12.veebruar-1.märtsReisiseltskond: Andra, Marin, Risto ja Tarvi
Marsruut: Delhi-Jaipur-Jaisalmer-Jodhpur-Diu saar-Varanasi-Agra-Delhi
12.02 Helsingi lennujaam.
Esimene lend läks sujuvalt, pugime kohvikus saia ja naudime viimast euroopalikult turvalist söömaaega.13.02 kell 02:30 Delhis, hotell AjantaLennureis delhisse läks päris lõbusalt. Finnair ei koonerdand veinidega ja samuti meie. Peale mõningast tiirutamist Delhi kohal pääsesime lõpuks maanduma ja võisime hingata juba niisket kuid sooja lõunamaa õhku. Pärast suhteliselt aeglaselt venivat passikontrolli saba, saime oma kotid tervelt kätte ning läksime otsima Marini nimelsildiga meest. Taksomees hotellist oligi vastas ning juhatas meid otsejoones pisikese autologu juurde. Meie kolm seljakotti topiti pagasnikusse ja Kõpperi kott mahutati salongi meie jalgade juurde. Pärast lühikest sõitu arvas juht, et kott salongi ikka ei sobi, kargas välja, võttis koti ja viskas selle katusele. Katusel muidugi raami ei olnud, kott seoti lihtsalt nöörijupatsiga kinni ning sõit Delhi hotelli poole läks edasi. Tarvis see erilist usaldust ei äratanud, nii et igaks juhuks hoidis ta ülejäänud sõidu ajal nöörijupist kinni, juhuks kui kott peaks katuselt alla lendama.Varsti avastasime, et ka auto pagasnik on praokile jäänud, õigemini see ei läinudki kinni, nii et hoidsime meiegi kotisangadest vargsi kinni. Sõit käis pideva signaalitamise saatel läbi punaste tulede ja üle ristmike, teed andamata. Õnneks jõudsime kohale ikka tervelt ning peale väikest bürokraatiat hotelli registreerimisel ka neljakesi ühte hotellituppa. Tuba just ei hiilga puhtusest aga väsimus saab vist võitu.
13.02 varahommik
Peale 3-4 tundi lamamist pimedas, niiskusest nätskete linade all ning väljast kostvat signaalide kuulamist ja vinguse õhu hingamist otsustasime üles tõusta. Kuuma dushi jagus kõigile aga hommikusöögilauas ei hiilanud keegi just isukusega. Pigistasin oma käes Cutasepti pudelit ja vaikselt desinfitseerisin nii noad kahvlid kui oma käed. Sellest hoolimata ei tundunud ükski toit isuäratav ja erakordselt eredalt meenusid kõik tohtrite ja tuttavate manitsused võimalikest kõhutõvedest Indias. 13.02 Jaipur, hotell Rajahstan Palace.Istume rõdul ja vaatame kuidas valmistutakse pulmadeks, mina panen kirja päeva sündmusi.Kuna Delhis ladistas vihma, otsustasime kiirelt millegiga edasi Jaipuri sõita, hotellitöötajad üritasid meile maha parseldada autoreisi Rajasthanis, mis oleks meile maksnud 26000rupsi 4 peale ja mis pidavat olema oluliselt soodsam kui reisimine rongide ja bussidega. Vahetasime oma dollarid ruupiateks ja otsustasime siiski bussisõidu kasuks. Võtsime hotellist takso ja sõitsime bussijaama, kust kohe ka buss Jaipuri poole teele asus.Bussisõit oli rohkem kui põnev. Meid paigutati esimestesse pinkidesse istuma, nii et saime nautida avanevat vaadet. Mööda maanteed uhas ikka kõikvõimalikke sõiduvahendeid, mis olid ülekuhjatud inimeste ja kaubaga: jalgrattarikshad, autorikshad, värvilised veoautod, näiteks mopeed koos kitse ja 2 mehega, kaamelirakendid oksakuhilatega jne. Jne Tee äärtes uimerdasid küürudega pühad lehmad nagu oleks nad kaamelite ja lehmade mutandid ning kõndisid nõtkel sammul sarides naised, endal oksaraagudest kuhilad peas. Oli nii kaltsudest kokkupandud telkmaju kui tüüpilisi india külakesi.Kogu sõitu saatis pidev signaalitamine – signaali lasti kui taheti mööda sõita ja signaalitas ka see, kellest sõideti mööda.Ka elu bussis ei olnud igav, meist teisel pool vahekäiku istus uhkes saris proua, kes iga väikse aja tagant öökis täiesti ohjeldamatult ja oksendas musta kilekotikesse. Tema kõrval olnud härra, ilmselt abikaasa, ulatas aga uusi kotte ja viskas juba täisoksendatud kotid peatuste ajal välja. Ütleme, et meil oli raske ise mitte samaga vastata aga hommikune kasin eine ilmselt säästis meid. Ühe peatuse ajal toimus veel tore rituaal, nimelt pissipeatus meestele – bussis olnud mehed hüppasid bussist välja, seisid kõik tee äärde rivvi aia äärde ja kusesid, pikalt ja mõnuga. Jaipuri jõudes hüppas mingi turbaniga sell bussi ja teatas, et me peaks maha tulema, kuna on keskus. Pahaaimamatult hüppasimegi maha ja üllatus, üllatus, sama turbaniga sell oli meid varmalt nõus viima palju paremasse