Astun sammu edasi edasi!

Vahel juhtuvad elus asjad, mis tunduvad esmapilgul kohutavalt ebaõiglased ja valusad, vaadates aga kõike toimuvat sammuke eemalt, näed, kuidas kõik toimub sinu enese hüvanguks.
See aasta on olnud minule erakordselt reiside rohke (nagu enamus viimase 8 aasta jooksul) aga seda eriti töise poole pealt, kuna mitu aastat pakutavad tuurid said lõpuks hoo sisse, viisin inimesi mitu korda nii Brasiiliasse kui Costa Ricasse ning vahepeal ka Portugali. Kokkuvõtteks aga läks nii, et olin sunnitud ära lõpetama  mitu aastat kuidagimoodi sujunud koostöö reisiagentuuriga ja oma lapsukesed (just nii nimetan oma pidevalt tuunitud programme Brasiiliasse ja Costa Ricasse) maha jätma, ennast esikohale tõstma ja lõpetama lootmise, et hapuks läinud asjad saavad järsku värske meki.

Ees puhumas muutuste ja teadmatuste tuuled. Ühte tean ma kindlasti, Brasiilia ja Costa Rica reisid ei ole minu jaoks lõppenud ning õige varsti on sündimas miskit uut ja põnevat, nii et kõrvad kikki!

Väike lõik ka meie augustikuisest Brasiilia reisist siin Ringvaates :)

Lõpuks ometi Guatemalas!

Guatemala on mu reisinimekirjas juba vähemalt 8aastat olnud, lõpuks ometi otsustasin, et peale Costa Rica tuuri oleks logistiliselt täiesti sobiv Guatemala a tutvust teha.

Guatemala migratsiooniametnik võtab vastu laia naeratusega ja lööb ilma pikalt mõtlemata templi passi-bienvenidos! Olen siia maale oodatud 3 kuuks, aega on mul planeeritud Guatemala jaoks 2nädalat ja mõni päev peale.

Ei tea, kas aastad on mind mugavaks muutnud aga tellisin omale varakult ette topelt kalli autojuhi, et ikka turvaliselt ja sekeldusteta oma Antigua hotelli jõuda.
Esimesed muljed - tohutu liiklus ja ummikud, rohkelt okastraati ja vingugaasi, ununesid kui Antiguas autost välja ronisin ja nunnut vulkaanidest ümbritsetud värvilist vanalinna nägin.

Sularaha ruulib ja iga rändur teab, et sularaha peab sellistel reisidel varuks olema.

Just nii see on ja see polnud uudis aga kohalikku raha ma lennujaamast ei võtnud ja jätsin selle turismimeka Antigua kavasse.
Käisin läbi 8 erinevat automaati, iga juures oli juba grupp turiste, kes üritasid oma sularahavarusid täiendada, mõnikord mõnel ka õnnestus, mõnikord mitte. Proovisin iga automaadi juures mitu korda, kõht korises ja pisar hakkas juba silmanurka tulema kui üheksas masin lõpuks krõbises ja hunniku sajaseid sooje rahatähti mu pihku sülitas. Küll see on mõnus tunne! Sama hea kui peale 6tunnist bussisõitu vetsu saada :)
Läksin kohe nurgapealsesse restorani tacosid sööma ja mugisin just kolmandat, oli jäänud veel üks järele kui tuli üks vana mees käsi pikas, küsima, kas raha või süüa täpselt aru ei saanud aga sellest sain aru, et tal on nälg. Just nii nagu minul veel tund aega tagasi oli nälg olnud. Ja mida tegin mina?! Esimese reaktsioonina tõmbus kulm korts ja olin ilmselgelt häiritud, et minu õhtusöögi mõnu tuldi rikkuma. Kui lõpuks mu aeglane eestlase aju mõttele tuli, et tegelikult võiksin selle viimase taco ikkagi nälgivale guatemaalalasele annetada, sest ise olin ju alles olnud täpselt samas seisus - rahatu ja näljas ja see neljanda taco annetamine ei teeks mind sugugi vaesemaks, oli nälgiv guatemalalane kadunud öösse. Kahju. Tundsin end nagu viimane mölakas ja andsin lubaduse edaspidi ikkagi kaastundlikum ja osavõtlikum olla. 

Antigua aga on tõeline pärl - pisike vanalinn, rohkelt varemeid, värvilisi maju, värvikirevad inimesed ja käsitöö ning majesteetlikud vulkaanid. Tõeline turisti maiuspala. 

Kuidas me Rio de Janeiros jalgpalli käisime vaatamas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et ma ei ole suurem jalka fänn. Ilmselt seetõttu ei jõudnud ma ka Rios elatud aja jooksul kordagi matši vaatama, kuigi paar korda olin peaaegu minemas, tuli alati midagi vahele - kord paduvihm, kord minu jaoks põnevam üritus. Samas nõustun tiesti, et jalka vaatamine Brasiilias on kogemus, mis tasub läbi teha, olgu see siis staadionil või kohalikega kuskil kohvikus.
Sel aastal läks nii, et kohaliku liiga mängud olid täpselt neil päevadel kui me grupiga Rio de Janeiros olime, nii otsustasime kõik ühiselt Maracana staadionil toimuvat mängu vaatama minna.
Hakkasin juba paar päeva varem uurima, kas saaks kuskilt piletid ära osta, näiteks veebist..Kui lõpuks leidsime lehe, mida ka kohalikud usaldusväärseks pidasid, selgus, et sealt lehelt saab korraga osta vaid 3 piletit ja see polnud 11 inimese jaoks kuidagi piisav. Niisiis mõtlesime, et läheme nii tund enne  kohapeale, et siis ostame kohapealt piletid.

