Guatemala on mu reisinimekirjas juba vähemalt 8aastat olnud, lõpuks ometi otsustasin, et peale Costa Rica tuuri oleks logistiliselt täiesti sobiv Guatemala a tutvust teha.
Guatemala migratsiooniametnik võtab vastu laia naeratusega ja lööb ilma pikalt mõtlemata templi passi-bienvenidos! Olen siia maale oodatud 3 kuuks, aega on mul planeeritud Guatemala jaoks 2nädalat ja mõni päev peale.
Ei tea, kas aastad on mind mugavaks muutnud aga tellisin omale varakult ette topelt kalli autojuhi, et ikka turvaliselt ja sekeldusteta oma Antigua hotelli jõuda.
Esimesed muljed - tohutu liiklus ja ummikud, rohkelt okastraati ja vingugaasi, ununesid kui Antiguas autost välja ronisin ja nunnut vulkaanidest ümbritsetud värvilist vanalinna nägin.
Esimesed muljed - tohutu liiklus ja ummikud, rohkelt okastraati ja vingugaasi, ununesid kui Antiguas autost välja ronisin ja nunnut vulkaanidest ümbritsetud värvilist vanalinna nägin.
Sularaha ruulib ja iga rändur teab, et sularaha peab sellistel reisidel varuks olema.
Just nii see on ja see polnud uudis aga kohalikku raha ma lennujaamast ei võtnud ja jätsin selle turismimeka Antigua kavasse.
Käisin läbi 8 erinevat automaati, iga juures oli juba grupp turiste, kes üritasid oma sularahavarusid täiendada, mõnikord mõnel ka õnnestus, mõnikord mitte. Proovisin iga automaadi juures mitu korda, kõht korises ja pisar hakkas juba silmanurka tulema kui üheksas masin lõpuks krõbises ja hunniku sajaseid sooje rahatähti mu pihku sülitas. Küll see on mõnus tunne! Sama hea kui peale 6tunnist bussisõitu vetsu saada :)
Läksin kohe nurgapealsesse restorani tacosid sööma ja mugisin just kolmandat, oli jäänud veel üks järele kui tuli üks vana mees käsi pikas, küsima, kas raha või süüa täpselt aru ei saanud aga sellest sain aru, et tal on nälg. Just nii nagu minul veel tund aega tagasi oli nälg olnud. Ja mida tegin mina?! Esimese reaktsioonina tõmbus kulm korts ja olin ilmselgelt häiritud, et minu õhtusöögi mõnu tuldi rikkuma. Kui lõpuks mu aeglane eestlase aju mõttele tuli, et tegelikult võiksin selle viimase taco ikkagi nälgivale guatemaalalasele annetada, sest ise olin ju alles olnud täpselt samas seisus - rahatu ja näljas ja see neljanda taco annetamine ei teeks mind sugugi vaesemaks, oli nälgiv guatemalalane kadunud öösse. Kahju. Tundsin end nagu viimane mölakas ja andsin lubaduse edaspidi ikkagi kaastundlikum ja osavõtlikum olla.
Käisin läbi 8 erinevat automaati, iga juures oli juba grupp turiste, kes üritasid oma sularahavarusid täiendada, mõnikord mõnel ka õnnestus, mõnikord mitte. Proovisin iga automaadi juures mitu korda, kõht korises ja pisar hakkas juba silmanurka tulema kui üheksas masin lõpuks krõbises ja hunniku sajaseid sooje rahatähti mu pihku sülitas. Küll see on mõnus tunne! Sama hea kui peale 6tunnist bussisõitu vetsu saada :)
Läksin kohe nurgapealsesse restorani tacosid sööma ja mugisin just kolmandat, oli jäänud veel üks järele kui tuli üks vana mees käsi pikas, küsima, kas raha või süüa täpselt aru ei saanud aga sellest sain aru, et tal on nälg. Just nii nagu minul veel tund aega tagasi oli nälg olnud. Ja mida tegin mina?! Esimese reaktsioonina tõmbus kulm korts ja olin ilmselgelt häiritud, et minu õhtusöögi mõnu tuldi rikkuma. Kui lõpuks mu aeglane eestlase aju mõttele tuli, et tegelikult võiksin selle viimase taco ikkagi nälgivale guatemaalalasele annetada, sest ise olin ju alles olnud täpselt samas seisus - rahatu ja näljas ja see neljanda taco annetamine ei teeks mind sugugi vaesemaks, oli nälgiv guatemalalane kadunud öösse. Kahju. Tundsin end nagu viimane mölakas ja andsin lubaduse edaspidi ikkagi kaastundlikum ja osavõtlikum olla.
Antigua aga on tõeline pärl - pisike vanalinn, rohkelt varemeid, värvilisi maju, värvikirevad inimesed ja käsitöö ning majesteetlikud vulkaanid. Tõeline turisti maiuspala.