hotelli kui see 170rS-ne, mille meie olime välja valinud. Lasime end siis kohale sõidutada, selgus, et kahene tuba maksab 600 Rsi aga kuna oli näha, et aias hakkab toimuma pulm, olime nõus sinna jääma.Toad ise, mis pidavat turbanimehe sõnul väga euroopalikud olema, on päris ropud – meie vannitoa boiler on täiesti roostes, pole julgenud veel proovida, kas sooja vett tuleb. Linad näevad välja sama nätsked kui Delhis aga nii räpakad, et ilma magamiskotita selles voodis küll ei magaks.Jaipuris käisime ikka sama turbanimehe autoga Päikese templis ehk ahvide templis ning marmortemplis. Päikesetempli juures oli tõesti tohutult ahve, toitsime neid kohapealt ostetud pähklitega ja nii mõnigi kord krabas ahv endale terve pähklikoti, kui pähklid otsas, said ahvid kurjaks ja jalutasime auto juurde tagasi. Tee peal sattusin vestlema ühe tüübiga Venemaalt, kes juba mitmendat korda Indias rändamas ning hetkelgi mitmekuuline India reis pooleli. Tema soovitas ikka järgmine kord minna ida poole, kus pidavat õige India olema:) Venelasel oli kaasas ka üks hindu, kes väitis olevat juveelitehase omanik ja kutsus vaatama, kuidas juveele lihvitakse, noh kui meie turbanimees kuulis, et tahan kuhugi juveelitehase juurde minna, tõmbas ta ukse juveelimehe nina eest kinni ja kihutas meiega minema. Kuna ka poisid polnud mu juveelivaatamisest huvitatud, jäigi lõpuks minemata ja juveelimees meist maha keset tänavat seisma.Suundusime marmortempli poole, see oli ilus ja hele ja üleni marmorist. Tagasi otsustasime jalutada ja saatsime turbani minema. Teel hotelli tüütasid meid kerjuslapsed käed pikkas ja nägime huvitavat väljapanekut kuivatatud lehmasitast. Tarvi tegi esimesed elevandiostud ja tagant järele võib öelda, et need olid ühed asjalikumad ostukohad.
14.02 Valentinipäev Jaipuris
Pulm kestis eile vaevalt südaööni, küll õnnestus meil aga vaat et pruutpaarist enamgi seal pulmaliste tähelepanu saada. Kõigepealt vedas üks lilla ülikonnaga sell mind ja Marinit lava peale tantsima. Lava oli ehitud pruudi ja peigmehe jaoks, nende jaoks oli pandud sinna kaks nikerdustega tooli ning mingid jumalate kujud. Kõik külalised olid pidulikult riides, naised kaunites sarides tantsisid, meie , dressides euroopa matkasellide ümber. Esimesel võimalusel põgenesime tagasi oma turvalisse lauda hämaramas nurgas.Pruut ja peig jõudsid oma toolidesse alles kümne paiku õhtul, siis kui pidu hakkas tagsi tõmbuma ja rahvas kogunes rohkem meie laua ümber. Mida aeg edasi, seda rohkem lapsi ja mehi meil ümber seisis, muudkui tegime neist pilti ja siis näitasime neile pilti, see paistis neile tõeliselt lõbu pakkuvat. Tarvi ja Risto lahendasid juba kolmandat kaasavõetud viina kui erinevad sellid end peigmehe isana esitledes ka seltskonda sokutasid. Saime ka pulmaroogi maitsta ja mind kutsuti koos pruutpaariga pildile.Hommikul selgus, et meie rariteetsest boilerist sooja vett ei tule, poistel vedas rohkem, nende hinna sisse kuulus ka soe vesi.Nagu kokku lepitud oli turbanimees kell 9:30 kohal ja üritas jälle autoreisi hakata pähe määrima, kui aru sai , et tahame ikka raudteejaama rongipileteid ostma minna, istus ülejäänud aja vihase näoga roolis, ainult Ristoga suhtles veel normaalselt aga minule ainult kärkis, kui raha oli vaja maksta. Rongipiletite ost läks meil väga libedalt, kuigi olime reisipäevikutest lugenud, et see on üks keeruline protseduur. Raudteejaamast sõitsime tigeda turbanimehega läbi kohaliku õllepoe Amber Forti.Kindlus oli igavesti lahe ja selle ümbrus oli täis igasuguseid selle, kes kõik midagi müüa üritasid. Tige turban ootas meid nagu lubatud ning tagasiteel linna hakkas jälle pihta, et tema viib meid nüüd juveeliärisse (!). No mina isiklikult olin veel eilse pärast tige ja ei tahtnud TEMA pakutavasse poodi juba põhimõtteliselt minna, teised olid enamvähem nõus ja nii meid sinna siis sõidutatigi. Poes midagi erilist nüüd polnud, kahjuks ei suutnud oma lubadust pidada ja ostsin sealt ikka ühed hõbedased kõrvarõngad ja kaelakee. Nii kui uuesti autosse istusime, hakkas turban käsitööpoe juttu pressima, karjusime seekord koos „NO” ja saime kesklinna nagu tahtsime. Maksime talle raha nagu eile kokku leppisime, turban küsis otse veel tippi juurde, mida me ei maksnud, nii