Mõeldud, tehtud - kohapeal laiutasid suured järjekorrad, mis küll liikusid üsna ruttu. Kuskil nägin silti, et pileteid müüakse kuni esimese poolaja lõpuni ja see tegi kangesti nalja, et kes siis veel nii hilja neid pileteid ostaks.. Kogusime 11 inimese raha kokku ja asusin  vapralt kõigile pileteid ostma kui tütarlaps kioskis ajas silmad suureks kui ütlesin,e t tahan 11 inimesele pileteid ja kui ta ikka ei sukunud, osutasin meie lõbusale grupile,e t näed neile.. Tütarlaps vangutas pead ja ütles, et nii ei lähe mitte. Meie omaalgatuslik effektiivsuse püüe ei sobinud siinse korraga - pileteid saab osta ainult kolme kaupa! Niisiis pidin seltskonna jagama kolmeks iga kolmikule määrama nime, kelle nimel piletid välja antakse (et ei oleks mingit sahker mahkerit selle esimese poolaja jooksul, mis juba käis) ning nii kolmveerand tundi hiljem olidki piletid käes! Tuli veel teisele poolele staadionit oma sektorisse kõndida ja nii 5 minutit enne esimese poolaja lõppu saimegi oma kohtadele.
Lohutuseks sõime EV aastapäeva puhul kaasa võetud vürstikilu, muhu leiba ja kalevi shokolaadi.
Õnneks polnud ka teine pooleaeg igav - väravaid löödi innukalt Flamengo poolt, kes ongi suurima fännihulgaga jalgpalliklubi ning loomulikult olid pea kõik väravad ikka löödud nende vastaste väravasse. Ehk siis mäng lõppes ootuspäraselt ja suure lauluga.
Väike video annab sellest kõige parema pildi.

Kuidas ma Vietnami avastasin

On möödunud peaaegu 2 aastat mu viimasest postitusest - mis ma vahepeal tegin? Nii nagu viimati juba sai mainitud, reisisin peamiselt enda sees, väliselt veetsin suure osa ajast ikka Taimaal Koh Phanganil, ideaalne koht oma sisekaemusteks ja selleks, et õppida uusi asju (sisekaemusteks ikka).  Niisiis üle hulga aja olen avastamas minu jaoks uut maad, sedakorda Vietnami.
Vietnam oli alati üks variantidest kuhu Taist viisa runni teha, ometi ma siia ei jõudnud. Tegelikult kui päris aus olla, siis pole mul ka erilist kihku olnud Vietnami avastama tulla, seda rohkem olen ma üllatunud, et end praegu siit leidsin :) Täna just istusin rannas ja mõtlesin, et kuidas ma küll siia siis nüüd sain, pidin ju Filipiinidele minema?
On mis on, 18 päeva Vietnamis ja kuna riik ja inimesed tunduvad huvitavalt värvikad, siis mõtlesin oma muljed siin välja elada.

Vietnami immigratsiooni formaalsused

Selgus, et Vietnamisse vaja ka viisat ja mingit viisa kirja, mida abivalmid vahendajad internetis ka väikese tasu eest paari päevaga korraldavad, õnneks ma sattusingi selle info peale 2 päeva enne planeeritavat lendu, nii et probleemi polnud.
Kiri ja täidetud blanketid näpus sammusin lennujaama immigratsiooni. Vastas oli tuim ametnik - ei tere, ei naeratust, ei täpsustusi, et oota seal vmt. No ligi nädala Vietnamis olnuna võin tagant järele öelda, et teenindus nagu tavaliselt sotsialistlikus Vietnamis :) Pinkidel ootas juba terve rida inimesi ja kõik, kes pärast tulid, olid samamoodi segaduses selle morni ametniku ees nagu minagi. Seda oli kosutav näha.
Siis ligi kolmveerand tundi istumist ja jälgimist, et aru saada, kuidas asjad käivad ja varsti hõigatigi minu nime. Jällegi ilma liigsete sõnadeta, ulatad oma 25dollarit ja saad passi vastu. Paha lugu, kel polnud 25 dollarit, oli rohkem või vähem või muu valuuta või oh õudust ainult pangakaart! Sinna jagelema nad minust  jäidki :)
Siis veel pool tunnikest teises immigratsiooni sabas, et tempel passi saada ja siis veel peale kõike seda ootad ikka oma pagasit ja paar tundi hiljem astusingi lennujaamast välja!  Ma arvan üks pikemaid riiki sisenemise protsesse minu reisimise ajaloos!

Saigon - Ho Chi Minh - kuidas terve nahaga liikluskaoses hakkama saada.

