Astun sammu edasi edasi!

Vahel juhtuvad elus asjad, mis tunduvad esmapilgul kohutavalt ebaõiglased ja valusad, vaadates aga kõike toimuvat sammuke eemalt, näed, kuidas kõik toimub sinu enese hüvanguks.
See aasta on olnud minule erakordselt reiside rohke (nagu enamus viimase 8 aasta jooksul) aga seda eriti töise poole pealt, kuna mitu aastat pakutavad tuurid said lõpuks hoo sisse, viisin inimesi mitu korda nii Brasiiliasse kui Costa Ricasse ning vahepeal ka Portugali. Kokkuvõtteks aga läks nii, et olin sunnitud ära lõpetama  mitu aastat kuidagimoodi sujunud koostöö reisiagentuuriga ja oma lapsukesed (just nii nimetan oma pidevalt tuunitud programme Brasiiliasse ja Costa Ricasse) maha jätma, ennast esikohale tõstma ja lõpetama lootmise, et hapuks läinud asjad saavad järsku värske meki.

Ees puhumas muutuste ja teadmatuste tuuled. Ühte tean ma kindlasti, Brasiilia ja Costa Rica reisid ei ole minu jaoks lõppenud ning õige varsti on sündimas miskit uut ja põnevat, nii et kõrvad kikki!

Väike lõik ka meie augustikuisest Brasiilia reisist siin Ringvaates :)

Lõpuks ometi Guatemalas!

Guatemala on mu reisinimekirjas juba vähemalt 8aastat olnud, lõpuks ometi otsustasin, et peale Costa Rica tuuri oleks logistiliselt täiesti sobiv Guatemala a tutvust teha.

Guatemala migratsiooniametnik võtab vastu laia naeratusega ja lööb ilma pikalt mõtlemata templi passi-bienvenidos! Olen siia maale oodatud 3 kuuks, aega on mul planeeritud Guatemala jaoks 2nädalat ja mõni päev peale.

Ei tea, kas aastad on mind mugavaks muutnud aga tellisin omale varakult ette topelt kalli autojuhi, et ikka turvaliselt ja sekeldusteta oma Antigua hotelli jõuda.
Esimesed muljed - tohutu liiklus ja ummikud, rohkelt okastraati ja vingugaasi, ununesid kui Antiguas autost välja ronisin ja nunnut vulkaanidest ümbritsetud värvilist vanalinna nägin.

Sularaha ruulib ja iga rändur teab, et sularaha peab sellistel reisidel varuks olema.

Just nii see on ja see polnud uudis aga kohalikku raha ma lennujaamast ei võtnud ja jätsin selle turismimeka Antigua kavasse.
Käisin läbi 8 erinevat automaati, iga juures oli juba grupp turiste, kes üritasid oma sularahavarusid täiendada, mõnikord mõnel ka õnnestus, mõnikord mitte. Proovisin iga automaadi juures mitu korda, kõht korises ja pisar hakkas juba silmanurka tulema kui üheksas masin lõpuks krõbises ja hunniku sajaseid sooje rahatähti mu pihku sülitas. Küll see on mõnus tunne! Sama hea kui peale 6tunnist bussisõitu vetsu saada :)
Läksin kohe nurgapealsesse restorani tacosid sööma ja mugisin just kolmandat, oli jäänud veel üks järele kui tuli üks vana mees käsi pikas, küsima, kas raha või süüa täpselt aru ei saanud aga sellest sain aru, et tal on nälg. Just nii nagu minul veel tund aega tagasi oli nälg olnud. Ja mida tegin mina?! Esimese reaktsioonina tõmbus kulm korts ja olin ilmselgelt häiritud, et minu õhtusöögi mõnu tuldi rikkuma. Kui lõpuks mu aeglane eestlase aju mõttele tuli, et tegelikult võiksin selle viimase taco ikkagi nälgivale guatemaalalasele annetada, sest ise olin ju alles olnud täpselt samas seisus - rahatu ja näljas ja see neljanda taco annetamine ei teeks mind sugugi vaesemaks, oli nälgiv guatemalalane kadunud öösse. Kahju. Tundsin end nagu viimane mölakas ja andsin lubaduse edaspidi ikkagi kaastundlikum ja osavõtlikum olla. 

Antigua aga on tõeline pärl - pisike vanalinn, rohkelt varemeid, värvilisi maju, värvikirevad inimesed ja käsitöö ning majesteetlikud vulkaanid. Tõeline turisti maiuspala. 

Kuidas me Rio de Janeiros jalgpalli käisime vaatamas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et ma ei ole suurem jalka fänn. Ilmselt seetõttu ei jõudnud ma ka Rios elatud aja jooksul kordagi matši vaatama, kuigi paar korda olin peaaegu minemas, tuli alati midagi vahele - kord paduvihm, kord minu jaoks põnevam üritus. Samas nõustun tiesti, et jalka vaatamine Brasiilias on kogemus, mis tasub läbi teha, olgu see siis staadionil või kohalikega kuskil kohvikus.
Sel aastal läks nii, et kohaliku liiga mängud olid täpselt neil päevadel kui me grupiga Rio de Janeiros olime, nii otsustasime kõik ühiselt Maracana staadionil toimuvat mängu vaatama minna.
Hakkasin juba paar päeva varem uurima, kas saaks kuskilt piletid ära osta, näiteks veebist..Kui lõpuks leidsime lehe, mida ka kohalikud usaldusväärseks pidasid, selgus, et sealt lehelt saab korraga osta vaid 3 piletit ja see polnud 11 inimese jaoks kuidagi piisav. Niisiis mõtlesime, et läheme nii tund enne  kohapeale, et siis ostame kohapealt piletid.

Mõeldud, tehtud - kohapeal laiutasid suured järjekorrad, mis küll liikusid üsna ruttu. Kuskil nägin silti, et pileteid müüakse kuni esimese poolaja lõpuni ja see tegi kangesti nalja, et kes siis veel nii hilja neid pileteid ostaks.. Kogusime 11 inimese raha kokku ja asusin  vapralt kõigile pileteid ostma kui tütarlaps kioskis ajas silmad suureks kui ütlesin,e t tahan 11 inimesele pileteid ja kui ta ikka ei sukunud, osutasin meie lõbusale grupile,e t näed neile.. Tütarlaps vangutas pead ja ütles, et nii ei lähe mitte. Meie omaalgatuslik effektiivsuse püüe ei sobinud siinse korraga - pileteid saab osta ainult kolme kaupa! Niisiis pidin seltskonna jagama kolmeks iga kolmikule määrama nime, kelle nimel piletid välja antakse (et ei oleks mingit sahker mahkerit selle esimese poolaja jooksul, mis juba käis) ning nii kolmveerand tundi hiljem olidki piletid käes! Tuli veel teisele poolele staadionit oma sektorisse kõndida ja nii 5 minutit enne esimese poolaja lõppu saimegi oma kohtadele.
Lohutuseks sõime EV aastapäeva puhul kaasa võetud vürstikilu, muhu leiba ja kalevi shokolaadi.
Õnneks polnud ka teine pooleaeg igav - väravaid löödi innukalt Flamengo poolt, kes ongi suurima fännihulgaga jalgpalliklubi ning loomulikult olid pea kõik väravad ikka löödud nende vastaste väravasse. Ehk siis mäng lõppes ootuspäraselt ja suure lauluga.
Väike video annab sellest kõige parema pildi.