et tüüp oli täitsa tige. Huhh!! Esimest korda reisi ajal saime omapead tänaval käia, kuigi iga minut üritas mingi vennike rikshat, autot, ratast või iseennast pakkuda. Tegime ka oma esimesed korralikud shoppingud ning vähemalt minu meel läks ostetud kotist, seelikust, kingadest, käevõrudest ja padjapüüridest väga heaks.Hindade puhul tingisime, mis jaksasime, Tarvil ja Ristol tuli see veel eriti hästi välja, nii et edaspidi otsustasin, et lasen neil ka enda asjade üle kaubelda Vaatasime ka Jaipuri peamisi vaatamisväärsusi Tuulte pesa ja linnapaleed, peamine vaatamisväärsus oli aga kogu see melu ja rahvas – lehmasitt igal pool, tohutult tuvisid, porgandpaljad kerjuslapsed, kõikjal kusevad mehed, nõtked sarides naised korvid peas jne.jne. Klõpsutasin pilte teha igal sammul. Tagasi hotelli otsustasime sõita rikshaga, meie esimene rikshasõit oli küll parem kui mis iganes lõbustuspargi atraktsioon. See oli selline riksha, et istusime Mariniga riksha taga, näod väljapoole, nii sai hästi vaadata ka kõiki teisi liiklejaid ja selles liikluse sigris migris oli sõit eriti äge.Täna käisime ka esimest korda restoranis söömas, vaikselt ootame, mis saab, loodetavasti ei midagi. Restoran ise oli küll selline korralik kolhoosisöökla aga toitudel polnud väga vigagi, vähemalt mina jäin oma köögiviljaseguga rahule. Täna kell 23:30 läheme Jaisalmeri rongile, ees on 14 tundi rongisõitu!Kell 00:00 Lõpuks rongi peal, sõidame Jaisalmeri poole. Rong on rohkem kui pull, kirjutada sellest palju ei oskagi, pildid vast on kõnekamad. Voodid on nagu riiulid ja lae all, kus on ka minu magamiskoht, on mingid roostetanud ventilaatorid. Rongi oodates sotsialiseerus Marin mingi kohaliku rongisaatja Paabuga. Kuidagi läks jutt nende teenistuse peale ja selgus, et Paabu teeenib 7500 rupsi kuus ja tuleb sellega enam vähem toime, kuna tal on suur pere toita, siis on veidi raske, kõrgem ametnik pidavat teenima 20 000 rupsi kuus. Praegu istub Paabu 2 korrust all pool ja teeb siis seda piinarikast sõitu kaasa.
15.02 Jaisalmeris
15.02 Ikka rongisÖö möödus Tarvil rahulikult magades, minul magamist üritades, Ristol ja Marinil rummi juues ja jõmisedes. Enamus rahvast norskas magada, nii et vagunis oli nagu karukoopas. Peale meie oli siin veel valgetest inimestest 14 inimeseline poolakate seltskond, kes plaanisid Nepaali minna aga mingi raske poliitilise situatsiooni pärast tulid Nepaali asemel jaisalmeri.JaisalmerRongil oli vastas nagu ikka trobikond mehikesi, kes meid kuhugi hotelli või autosse rebima hakkasid.Meil oli plaan kõigepealt ülejärgmiseks päevaks rongipiletid osta. Suundusimegi järjekorra lõppu, meie ees oli umbes 5 inimest.Peale umbes tunni ajast sama koha peal seismist otsustasime siiski hotelli minna ja hiljem tulla pileteid ostma. Olin internetist välja valinud Suraj hotelli ja algul lubas mingi tüüp meid sinna autoga viia, poole tee peal aga hakkas moosima, et me vaataks ka tema hotelli, nii me Haveli hotelli ees peatusimegi.Kuna olime rongisõidust ja sabas seismisest juba võrdlemisi räsitud, nõustusime sinna jääma, saime 150rupsi eest akendega kaheinimese toa. Tõsi küll, meil Mariniga õnnestus saada jälle soojaveeprobleemiga tuba, st. Soe vesi on ainult kindlatel kellaaegadel, nii et käime dushi all teises toas. Peale sisse seadmist hakkas sama agent meile kaamelisafarit müüma. Lõpuks leppisime kokku hinna 7000rupsi 4inimest kahepäevase safari eest, safari pidavat toimuma siis kuskil kaugemal, mitte Sami kuplite vahel, kus on palju teisi turiste.Peale seda läksime jälle raudteejaama pileteid ostma, lootuses et järjekord oon lahenenud. Ei olnud ta midagi, järjekord oli 2 korda pikem kui enne ning liikus veelgi aeglasemalt.Pärast kahte tundi kordamööda seismist otsustasime, et Tarvi ja Risto sõidavad rikshaga bussijaama ja üritavad saada pileteid ööbussile. Õnneks bussipileti ostmine oli märksa lihtsam tegu ja saimegi järjekorrast tulema ning lõpuks linna peale jalutama. Jaisalmer oli palju väiksem ja vaiksem kui Jaipur. Vanalinn oli kindlusemüüride taga ning päikeseloojangul helkis kuldselt nagu raamatus lubatud. Ostsime sealt omale linased pikavarrukaga kõrbepluusid ning mina ja Risto lasime teha omale henna maalingud.. Homme kell 7:30 algab safari.
