Küpros ja mina

Sel aastal õnnestus käia kaks korda järjest Küprosel. Mitte sellepärast, et ma suur Küprose fänn oleksin, pigem asjaolude kokkulangemine. Kui esimest korda Kädi ettepaneku tegi temaga koos Küprosele minna tema sõpru külastama, võttis otsustamine aega täpselt 5 minutit. Kädi oli leidnud meile 2400 krooniga lennupiletid edasi-tagasi lennuks ja ööbimine oli meil tasuta. Lendasime Larnacasse ja sealt edasi autoga Pafosele. Oli palav augusti kuu ja meil plaane rohkem kui teha jõudsime. Ujusime ja päevitasime ning käisime mägedes safaril, ööd läbi kündsime Küprose ööelu, mis paraku ei olnud väga värvikas. Siiski piisavalt värvikas, et kohtusin K-ga, kelle kutsel läksin Küprosele tagasi juba oktoobris. Oktoober Küprosel oli päikseline ja soe, samas päike ei kõrvetanud enam nii tugevalt, oli lihtsalt mõnus mahe 28 kraadine soojus. Veetsin saarel 10 päeva ja õppisin kohalikku elu-olu juba rohkem tundma. Kui esimene kord Larnacast Pafosele sõites vaatasin kõrbenud põlde ja pruunistunud mägesid tundega, et siin ma ei tahaks küll kunagi elada, siis nüüd vaatasin seda kõike heldimusega. Mägedes kasvasid ilusad rohelised männid ja kõikjal oli palju lilli. Enamikel maatükkidel on sildid "müüa" ja sellest võib ära tunda mõne aasta taguse Eesti, kus kõik pandi müügiks, et korraks head elu maitsta. Põllumaad on sööti jäetud ja pigem üritatakse need maha müüa. Maju kerkib iga nurga peal ning ilusasse üksikusse randa minnes pead läbima samasuguse prügimäe kui Tallinna ümbruses olevates seenemetsades enne kevadisi koristustalgusid.Sellel päikselisel Aphrodite saarel tunned igal sammul kui oluline ja väärtuslik on magevesi ja kui vähe me seda Eestis hinnata oskame.
Sel väikesel osaliselt okupeeritud maal on vähem elanikke kui Eestis aga oma osa saarest ihalevad mitmed. Uskumatu ja kurb on kuulata kohalikke lugusid sellest, kuidas türklased neid kodudest välja kihutasid, rahvast tapsid ja kuidas nad siiani oma maad ja maju isegi mitte vaatama ei pääsenud. Enne neid lugusid ei olnud mul ausalt öeldes vähematki aimu, millest on jutt, kui uudistes vihjati türgi ja Küprose probleemile. Nüüd elan neile südamest kaasa ja loodan, et Türgi peab oma teod heastama.
Inimestest..
Küprosel näed palju sisserännanuid - eelkõige inglasi ja venelasi. Venelasi on ka turistide näol erakordselt palju. Töötajaid otsitakse poodidesse ja söögikohtadesse pidevalt. Mitmed, kel on olnud tasuv töökoht nt. Inglismaal, on jätnud oma töö ja tulnud Küprosele, et siin otsast alustada. Kes rabab nüüd lihttöölisena mitmel kohal, et omale elatist teenida, kes üritab alustada oma äriga - kerge pole kellelgi aga ometi ei mõlguta nad tagasi minemise mõtteid. Nad on rahul ja õnnelikud. Elu on selleks, et nautida. Püüan seda meeles pidada ka tagasi Eestis olles aga ometi kipub siinne töötempo neid lubadusi varjutama. Ma ei usu, et ma kolmas kord Küprosele satun, sest maailmas on nii palju kauneid kohti, kuhu tahaksin minna, samas oleks ma siiralt rõõmus kui elutee mind saarele tagasi viiks. Midagi imelist seal on, ei tea kas Aphrodite enda vaim:)

Riost

Kuulasin eile Reisipalavikku ja kogu reis tuli jälle meelde.. Kriipiv igatsus Rio järele tegi lausa valu. Sinna peab tagasi minema ja järgmine kord pikemaks ajaks.