Kui ma bussist maha astusin, siis bussijuht viitas lõuaga mingis suunas möhh möhh, mis pidi tähendama, et mul tuleks selles suunas astuma hakata. Kell oli 5 õhtul ja  liiklus saavutanud kõrgpunkti. Nagu alati sellistel hetkedel, oli mu kompass - telefon nii Mapsme kui google maps täielikus segaduses nagu minagi. Tänavanimesid oli pea võimatu leida ja GPS kalkuleeris muudkui erinevaid teekondi.
Iga teeületus sarnanes enesetapu katsega ja kõnnitee peale sa Vietnamis üldjuhul kõndima ei mahu, sest seal on palju tähtsamad asjad kui totakad jalakäijad oma kohvritega - sinna pargitakse rollerid ja seal istuvad kohalikud ärimehed oma pisikestel plastmassist taburettidel.
 Kuigi telefon näitas, et olen vaid 500m kaugusel, oleksin olnud nõus takso võtma aga ühtegi taksot auto kujul ei manifesteerunud ja mitmed rollerid, kes taksoteenust küll pakkusid, põlgasin ära, sest ei suutnud end kohvri ja seljakotiga sinna peale visualiseerida. Niisiis peale mõningaid ekslemisi jõudsin kohale, koos kohvrite ja kogu muuga, ise ka veel elus ja terve.

Jalakäijate rõõmud Saigonis

Juuresolev video ma arvan annab kõige parema pildi Saigoni teeületustest. Tõsi küll video on tehtud nö. turistipiirkonnas, elasin sealt mõned kvartalid eemal ja mulle tundus, et seal pigem lisati gaasi kui mingi jalakäija teele astus. Päeva esimeses pooles olin vihane ja hirmul, pealelõunal ajas see kõik juba naerma..kuigi jah kui võimalik astusin teele mõne kogukama teeületaja varjus:) Saigonis on muideks jalakäijate tänav ka...see tähendab, et seal on pisut vähem rollereid ja ainult mõni auto aga kui teed ületad, antakse raudselt signaali, et sa jokutama ei jääks. Targemad õpetasid, et joosta ka ei tohi, hoopis siis võib õnnetus juhtuda, sest nad ei jõua reageerida. Niisiis, stoilise rahuga, aeglase kindla sammuga, otse läbi kaose, signaalide, 5cm kauguselt mööda kihutavate rollerite....

Bussisõit Vietnami moodi

Reisi esimeses osas tahtsin minna kuhugi mere äärde, kus saan wifis tööd teha ja ujuda, palju ujuda. Viitsimata pikalt kaaluda, otsustasin Mui Ne kasuks, mida kuskil foorumis kiideti ja selgus, et sinna üsna lihtne bussiga saada. Bussid on Vietnamis sleeperid ehk siis olenemata sellest, et reisisin päeval, saab ikka bussis pikutada. Kaastunne neile kodanikele, kel pikkust rohkem kui 1,75m, päästab ehk esimese korruse voodi, et saad siis jalad vahekäiku sirutada. Muidu väga nunnu ainult turvavöö ei töötanud, õnneks seekord läks kõik äpardusteta. Muuseas, vahel kui eelmine buss on katki läinud, pannakse kogu rahvas ühe bussi peale ja siis on vahekäigud ka istuvaid ja pikutavaid inimesi täis.

Mui Ne - venelaste kuurort

Mui Nes bussilt maha astudes tabas mind esialgu üllatus - kõik poodide ja äride sildid olid vene keelsed ja silma jäid nii Dima reisid, Anna apteek, Aljosha reisid jms. Esimene vietnamlane, keda tänaval kohtasin, ütles mulle zdraastvuite! Ja ühest restorani menüüdest leidsin ka pelmeenid. Nu vot, tundub et Venemaalt tuleb siia kõvasti häid lennupakkumisi, sest valdav keel on vene keel ja menüüd ja flaierid jms ka kõik vene keeles ning vietnamlased pöörduvad ka turistide pooles üldjuhul esimesena vene keeles (mis on küll ka nii segane, et no päris aru ei saa aga ma pole ka vene keele ekspert). Huvitav on ka, et paljud venelased on poepidamise üle võtnud ja siis on puukeelse vietnamlase asemel seal puukeelne venelane:) Täna tahtsin küsida, et kas kakaopulber, mida proua müüb on orgaaniline - no suht rahvusvaheline sõna ju, proovisin küll venepärasemaks seda väänata - organic, orgaanitskaja, orgaaaanic :)  aga täpselt meelde ei tulnud, kuidas oleks õige. Orgaanika? eta orgaanika? Võttis siis proua telefoniga google translate lahti ja sai sõna kätte, no peaaegu! Siis aga selgus, et ta vist ei tea, mida põhimõtteliselt orgaaniline tähendab.

Üldiselt on see kuurort täiesti igav ja mõttetu - palju halbu restorane riburada pidi reas ja mingeid sodi poode, rand on mingis osas puhas ja mingis osas lihtsalt mingeid betoonkärakaid täis. Meri on  lohesurfarite päralt, sest tuult siin on aga ujuda saab mõõna ajal kui laine pole väga tugev.  Isegi mõned koerad surfavad (vaata viseot)

Meres õnnestus ka esimest korda elus meduusi käest päris korralikult kõrvetada saada - hiljem lugesin internetist, et meduuse on seal kõvasti sel ajal, nii et läks isegi hästi, et ainult ühe korra sellega kokku põrkasin. Viimase päeva veetsin hotelli basseini ääres :)

Mui Ne osa2 ehk kuidas ma politseiga läbirääkimisi pidasin

Nagu igas kuurortis, on ka siin oma skeemid. Põhimõtteliselt ainus vaatamisväärsus siin lähedal on liivadüünid. Sinna tehakse tuure aga siis võib ka rentida rolleri ja ise minna. Aga selle juures on üks väike aga. Nimelt käib rolleri rent siin palju lihtasmalt kui näiteks Tai saartel, kus tahetakse su passi või deposiiti ja vaadatakse igat kriimu. Siin ütlesin ainult, et olen sellest hotellist ja ulatasin raha, midagi rohkem ei küsitud. Võtit ulatades ütles aga mees, et sõida küla vahel aga kui düünidele lähed, siis politsei peab kinni ja tahab sinult raha, ole ettevaatlik.