16.02 Thari kõrbSafari algas nagu lubatud. Meile keerati oranzid turbanid pähe ning asusime teele. Kõigepealt sõitsime läbi mõne püha koha – koht, kus kohalikud kuninglikke surnuid põletatakse ja nende mälestuskohad ja mingi tempel, kus ainult kohalikus keeles rääkiv naisterahvas meid peaaegu et palvetama sundis. Lõpuks jõudsimegi kõrbeservale, kus ootasid meid kaamelid ja nende saatjad. Asjad tõsteti kaamelite selga, meie ka ning sõit läks lahti.Kaamelid olid vägevad! Läksime läbi ka ühest väiksest kõrbekülast, kus tulime korraks kaameli seljast maha. Kohe olid ümber väiksed armasad külalapsed käed pikkas, et midagi saada. Kurb on selle kerjamise juures see, et sa ei saa anda ainult ühele neist ja kui annad juba ühele, tuleb kohe 100 juurde, kes ka tahavad ja alati ei pruugi nad veel antuga rahulgi olla. Näiteks Jaipuris andis Tarvi mingile lapega naisele 10 rupsi, oleks ta siis rahul olnud! Selle asemel asus ta meid jälitama ja tahtis rohkem saada, peaaegu jooksime ta eest minema. Nii ei hakanud me enam siin kõrbekülas ruupiatega vehkima, vaid ronisime kaamelite selga ja lonkisime lõunapausi kohale. Meie kaamelisaatjad valmistasid lõkke peal mingit köögiviljarooga, mis oli muide väga maitsev ja ilma spetsiifiliste maitseaineteta. Peale sööki asusime teele liivadüünide poole. Enne päikeseloojangut jäime laagrisse ja tegime pilti. Hakati valmistama meile õhtusööki, poisid otsisid kotist kaasavõetud viinapudeli.
17.02 Hommik kõrbes.
Öö kõrbes oli äge. Pimedaks läks juba kell 7, nii et 9-10 ajal oli juba tunne nagu oleks südaöö. Taevas oli tähti täis ja mõnel meist õnnestus näha ka langevaid tähti. Olime kõigest 10km Pakistani piirist ning piiri pealt kostis raskete sõidukite müra, vahel pidavat olema kuulda ka tulistamist kui sõjaväeõppused vmt., seekord õnneks mitte . Magasime lageda taeva all, kõik rivis ja meile laoti peale hunnik tekke, nii et eriti liigutada ei saanudki. Uni tuli magus, hoolimata minu hirmust skorpionite ja madude ees. Hommiku ärgates oli küll näha igasuguseid kummalisi jälgi meie magamisaseme ümber, õnneks olid kõik ühes tükkis ja elu ja tervise juures. Hommikuks keedeti meile mingit kohalikku putru ja muna. Pudrul polnud vigagi, sõin ära ka kõigi teiste portsud, kellele ei maitsenud, et kokka mitte solvata.Täna ootab meid 3-4 tundi sõitu, siis lõunasöök ja siis veel veidi sõitu.Õhtul, tagasi Jaisalmeris.Kõrbes läks ilusti – kõigil andis kere tunda kui kaameli seljas istusime aga luited olid imelised. Lisaks nägime ka hirvesid luidete vahel ringi silkamas. Nautisime vaateid ja kuuma päikest ning möödusime jälle ka ühest väiksest kõrbekülast. Külakeses oli umbes 35 elanikku, kõik ühe pere liikmed ning nende ainus võimalus kuhugi minna, oli kaamel. Muidugi ei olnud seal ka elektrit ega muid mugavusi, raha väärtus aga oli ka seal hästi teada, lapsed jooksid ikka raha küsima kui mööda läksime. Lõunapausi ajal kadusid äkki ära kõik meie kaamelisaatjad, läksin neid otsime ja selgus, et meie lähedal peatus veel üks grupp, kus oli juhtunud hirmus õnnetus. Üks kaamel oli teist kaamelit kõrist hammustanud, nii et see suri. Kaamelid on nende saatjate vastutada ning nüüd tuli vaesel vennikesel tasuda kaamelikasvatajale kaameli eest. Summa on nende jaoks lausa üüratu, tõenäoliselt läheb tema teeenistus edaspidi otse kaamelikasvataja taskusse. Ühe kaameli hind olevat umbes 90 000 ruupiat.Õnneks olid meie kaamelid enam vähem korras, nii et saime oma sõitu jätkata sinna poole, kus pidi ootama päästev jeep. Kered olid juba üsna haiged ja mina otsustasin lõpuks hoopis käia, sest istumine tähendas mulle juba väljakannatamatut piina.Peale safarit käisime dushi all ja jõin hotelli katusel meie hotelli agendi Babaga ühe õlle, seejärel viis ta meid Jodhpuri bussi peale. Ööbuss oli meeldiv üllatus – bussis olid eraldi magamiskabiinid, ronisid üles, tõmbasid klaasist vaheseina kinni ja magasid rahulikult teiste norskamist kuulmata pikali asendis kuni Jodhpurini välja.
