubasid, põrandal magamiseks hunniku tekke tassisid, öösel meile saia röstisid ja puuvilju pakkusid ning ei küsinud ise isegi mitte lisaraha. Olime täiesti läbi ja magasime nagu kotid. Hommikul ootas meid ees seesama isehakanud abimees ja uus hotelliotsing. Saime bussijaama kõrval olevasse India mõistes kallisse hotelli, kus meie toa aknad avanesid kanakuudile, nii et ärkasin öösel kell 3 pideva kiremise peale. Kumilys oli plaan külastada Periyari loomaparki, pipraistandusi, teeistandust ja sõita elevantidega. Seda kõike me ka tegime ainult teeistandusi vaatasime aknast kuna tervis streikis mitmel reisisellil ja otsustasime kolmandal päeval kiiresti järgmisesse sihtkohta sõita. Loomaparki minemiseks võtsime safari, kus esialgu sõitsime autodega ja seejärel oli lubatud 3-4 tunnine jalgsimatk ning lõpuks veel paadisõit. Kohapeal selgus, et 3-4 tunnist jalgsimatka polegi seal võimalik teha ja piirduti 2 tunniga. Dzungel oli päris tore, nägime igasuguseid puid, kuulsime Musta ahvi hõikeid aga ei näinud ei elevante ega tiigreid, isegi mitte piisoneid. Näidati väidetavat tiigri jälge (oli küll selline suure kiisu jälg) ja elevandi jälge ja värsket elevandi kakat, sellega ka meie kohtumised loomadega piirdusid. Kui olime juba tagasiteel, nägime kõrgel puu otsas ka Musti ahve ja orava saba. Korra vilksas mööda ka Kingfisher.


Kuna bussisõit mägedes oli nii mõnelegi meist kannatusi valmistanud, siis otsustasime Munnarisse mitte minna ning võtsime päev varem suuna Cochinisse. Munnar asus veelgi kõrgemal mägedes ning seal oleks olnud veelgi külmem. Kuna olime näinud juba maitsetaimede istandust ja tervis mitmel reisisellil jupsis, siis otsustasime, et lisaks veel edasi-tagasi 10 tundi bussi on meile liiast. Kuigi kohalikud kiitsid kõvasti Munnari ilu, arvan, et tegime hea otsuse. Cochinis oli meil majutus vanas linnaosas. Linnake oli tugevate portugali mõjutustega, turistide tänavad meeldivalt prügivabad ja hulgaliselt oli ka tõeliselt ilusaid villasid. Jalutasime mõnuga, käisime vana aasta viimasel päeval ka Cherai rannas ookeani lainetes hullamas ning tegime hoogsalt mõned shopingud. Käisime vaatas ka Kathakali etendust, mis oli omaette elamus.
Aastavahetust läksime tähistama sinna kuhu liikusid enamikud kohalikud - rannale. Kui kell 12 sai, pandi rannas vaia otsas olnud jõuluvanaga sarnane mees põlema ja lasti kõvasti ilutulestikku.Kui see läbi sai, tahtsime minema hakata aga järsku ümbritses meid tohutu parv kohalikke, kes hakkasid mind tagumikust näpistama. Asi läks päris hulluks kuna olin jäänud teistest sammukese maha, nii vehkisin kotiga, üritasin kõiki lüüa, kisasin ja karjusin. Näpistuste ohvriks langes ka Laura ja mingil hetkel hakkas keegi mu kleiti rebima, siis karjusin Veljo meile appi ja kui ta meile selja taha seisis, muutusid ka näpistused ja sikutamised harvemaks. Vastik oli, süda peksis ja jalad olid nagu vatist. Me ei käitunud väljakutsuvalt ega polnud ka väljakutsuvalt riides, poleks iialgi uskunud, et Indias midagi sellist võiks juhtuda. Jah nad jõllitavad ja tahavad pilti teha aga üldjuhul sellega kõik piirdub. Kas tegu oli mingi uusaasta fetišiga või olime lihtsalt valel ajal vales kohas..
1.jaanuaril oli Cochinis karneval, jälgisime seda oma hotelliperenaise onu maja katuselt. Päris äge, mõned etüüdid ja kostüümid olid päris võrdväärsed Rio karnevali omadega, lihtsalt mini versioonid. Viimasel päeval käisime vaatamas templeid ja shoppasime Jew Townis, mis oli päris põnev kant. Sõime ka viimased annused punaseid banaane ja mahlaseid granaatõune. Siis sõitsime ilusa punase Kingfisheriga Mumbaisse.
Viimase päeva veetsime Mumbais. Hommikul vaatasime vaatamisväärsusi ja käisime Elevandi saarel, pärastlõunal shoppasime. Hirmus tuli oli takkus ja teistele, kes suurlinnavihkamise sündroomi all ei kannata, soovitaksin kindlasti kauemaks Mumbaisse jääda. 18 miljoni elanikuga linn pakub ka päris huvitavat vaatamist ja üks päev selleks oli liiga vähe.

Mumbais sattusin peale ka huvitavale ja südant soojendavale vahejuhtumile, kus üks nooremapoolne naisterahvas noomis ja palus enam mitte kunagi nii teha ühte noormeest, kes oli just harjumuspärase liigutusega jäätisepaberi maha visanud. Loodetavasti see mõjus ja tütarlaps ei väsi sama ütlemast ka teistele reostajatele.