 Nimelt on Vietnamis vaja rolleri jaoks A-kategooria luba, mida mul pole ja Eesti või rahvusvahelised load ei kõlba, vaja on mingeid Vietnami lube. Tundub, et luba on võimalik umbes miljoni dongi (u.38Eur) eest korraldada, muidugi mitteametlikult. 

Keelatud vili on teadagi magus. Mitte, et mul oleks olnud hull valu neid düüne näha, sest olen düüne oma elus päris palju näinud ja isegi alla sõitnud liivalauaga aga mõtlesin, et vaataks ikka natuke rohkem ringi kui juba roller käes. 

Valisin kaardi pealt oma arust kõrvalisema tee ja mõtlesin ikka natuke uudistada. Nii kui ma olin sinna teele keeranud umbes paari minuti pärast sõitis minust mööda ja peatas mu politsei roller.. Ja mina vahtisin muudkui ettepoole, et õigel ajal tagasi keerata kui neid nägema peaksin... Nad kerkisid mu ümber nagu mingid muinasjutu haldjad maa alt või taevast ainult, et nad polnud haldjad vaid surmtõsised politseid, lõpuks oli neid kokku 5 ja kõik seisid käed puusas kurjade nägudega mul ümber. 

Ilma pikema sissejuhatuseta küsisid, kust ma tulen ja andku ma miljon dongi. Et nagunii mul pole õiget luba. Näitasin oma Eesti b-kategooria luba, ei, see polnud tõesti õige aga miljoni (38eur) eest lubasid nad mulle õige korraldada. Olin juba hommikul etteplaneerinud natuke selle võimaliku hetke ja üle 200 000 kaasa ei võtnud, igaks juhuks oli kaart kui peaks minema nii hulluks, et tahavad rolleri konfiskeerida (pidavat ka levinud mudel olema) Tegin haledat nägu ja ütlesin, et see on mu viimane raha ja sõidan homme ära ja palusin, et nad laseksid mul minna...Poisid arutasid midagi omavahel ja lasidki mul minna, isegi mu viimast raha ei tahtnud! Enne kui meie teed lahku läksid, pidasid nad juba järgmise turisti kinni, ilmselt pidi see vennike nüüd topelt maksma :)

Kus on värsked kevadrullid ehk Vietnami toidukogemus

Paljud inimesed ahhetavad kui räägid Vietnamist, et neil on nii hea söök! Mina teadsin Vietnami köögist vaid riisipaberis värskeid kevadrulle ja esimesel päeval Saigonis õnnestus mul turul neid kohe ka süüa. Imeliselt värsked toitvad köögivilja rullid! Mis aga on saanud sellest Mui Nes?! 

Tundub, et Mui Ne on valdavalt mereanni koht - arusaadav, mereäärne ju! Tänavalt saab siin ka palju puuvilju ja puuviljakokteile. Enamus restoranide menüü on paks nagu piibel aga näiteks taimetoitlasele seal mitte midagi ei ole. Tegelikult enamus nad ei teagi, mis see vegetarian tähendab. Kui küsin, mis vege toite neil on, suunatakse uhkelt ühele menüü leheküljele, kus on kirjas Vegetables ja seal on siis morning glory ja köögiviljad ja siis kõik muu ka loomulikult koos kana või sea või mereandidega. Morning Glory on hea aga mitte piisav, et nädal aega ainult neist toituda. 

Lisaks tavapärastele lihadele, mereandidele, olen näinud menüüdes konni, kilpkonni, madu, krokodilli, peaks leiduma igale maitsele peale muidugi vegani või vegetaarlase. Ja need värsked kevadrullid on siin täiesti tundmatu toit, kõik pakuvad ainult fritüürituid.  ja nii on - isegi kui lubatakse, et toovad värskeid, toovad lauale ikkagi fritüüritud (nad lihtsalt mõtlesid, et värskelt fritüüritud). 

Enamus riisi ja nuudlisegusid jätab suhu rääsunud rasva maitse ja köögivilju on nendesse pandud nii minimaalselt kui üldse võimalik. Eile käisin juba mehhiko restoranis, et päris nälga ei jääks :)  

Muuses sool ei kuulu ka siin laual täisvarustuse hulka, käisin poes vaatamas, kas seal soola on - ei olnud aga oli naatrumglutamaat, otse teiste esmatarbevahendite kõrval. Vot nii.
Õigluse huvides ütlen, et viimasel päeval Mui Nes leidsin oma hotelli vastast söögikoha, kuhu minekut olin edasi lükanud - suur viga, et lükkasin edasi. Kuigi väljapoolt paistis see nagu iga teine restoran, oli siin parim valik Mui Nes ja saada oli ka värskeid, fritüürimata kevadrulle, imeliselt head teed, taimetoitu..

Kuidas ma öörongiga Hoi Ani sõitsin.

Reisiplaanid kujunesid nii, et minuga samal ajal Vietnamisse saabunud sõbranna, kes alustas reisi Hanoist, teatas, et on kuulnud, et Hoi An on üks igaven äge linn ja me võiks Mekongi delta asemel hoopis seal kohtuda. Mõeldud, otsustatud, tehtud.  Logistiliselt oli kõige mõistlikum võtta öörong MuiNe lähedalt, et vältida Saigoni tagasi sõitmist või kuuldavasti koledasse Nha Trangi sõitmist. 