18.02
Kell 5 hommikul olime Jodhpuris. Nagu ikka, oli bussi ümbrus šaakal-riksha mehi täis, kes meid kohe kuhugi viia tahtsid. Kõigepealt lasime viia Priyasse, mille nime teadsime Indreku ja Anni reisikirjast, see oli aga võrdlemisi kallis koht. Kuna me plaanisime juba samal õhtul edasi sõita, ei tahtnud ka hotelli eest eriti maksta. Samas hotellis surus juba üks „müügimees” meile järgmise hotelli kaardi pihku, see pidavat olema odavam ja samuti heas kohas. Meil oli veel ka Baba antud hotelli nimi aga otsustasime siiski minna „Heavenit” vaatama. See oli päris kena koht, toreda sõbraliku perenaise Nishaga, nii et otsustasime sinna jääda. Muidugi toa valikul sattus jälle nii, et tüdrukute toas jooksis dushist kolm nire, igaüks ise suunda, nii et märjaks saada oli suht võimatu, kergem oli pesta end kraani all Magasime veel mõned tunnid, poisid pesid sel ajal ära terve kotitäie pesu, siis läksime linna peale, kaasas Nisha soovitused ja nõuanded, ka selle kohta kui palju on õiglane millegi eest maksta. Kõigepealt läksime raudteejaama, et osta rongipiletid õhtuks. Peale järjekorras seismist selgus, et ahmedabadi piletid on välja müüdud, samuti hommikuks Mt. Abusse. Pidime valima bussi. Kappasime siis kaardi järgi bussijaama poole, tagant järele võib öelda, et mõistlik oleks olnud võtta riksha aga meie võtsime riksha siis kui olime juba nii bussijaama lähedal, et rikshamees sõitis ainult teisele poole maja! Kusjuures rikshat soovitas meile politseinik, kellelt teed küsisime, kuradi afferistid! Ristisime selle koheselt meie Jodhpuri päeva tüngaks, mis seekord maksis õnneks ainult 20rupsi. Piletid saime ostetud, kahjuks ei olnud seal bussis aga sleeper kohti, nii et ees ootas piinarikas öine bussireis. Läksime tutvuma vaatamisväärtustega, sõitsime rikshaga forti vaatama. Forti ees üllatas meid oma kohalolekuga Baba – jäi veidi selgusetuks, mida ta seal tegi. Meie hotelliperenaine hoiatas meid hommikul, et talle oli helistatud ja öeldud, et me ei maksnud Jaisalmeris ära kogu oma arvet. Noh nüüd kohtudes ei küsinud ta küll mingit raha, kange tahtmine oli ise küsida aga ausalt öelda olin üsna ehmatanud, nii et püüdsin tast vabaneda nii viisakalt ja kiiresti kui võimalik. Kindlus oli võimas ja vaade sinisele linnale oli tõesti nii sinine kui piltidelt paistis. Käisin ka käejoonte lugeja Mr. Scharma juures ja kuuldu, nähtu üllatas mind siiralt. Läksin sinna rohkem niisama nalja pärast aga kui ta hakkas mu minevikku üsna täpselt kirjeldama ja muudkui joonlaua ja kalkulaatoriga sehkendas, tundus, et tegemist on tõsisema teadusega Mr. Scharma ise oli sõbralik ja tore keskealine meesterahvas, üldsegi mitte ei vastanud ettekujutusele ennustajast. See oli vahva kogmus ja soovitan seda kindlasti ka teistele, kes sinna satuvad.Käisime ka Jodhpuri turul, mis oli kellatorni juures. Turg oli päris kreisi, igaüks jooksis järgi, karjus, toppis oma kraami, üritas vedada oma poodi. No mõned asjad ikka ostsime ka. Käevõrud, mida Nisha oli manitsenud ostma mitte rohkem kui 25 ruupia eest, saime kätte 50-ga, tingides hinna alla 150 pealt. Rohkemaks ei olnud me võimelised, kuigi üritasime anda endast parima. Nad toppisid neid käevõrusid meile lausa vägisi kätte ja oli raskusi raha tagasi saamisega, pigem loodeti, et topivad veel mõned võrud ja jääd rahule, no seda me ei lasknud endaga teha. Käisime vaatamas veel ühte kangaesitlust või voodikatte esitlust, kus iga teine kate oli toodetud mõne kuulsa disaineri jaoks Euroopas, kui me jäime enda juurde kindlaks ja midagi ei ostnud, oli siidikaupmees veidi pahur. Katted olid muidugi ilusad ja üldse mitte kallid aga seljakotiga reisides pole see just asi, mida tahaks kaasas tassida.Sõime õhtust oma hotelli katusel ja siis tormasime bussijaama. Umbes peale tunnist sõitu hakkas tulema hirmsat vinguhaisu, inimesed tõstsid lärmi ning lõpuks jäeti buss seisma. Passisime siis mingi tund aega kuni tuli asendusbuss, kolisime ümber ja peale piinarikast 8 tundi olime Ahmedabadis. Küll 2 tundi plaanitust hiljem aga kuna meil ei olnud välja vaadatud variante Diusse pääsemiseks, siis oli meil sellest hilinemisest üsna ükskõik. Ahmedabad rabas veelgi oma räpasusega. See oli raudselt räpaseim bussi-ja rongijaam, mida seni näinud olin. Õnneks selgus, et rong Veravali poole läheb juba 20 minuti pärast, ostsime piletid ja tormasime rongi. Alles rongis taipasime küsida, et kui kaua sõit aega võtab – 9 tundi. Nii et terve päev rongis garanteeritud, lohutas see, et juba järgmisel hommikul saame varbad kasta ookeani soolasesse vette.
