Hakkab peale. Istun lennukis ja mõtlen, et üks
ebameeldivamaid asju on lennuki ja bussiga pikalt sõitmine..Imelik, et sellele
järeldusele tulen, sest see ju on reisimise üks osa ja reisimine mulle
iseenesest meeldib. Esimene peatus on Frankfurt ja Eesti poolelt hõredaks
jäänud lennuliikluse tõttu olen seal terve päeva ja öö. Kui esialgu mõtlesin
kuskil hostelis peatuda, siis kesiste kommentaaride
põhjal otsustasin ümber ning proovisin kätt jälle vana hea sofasurfiga.
Pakkumisi tuli mitmeid ning lõpuks läksin Walteri juurde, kes lubas mind viia
modernset balletti vaatama. Walter oli väga lahke ja sõbralik arhitekt ning
elas täitsa kesklinnas. Lisaks moodsale balletile oli elamus ka sõita esimest
korda elus selle ülipisikese smart autoga. Üllatav oli, et seest polnud see
auto sugugi nii väike...kuigi jah ega kuhugi otsa ei tahaks selle taburetiga
küll sõita (no ega ühegi autoga ei taha ju tegelikult). Ballett oli tõesti
moodne ja vahepeal meenutas mulle 5 rütmi tantsu kogu see lavapealne tegevus. Lõppkokkuvõttes
annaksin ikkagi positiivse üldhinnangu.
Varavalges tormasin lennujaama, et siis järgmised 12 tundi
lennukis tiksuda. Soovisin endale vaikset pinginaabrit ning lootsin, et saan
rahulikult mediteerida, reikitada ja loomulikult magada. Pinginaabriks sain
hispaanias elava brasiillase, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Kuniks ma
ei avaldanud saladust, et saan aru hispaania keelest ja võin pisut rääkida,
sain omaette tukkuda. Mingil hetkel aga tegin ootamatult suu lahti ja siis ta
muudkui lobises igal võimalikul juhul, st siis kui mul just silmad kinni
polnud. See teda ka ei näinud häirivat, et ma vahepeal midagi aru ei saanud,
suhtlemisvajadus oli nii suur.
Oma Rio seikluse kirjutan eraldi blogisse kuna nüüd ei ole
ju tegemist enam reisipäevikuga, vaid pigem omaette seiklusega.