Kui ma kella 6 paiku õhtul rongile ronisin ja oma kupee ukse lahti tõmbasin, oli kõik pime ja voodid olid inimesi täis. Ka minu voodist hüppas hetkega välja mingi naine.. Olin ilmselgelt pahur ja tõmbasin linad padjad oma voodist välja ja tirisin ülemiselt voodilt, kus veel kedagi ei olnud, ilmselt puhtad linad enda voodisse. Naine vaatas mind arusaamatusest segase pilguga ja kobis siis lõpuks ülemisele narile. 

Ilmselgelt ei suutnud ma kell 6 õhtul uinuda, nii lugesin ja olin jube tänulik, et olin investeerinud kallimasse e-lugerisse, millel ka ekraanivalgus, see kulus siin pikal rongisõidul vägagi marjaks ära. 

Rong peatus pea iga poole tunni tagant või tihedamalt ja igas peatuses seisis ka ligi 10 minutit. Just kesköö paiku kui tundsin, et nüüd oleks paras aeg natuke tukastada, väljusid meie kupee kõrvalnaridelt 2 naist, mõtlesin, et vau, nüüd äkki saab õhku rohkem olema! Vaid minut hiljem tulid aga sisse 2 meest kellest üks kupatas minema eelnevalt minu voodis ja siis ülemisele narile roninud naise, hiljem sain aru, et see naine oligi mingi voodi "jänes", sest tal polnud üldse sellist piletitki, mis oleks teda kupeedega varustatud vagunisse lubanud. Minu õuduseks tõmbas üle vahekäigu olnud mees aga mõne minuti pärast sellise lõrina-norina- mörina üles kui sa oma suurimates õudusunenägudes võid ette kujutada. Mörin muutus talutavaks ainult nendel hetkedel kui rong vappus ja rappus rööbastel nii kõvasti, et natuke summutas mehe norinat. Üldiselt mul pole palju asju, mida ma elus vihkaks - lisaks vägivallale ja suitsuhaisule on norkamine kindlasti top3 sees. Niisiis pole vaja mainida, et ülejäänud öö olin ma põrgupiinades, vahepeal käisin seisin lihtsalt koridoris, lootusega end nii ära väsitada, et ma enam ei kuuleks seda lõrinat.. Ei aidanud. Lõpuks läks valgeks ja sai aknast välja vaadata ja varsti ärkas ka lõrisev mees üles - tema loomulikult magas meist kõige kauem, sest tema ju ei kuulnud enda lõrisemist. 

Vietnamlaste puhul on huvitav veel see, kuidas neil see arusaamine personaalruumist ja hügieenist on ikka väga teistmoodi. Näiteks kui ma oma voodist alla ronisin, et vetsu minna ja hakkasin oma plätusid otsima, mida ma esmalt ei leidnud, siis nägin, et meie kupees olnud ema lapsega jalutab rahumeeli ringi minu plätud jalas..Ütlesin, e t oot, oot, ma tahaks oma plätusid, siis ta lihtsalt naeratas ja andis mulle plätud tagasi. Tal olid muuseas oma jalanõud ka olemas...

Personaalruumist rääkides pidasin ma silmas seda, et vahel ronitakse sinust nii lähedalt mööda, et hingeõhku on tunda näos...Ma küll olen siiani arvanud, et olen üsna suure taluvuspiiriga aga see öörongi sõit käristas mu piire ikka korralikult.

Hoi Ani jõudsime nii 4 tundi hiljem kui rongipileti müügimees lubanud olime. Olin kurnatud ja pahur ja lubasin, et Aasia öörongidega on minu jaoks kõik!

Imeline Hoi An.

Hoi An meeldis mulle esimesest silmapilgust, isegi ammu enne kui ma nende jõeäärt või vanalinna nägin. Kõik oleneb inimestest ja siin olid isegi raudteejaamas vastas olevad autojuhid, taksojuhid sõbralikud ja inimlikud. Kõik sujus. Tädikesed, kes teed juhatasid, külalistemaja omanik, mu hind lihtsalt laulis siin peale MuiNe tuimust. Kohe ümber nurga leidsin taimetoidu restorani, kus sain imemaitsvat nuudlisuppi ja esimest korda tõesti nautisin oma söömaaega Vietnamis. 

Ja liiklus! Jah seal on liiklust aga võimalik on sõita ka jalgratastega, mis oli nii mõnus. Kuigi turiste on vanalinn paksult paksult täis, õnnestus meil nii mõnigi kord jääda templisse päris omapead, just siis kui eelmine hiinlaste grupp oli juba lahkunud ja uus polnud veel tulnud. 