20.02 Hommik Dius
Eile õhtu läks poistel Kingfisheri õlle seltsis veidi tormiliseks aga hommikul on kõik jälle enamvähem kõnevõimelised ning üksteise abiga ka eile õhtused sündmused läbi arutatud. Esimene suurem seedeprobleem on tabanud Ristot, nii et tualetis löögile pääsemine on tõsiselt raskendatud. Loodetavasti saame ikka edasi liikuda beachi poole.Eile jõudsime õhtul Veravali ja kohe rongijaamast võtsime auto, mis tõi meid 1000rupsi eest 100km kaugusele Diu saarele. Tee oli lausa kohutavalt auklik, teede ääres põletati prügi, nii et ninna imbus pidev kirbe hais, poisid olid korralikult vintis ning mina üritasin ees pingil vestlust arendada täiesti umbkeelse autojuhiga. Peale mõnetunnist sõitu jõudsimegi Diule – oodatud paradiisisaarele. Kuna me ei olnud valinud välja ühtegi hotelli, siis lasime end visata keskusesse ja käisime läbi mõned esimesed ettejuhtuvad, lõpuks sai Risto jutule inimestega tänavalt, kes soovitasid praegust hotelli, kus on korralik soe dush! Diu keskusest saime ostetud nii bussipileti tagasi Ahmedabadi, sealt edasi lennupiletid Varanasi ning Varanasi-Agra rongipileti, vähemalt mõneks ajaks on reis planeeritud ja piletisabad unustatud. Võtsime Rikshad ja kihutasime 50 rupsi eest koos asjadega Nagoa Beachile, mis pidavat olema kauneim rand siin saarel.Valisime Gangasagari hotelli otse rannal, võtsime odavad kamorkad, ühe kahese akendeta merevaateta toa eest maksime 1000rupsi kolme ööpäeva eest. Kuna plaan oli olla rannas, siis tuba ju ei olnudki oluline. Rand oli tõeline paradiisirand – palmisalud ümberringi, meeldivalt puhas hotell ja ka rand ning isegi hotelli restoran tundus täitsa ok, menüüs võis leida peale taimetoidu ka mereande ja kala.
21.02
Enamus kohtades Indias on alkohol keelatud või müüakse seda ainult kindlates restoranides, rannikule jäävas Gujaratis on igasugune alkohol ja purjus olek keelatud. Seetõttu tulevad paljud kohalikud Diusse jooma. Rannas oligi selgelt näha, et pärast lõunat muutusid kohalikud veidi imelikuks, tülitasid meid oluliselt agressiivsemalt kui hommikuti, õhtul 10st aga vajuvad nad juba magamaEi ole harjunud nende taimetoidu peal kasvanud kered taluma alkoholi rasket taakaEilne õhtu läks meil lõbusalt hotelli restoranis. Tellisime Mariniga white wine`i aga saime 2 klaasi täiesti läbipaistvat, kohutavalt haisevat samaka maitselist jooki. Õnneks tabas kelner ära, et see ei olnud vist selline vein, mida me tahtsime ning tõi kohe järi ka pudeli tõelist valget veini, mis maitses nagu valge vein, ka kohalik toode.Väike pudel veini maksis kohutavat hinda, rohkem kui pudel viskit – 200Rsi pudel. Söök oli täitsa ok, oli valida krevette ja krabisid, sõin seekord kala, menüü ühte kalleimat varianti, hinnaks 180rsi, oli parim siiani Indias saadud toit. Hoolimata sellest, et aknaid ei olnud, oli tuppa kuulda merekohinat ja sääsepininat. Sääsed tüütasid nii mis kole, nii et keset ööd määrisime end sisse sääsetõrjega ja sügelemisvastase vedelikuga ja üritasime uuesti uinuda. Olin kokku leppinud Tarviga, et hommikul läheme jooksma ja kätekõverdusi tegema aga otsustasime siiski esimene hommik rahulikult kõndida ja hoopis kodustele merekarpe korjata. Hommikul oli mõõn ja kohal, kus eile oli vesi, laiutas nüüd ainult kivine merepõhi. Keskpäeval hakkas vesi jälle tõusma ja umbes päeval kella kaheks on kõik jälle vee all. Praegu on täielik chill – päike kõrvetab mõnusalt, ookean jahutab mõnusalt, inimesi ei ole liiga palju, puuduvad tüütud müügimehed, ainult kookosemüüja istub palmi all ja vahetevahel tahavad kohalikud meiega pilti teha.Pildi tegemine muutub vahepeal juba üsna tüütavaks, korra kui üksi randa jäin , oli äkki terve kamp ümber minu lina , muudkui jõllitasid, pildistasid ja seletasid, üsna tüütu, eriti kui nad inglise keelt ei räägi vaid patravad järjekindlalt omas keeles, mis siis et sa midagi aru ei saa., ära ka ei lähe. Vahetasin nii mitu korda oma asukohta, et tüütutest tülitajatest lahti saada, Korra tuli mingi vunts oma umbes 5 aastase pojaga, laps pelgas ja ei tahtnud