Käisime Hoi Ani lähedal My Son sanctuarys. Sinna minekuks pakuti meile hotellist tuuri, mille hinnaks oli 6 dollarit ja see sisaldas ka sööki. Ilmselgelt olid meil omad kahtlused, mis saama hakkab ja kas tuleb ka kehaorganeid loovutada vmt. sest ei ole ju loogiline isegi Vietnamis, et päevatuur maksab 6 dollarit. Muidu pole midagi ette heita aga kui eelistate giidi, kes annab ka päriselt mingit väärtuslikku infot edasi ja seda inglise keeles, millest te aru saate, siis soovitan rohkem maksta ja keegi teine valida :) Näide meie giidi kõneosavusest juuresoleval videol. Kõike seda teadmiste lünka, mida me kahjuks täita ei saanud, leevendas pisut fakt, et meiega samal ajal väisas seda paika India president ja saime teda ja tema saatkonda ka väga lähedalt uudistada :)

Avastame Hue-d ehk kuidas me sõidame Vietnamis linna lähiliini bussiga 

Hoi Anist järgmine tore koht pidavat olema Hue. Meil olid ootued üleval ja need kukkusid väikse kolinaga trepist alla.. No tegelikult Hue linn ise pole tõesti miskit, mida väga pikemalt avastada. Seal on vanad kuningapaleed ja templid, millest enamiku pommitasid ameeriklased sõja ajal sodiks. Neid tasub vaadata, siis neid mis alles on jäänud. 

Põnev käik oli veel turule. Sattusime sinna keskpäeva paiku ja tundub, et see on müüjatel tuduaeg, järsku lihtsalt enamik müüjaid magasid igal pool ja igast asendist. Uni on püha ja seda me ei tahtnud segada, seetõttu oli veel eriti ja seal ringi jalutada.

Teine vägev tegevus, mida plaanisime, oli matk Bach Ma rahvuspargis. Selleks oli meil vaja saada ühele linnalähiliini bussi peale, mille kohta ei internet ega inimesed päris täpselt ei teadnud, kust see läheb ja mis numbriga buss see peaks olema. Meie hotellist otsiti meile siiski väikse nurumise peale mingid ajad ja numbrid üles ja anti orientiir kätte, kust selle bussi peale võiks saada. Olime juba tiba varem tee ääres valmis ja kärsitud, sest tundus, et busse tuleb peatada ja see tähendab ju, et pead oma silmad muundama kotkasilmadeks, et kaugelt numbrit näha ja sellele reageerida. Millegipärast näris meie hinge kahtlus, et me ei seisa päris õiges kohas, veidi ringi vaadates, märkasin, et meie seljataga on bussijuhi mänedžeri majake, aga kust siis veel kui mitte bussijuhi mänedžerilt uurida busside kohta! Bussijaama mänedzer väitis, et meie bussinumber ja kellaaeg on täitsa valed ja suunas meid bussini, mis pidavat väljuma tunni pärast. Entusiastlikult läksimegi veidi varem bussi juurde aga siis teatas juht, et ei plaani enne 45min küll väljuda. Läksin tagasi bussijaama mänedzeri juurde ja kurtsin meie raske elu üle, et bussijuht ei sõida veel kuhugi...Siis proua karjus vihaselt üle jaama bussijuhile midagi, bussijuht karjus tagasi ja tulemuseks oli see, et ootasime veel tunni, siis tuli juht, pühkis muidu mega räpases bussis altaril kujukesed puhtaks ja sõit algas.

Arvestades bussi seisukorda, kartsin pisut, et me ei jõua võib-olla sihtkohta ilma remondipeatusteta aga saime kohale! 

Internet teadis, et meid ootavad mototaksod aga kui me kohale jõudsime, olid vihmapilved juba ähvardavalt suured ja mototaksod kuhugi kadunud. Nii hakkasime jala pargi sissepääsu poole minema endal põues kahtlus, kas ikka on hea mõte minna kui tundub, et kohe hakkab paduvihma sadama..

Maksime pargis oma auto eest ja see pidi meid siis viima üles mäkke kust matkarada algas ja pärast kuskil teises teeotsas pidavat ta meid 3 tunni pärast peale korjama. Läks aga nii, et kui jõudsime üles just sinna, kust pidime oma matka alustama, kallas nagu oavarrest. Tegime hambad ristis väikese tiiru ja teatasime autojuhile, et me ei kavatse sellise ilmaga kuhugi ronima minna ja sõidame alla tagasi. Autotee oli muutunud kiirevooluliseks jõeks ning iga käänaku taga oli järsku meeletu kosk, vihma kallas raevukalt. Alla jõudes oli ilm mahe, tuul vaibus, vihma ei sadanud. :)

Aasta 2016 viimane ööpäev

Viimased poolteist kuud saarel on läinud lennates. Leidsin omale uue kodu, kuhu loodan nüüd jääda nii kauaks kui mul vaja on. Naabrid on kenad, enamus juba varasemast tuttavad ja osadega oleme siin tutvunud, nii et selline tore kommuuni elu juba :)
Aasta viimased 24 tundi olid sellises tempos, et tavapäraseid kokkuvõtteid ja tagasivaatamisi teha ei saanudki. Üritasin aasta kahe viimase päevaga valmis saada tööd, mida pidin tegema viimased 2 nädalat aga olin muude asjadega liiga hõivatud, et ülearu töine olla :) Ühesõnaga - joogakool, tantra workshop, kakaotseremooniad, õhtusöögid, lõunasöögid, ekstaatilised tantsud, meditatsioonid, päikeseloojangud, raamatud - see kõik võtab oma aja ja tundub, et ööpäevas ei ole piisavalt tunde. Lisaks kaasahaarav tööprojekt ja siis ebaõnnestunud rentniku valiku tõttu osaks saanud stressikoorem. Huhh..

Kuidas saarel aasta vahetamine käis?
Mina istusin maha meie armsasse joogashalasse vahetult enne südaööd, et seekord aastat tervitada vaikuses mediteerides. Ja pärast vaadata korra lõkkesse, siis tähistaevasse ja sillerdavasse merevette. Naerda. Naerda. Naerda. Magada üks korralik ja kosutav uni. Ideaalne.