minu juurde tulla, isa lükkas teda vägisi , ise muudkui korrutas „my son, my son”, no mis ma ikka oskasin öelda, kui „veeri nais son” , andsin pojale kätt ja lootsin, et lähevad minema aga kus sa sellega, korraks läks , siis tuli jälle tagasi, ikka uuesti poega ees lükates, lõpuks jätkus tal nahhaalsust veel mu joogipudelist vett küsida, no seda ma küll ei andnud, võtsin oma asjad ja marssisin minama. Kurat! Läksin kohe tükk maad kaugemale, heitsin ruttu pikali ja hakkasin lugema, sain nii 5 minutit olla kui tulid järgmised. Need olid mingid viisakamad, mingid üliõpilased Mumbaist. Istusid meeter maad kaugemal ja rääkisid viisakalt, pildistama ka ei kippunud. Nende õnnetuseks tuli siis politsei ja ajas nad kaikaga ära, kohalikel pidi olema keelatud turistidega rannas suhelda. Loodetavasti ei saanud nad trahvi, lõppude lõpuks olid nad siin rannas kõige viisakamad tülitajad.ÕhtusöökSõime jälle terve õhtu meie Gangasagari restoranis – seekord suuri krabisid, nende korvale 3 pudelit bacardi rummi, pluss õlut, friikaid, tomateid jne jne, Õhtu lõppes eesti rahas 400,-kroonise arvega 4 inimese peale! Uskumatu lihtsalt!
23.02
Elu on endiselt lill! Ärkasin kell 7 ja jalutasin rannas ning ootasin päikesetõusu. Õhk oli veel mõnusalt karge. Klõpsisin pilte teha ja nägin seekord ka mõõna tekkimise hetki, vahetult enne päikesetõusu hakkasid lained taganema ja paljastasid kivise merepõhja saarekese juures. Kuna teised kõik magasid, läksin ka veel paariks tunniks magama ja siis tulin alla lemmikkelneri juurde hommikust sööma. Teised ikka veel magasid..Ruttan randa, et võtta veel viimast päikest siin Dius, sest õhtul hakkame tagasi Ahmedabadi sõitma. Praeguseks olen osalenud juba ühel fotosessioonil ka. Algas ikka nagu tavaliselt „pliis 1 picture” ja lõppes sellega, et ümber oli 10 kutti, kes kõik tahtsid eraldi pilti, tegin siis kolmega ja käskisin ülbelt kõigil uttu tõmmata, tõmbasid ka väikse puiklemise ja kemplemise järel. Otsustasin, et täna luban pildistada ainult vähestel, „populaarsus” hakkab kurnavaks muutumaKeset päeva ilmus randa hirmus hulk kooliõpilasi, neid võis olla seal mingi 50-60 tükki, muudkui hüppasid lainetes ja kiljusid, kõik olid vees riietega nagu kohalikel ikka kombeks. Kui suplus lõpuks tehtud, piirasid nad äkki meie lina sisse ütlesid kõik kooris „hello!” teretasin neid siis kätt pidi, sest kõigil olid käed pikkas ja tegime jälle pilti , õpetaja ütles, et nad tulid Gujaratist siia piknikule. Kuidagi naljakas Ema Teresa tunne hakkas tekkima samas lapsed olid armsad ja vahetud, üks väike tüdruk tahtis kohe Eestisse tulla:)
24.02
Eesti Vabariigi aastapäev, palju õnne Eesti!Kuulsime, et Eestis jäeti paraad külma ilma tõttu ära. Siin on praegu raske ette kujutada, et Eestis on nii külm – istume Delhi lennujaama ees kõrvetava päikese käes ja ootame oma lendu Varanasi.Öine bussireis läks suurepäraselt, magasime oma sleeper kabiinis sügavat und kuni poole kuueni hommikul, siis jõudsime Ahmedabadi, kus oli bussi vastas tuhat tigedat , ahnet rikshamees. Nii kui buss uksed avas, olid nad puntras ukse ees, karjusid läbisegi ja välja astuda oli peaaegu võimatu – ukseauk kees nagu nõiapada. Astusime välja ja kohe hakati meist igat ühte erinevasse riksasse tirima, oli päris tegemist, et 2 riksat valida ja konkreetne hind kokku leppida, lõpuks läks sõit lennujaama poole lahti. Lennujaamas läks kõik ludinal ning Jetairwaysi lennuk ning pardateenindus oli ka täitsa korralik, meie tunnise lennu ajal pakuti koheselt tasuta vett juua ning süüa ja toit oli lennukitoidu kohta täitsa korralik.24.02. õhtu, Varanasi , Puja guesthousi katuserestoran.Ka delhi-Varanasi lend Kingfisheri lennukiga läks suurepäraselt, lennuk oli superluks, samuti teenindus, olime ülimalt rahul ja võiks öelda, et nii toit kui teenindus olid paremad kui finnairis vms. Arvestades veel piletihinda, oli tegemist superkogemusega, soovitan kõigileLennujaamast tulime linna prepaid taksoga, mis oli küll tunduvalt kallim kui siiani olime harjunud maksma, kahjuks aga teised