Nii see siis läks - aasta 2016, aasta, kus enamiku ajast veetsin siin Koh Phanganil, reisisin peamiselt enda sees aga mitte ainult. Aasta, mis tõi mu ellu uusi inimesi, kes on kõik kallid ja nunnud ja süvenenud sõprusi ka juba varem tuttavate inimestega. Minu südamest tulev tänulikkus kõige ja kõigi eest, armastus mu elus olevate inimeste vastu. Tänutunne ka  iseenda vastu, et olen enda elu selliseks elanud.
Aitäh, aitäh, aitäh, et olete olemas ja soovin kõigile, et teie soovid täituksid - just siis kui see on teie jaoks parim! Kallid olete!

Tai: Tagasi saarel

Novembri keskpaik. Eestis on juba nädalajagu lund olnud ning minul oli planeeritud peale Costa Rica ringreisilt naasmist vaid paar päeva Eestis pesu pesta ja uus pagas valmis panna, et tagasi Koh Phanganile sõita, seekord omaarust kavalalt enne kõrghooaega ja plaaniga esimesed kuu aega joogakoolis õppida.

Koh Phanganil on novembris veel vihmahooaeg täies hoos, olin selleks valmistunud aga esimene päev tervitas särava päikesega. Ärevus oli hinges, sest tahtsin leida omale teise kodu kui eelmine kord ning teadsin, et see ei saa kerge olema. Mulle meeldis mu eelmise hooaja kodu asukoht väga aga selle miinuseks on kaugus joogakoolis ning jätkuvalt kestev teeremont, nii et mitu korda päevas sõitmine oleks üsna tüütu.

Rentisin rollu, surusin seljakoti peale ning asusin teele - helistasin vist enam vähem kõigile numbritele, mis siltidelt "house for rent" leida võis. Vahel tuli tunne nagu ühes tuntud Eesti mängufilmis, et "proua siin te juba olite" kui sattusin mitu korda ühe agendi otsa.
Koh Phangan ei ole õnneks veel arenenud sinnamaale, et oleks täis ehitatud suuri hotellilahmakaid aga oma renditavad tarekesed on vist pea igal ettevõtlikumal tai perekonnal. Mõned majakesed on ehitatud kohe oma õuele kokku, hästi lähestikku, kanakari jookseb enamasti postidel seisvate majade alt läbi. Kel veel oma renditaresid ei ole, need ehitavad ja saarel ongi parasjagu ehitusbuum.
Isegi Thongsalas, saare keskuses, oli eemaloldud 5 kuu jooksul juba uusi maja karkasse püsti pandud.

Üsna varsti sai selgeks, et kuigi inimesi teedel eriti palju silma ei hakka, siis vabasid maju pole just palju saada. Kuuldes, et otsin maja kaheks kuuks, teatasid paljud, et detsembrist on nad juba kõik kuni märtsini kinni. Hinna küsimisel väitis mõni agaram, et juba ongi kõrghooaeg ja nii ei peljanud ta küsida poole rohkem kui mõni teine oma parema asukohaga maja eest.  Kurnatud ja pettunud, et midagi ägedat silma ei hakanud, tegin esimese kuu diili kohas, kus madrats on kivikõva (ma ei liialda, külili magades hakkavad siin puusanukid valutama), kuked kirevad ja argentiinlastest naabrid mängivad päeval mitteihaldusväärset muusikat aga kool on nii 2 minuti kagusel. Järgmised vabad hetked lähevad ilmselt uue koha otsimiseks, sest detsembriks on ilmselgelt veel raskem midagi leida.

Viimase nädala jooksul maailmale tehtud ring on viinud mu organismi vist parajasse segadusse. Kukkusin täna voodisse õhtul kell 9 aga kahjuks ärkasin kell 2 hommikul ja selle graafiku järgi ei oska end enam mingisse ajavööndisse paigutada. Costa Ricaga on vahe 13 tundi, Eestiga 5 tundi. Olen nüüd üleval passinud 6ni hommikul ja hirmuga mõtlen, et esmaspäevast hakkavad need kauaoodatud joogatunnid, kus pean hommikul 8st juba allavaatavat koera tegema ning seda ei jaksa ju teha kui öösiti üleval passida.

Hooaeg kogub siin tuure ja vähemalt näoraamatu andmetel on nii mõnedki tuttavad saarele lähiajal naasmas.  Täna oli aga naljakas juhtum külapoes, kus tuli minu juurde üks kena kutt ja küsis, et "kus me kohtunud oleme, ma tean, et ma tean sind kuskilt" . Hmm...no arutasime siis võimalikke variante ja kuigi ta minule esialgu mitte üks raas tuttav ei tundunud siis selgus, et me siiski kevadel ühtedes ja samades südamemeditatsioonitundides käisime. Vatrasime seal riiulite vahel päris pikalt. Saarevõlu  ja kommuuni elu eelised on jätkuvalt paigas.

Elu saarel, viimane kustutab tule.

Peale Myanmarist tagasitulekut oli mul umbes poolteist kuud aega planeeritud tagasilennuni Euroopasse. Aeg läks linnulennul. Sinna lühikesse kuusse mahtus parasjagu tööd, ääretult lahe tantra workshop ja mitmeid hüvastijätte aga ka uusi leitud sõpru. Kuna hooaeg on lõpukorral ja kohati läks ikka päris vihmaseks ära, siis paljud lendavad nagu rändlinnud tagasi oma põhjamaa kodudesse. Nii ka mina.
Vihmasajud äikesetormidega algasid täpselt mai keskel, esimene öö sadas vulinal ja sahinal ning äike tuli niisuguse välgu ja pauguga, et istusin voodis nagu hirmunud hiir urus. Nimelt äike on asi, mida ma kardan, eriti kui olen üksi kuskil metsatalus. Tol ööl polnud ka naabreid kodus, nii sain rahumeeli kogu oma hirmuhunnikuga üksi olla (mitte, et ma naabrite juurde kaissu oleks lidunud:) Tegelesin kartmisega peaaegu kolmeni hommikul, siis sai jaks otsa ja äike vaibus. 

Hommikusel päikesetõusul ärkasin aga hoopis uute häälte peale. Hiilisin välja, konnakontserdile lähemale, selgus, et konnad on kogunenud meie senini tühjalt seisnud basseini. Hüppavaid ja laulvaid konni olid kõik kohad täis! Enamus krooksusid harmoonias koos aga neist eraldusid mõned solistid, kes tõmbasid jämeda monotoonsusega justkui trombooni. Maja kõrval olev jõesäng oli täitunud veega ja see pahises mäest alla. Päeva peale tõmbas peremees mingid peidus olnud voolikud otse basseini ning saime endale imelise magevee basseini väikese purskkaevuga! Nüüd oli mul hommikuti vaja ujuda  oma armsas rannas ja siis veel ilusas dzunglibasseinis.

Vihmasadude tihenedes tihenesid ka elektrikatkestused ja sellega seoses ka internetikatkestused, niisiis polnudki töötegemine eriti tõhus. Vihm tundus aga meeldivat  igasugustele putukatele, kelle hulk mõne päevaga mitmekordistus.

Köögis valvas kärbseparv ja lootis, et ehk ma jätan mingid toidud lauale vedelema, rõdul valvas teine seltskond kui arvuti taga istusin  ja lihtsalt kiusasid, nii et tundsin puudust pikast  sabast, millega saaks loomade kombel neid kere  pealt eemale peletada. Õhtuti kui rõdul tuled süütasin, olid platsis tohutult suured mardikad. Imelikul kombel ahvatlesid neid minu juuksed ja see ahvatlus ei ahvatlenud mind mitte kõigevähematki. Mõnikord ei saanudki teisiti kui istusin laiaäärega kübar peas ja luud käes nagu nõiamoor või siis tuvitädi kui arvestada, et sääskede eest kaitses mind ka maani seelik. Tuvitädist eristas muidugi see, et õnneks ei katnud minu kostüümi tuvikaka. Aga luuaga oli hea maandumistuurile tulnud mardikas eemale peletada, et see siis rõduserval ootavale gekole ette suunata.  Koostöö on edu võti.

Lisaks süütutele mardikarünnakutele muutsid aga agressiivsemaks ka koerad. Koeri on saarel üldse liiga palju ja nende arvukuse piiramisega enamus peremehi ei tegele. Üldjuhul vedelevad nad teepervel või mängivad-kaklevad teiste omasugustega. Paaril korral õhtupimeduses kui rolluga kodu poole kihutasin, kargas aga elajas põõsastest välja ja lidus hammastevälkudes ja lōrisedes rollu suunas. Seekord õnnestus mul oma sääremarjad säästa aga levisid kuuldused, et nii mõnedki on lõpetanud end haiglas lappides.
Lisaks kurjadele koertele tekkis mulle aga ka tore särasilmne Muki, kes õhtuti kui sissesõiduteele joudsin, mind sabaliputades tervitas ja siis rollu ees galoppides mind maja juurde juhatas. Sellist 100%puhast armastust annab leida! Ta lakkus alati üle mu jalad, kontrollis, et maja ümber on kõik korras ja siis lasi end vastutasuks sügada. Sügav pruun silmavaade otse südamesse oli niiii armas, et Muki sai päris armsaks ja natuke muretsen, et kes teda siis sügab kõrvatagant kui mina seal enam ei ela.
Ühel päeval võtsin ette tripi ka sinna, kuhu iga endast lugupidav saart külastav turist läheb - see on täiskuu pidude patupesa Haad Rin. Mina läksin muidugi päeval ja mitte täiskuu päeval aga kuna kuufaasid vahetuvad ju iga nädal, siis jagub pidusid ja pidulisi igale nädalale. Kui mõni peohing satub lugema, siis soovitan - mine otsejoones haad rini, sest seal on pidu ja peohuvilised inimesed, seal on ilus rand ka, palju ilusam kui mujal. Ei tasu peost väsinuna mööda saart midagi paremat otsida, sinu jaoks ongi parim seal! Mujal on imelikud, vaiksed, ei joo, istuvad ja mediteerivad, teevad joogat.... kohutavalt igav! Ja kell 10 õhtul sulgevad enamus kohad oma uksed, haad rinis on elu.

Vot nii. Äratulekupäeval säras päike, kimasin sadama poole üle 6 kuu esimest korda teksased jalas..imelik tunne nagu läheks reisile. Paar sõpra, kes veel mõneks nädalaks saarele jäävad, lubasid ära tulles tule kustu panna, sest ilmselgelt tuleb vaikne aeg kuniks rändlinnud Euroopa kohal siristavad;)