transpordivõimalused seal puudusid, prepaidi meeste käes oli vist mingi kohaliku lennujaama monopol. Igastahes trügisin seal sabas, et raha ära maksta, samal ajal pressisid juba küljelt taksojuhid või nende abimehed ligi, nemad valvasid, et keegi must ette ei trügiks ja täpsustasid, kuhu ma sõita tahan jne. Nii kui prepaid kviitungi kätte sain, rebis mini sell meid auto poole ja sõit läks lahti. No see oli üks jubedamaid sõite mis meil siiani olnud oli.Autojuht oli meil 6 sõrmega – väikese sõrme kõrvalt rippus tal veel teine nö. Väike sõrm ja tilbendas kõrval, brr päris rõve vaatepilt, nagu Risto kommenteeris, tekkis tahtmine kohe tangidega see maha naksata. Tüüp sõitis ka nagu poleks tal ainult 6 sõrme vaid ka 6 elu, pidevalt vastassuunavööndis, mis siis, et bussidele või veoautodele otse vastu, õnneks saime ikka eluga kesklinna. Enne kui arugi saime tõsteti meid autost kahe jalgrattariksa peale koos oma kodinatega ja sõit läks edasi. Hädavaevu mahtusime oma kottidega riksasse ära, taksojuhi väitel oli 5 minuti tee ja tema autoga lähemale meie hotellile ei pääsenud, etgelikult sõitsime riksaga pea pool tundi ja siis tuli välja, et ika ei ole veel hotelli juures, tuleb ka jala veel 5 minutit vantisda. No nii kui riksast maha saime, haaksi mingi sell end külge ja lubas hotelli näidata ja pakkus giidi teenust jne. No üritasime teda eirata aga ega väga ei õnnestunud, õnenks oli tast nii palju abi, et näitas teed hotelli kuigi paistis, et tal oli meie hotellivalikuga samuti oma plaan. Kutt kutsus kohe Puja Guesthousi, meie tahtsime ikka Ganpati ja Aika hotellid üle vaadata, iga kord kui oma valitud hotelli sisenesime, pressis isehakanud giid kaasa ja ütles midagi kohalikus keeles nende töötajatele ja iga kord öeldi meile, et hotell on täis täna, ei tea, kas see siis nii oli või oli sellil kindel plaan meid mitte teistesse hotellidesse lasta, aga Pujasse me lpuks läksime. Ega ausalt öeldes vahet vist polnud, kõik hotellid asusid jõe ääres, väikestel pimedatel räpastel tänavatel ja tõenäoliselt olid nad ka seest ühtmoodi räpakad. Seadsime end Pujas sisse ja läksime giidihakatisega kähku Gangese äärde, et võtta paat ja vaadata õhtuseid tseremooniaid jõe pealt. Tseremooniad ja põletamised olid üsnagi sünged ja shokeerivad aga kogu selle püha teema juures jäävad müügimehed ikka müügimeesteks. Põletamiste lähedal, kui paat oli hetkeks seisma jäetud kalda lähedale (ilmselt taotluslikult), hüppas meile paati mingi tüüp, kes väitis, et peab üleval mingit maja, kuhu vanad ja vaesed surema tulevad, et tema hoolitseb nende eest kuni surmani ja organiseerib siis põletamise, noh lõpuks kiskus jutt jälle raha peale, et maksku me nüüd ka , siis saame hea karma. Kössitasime seal paadis siis, ega mees ära ei läinud ja mõtlesime, et palju oma karma eest välja käia tahame, ega eriti ei tahtnud, õhtu oli veel pikk ees ja polnud kindel palju neid karmapuhastajaid veel paati hüppab, maksime kamba peale 100 rupsi ja lootsime, et tüüp jääb rahule – ei jäänud, nurus ikka juurde nagu vana mustlane aga ega me ei andnud ka alla, nii et läks lõpuks minema. Siis ostsime veel 25 rupsi eest mingeid lillega küünlaid jõkke põlema, et kõigi lähedaste karma ka puhtaks saaks, lõpuks maksime ka paadimehele ja palusime end kaldale viia ning leppisime giidiga hommikuse kohtumise kokku. Enda ja lähedaste karma eest hoolitsetud, otsustasime süüa oma hotelli katusel õhtust. Tellisime toidud juba tund aega tagasi aga pole veel midagi saanud. Vahepeal tuli meile tere ütlema üks eesti proua, kes väitis et elab Varanasis juba mitu kuud ning talle linn meeldib. See oli esimene kord kui sel reisil eestlast kohtasime.
25.02
Eilne õhtusöök toodi 2 tundi pärast tellimist aga õnnetuseks head kõhutäit me sellest ei saanud.Ristole toodi mädasid kartuleid ja toorest kana, toit oli nii jube, et ajas ka mul isu ära, nii et kui toodi minu omlet, kauplesin Tarvit, et ta selle ära sööks, sõigiHommikul vara läksime siis oma giidipoisiga jõe äärde, et vaadata kuidas kohalikud end pesevad seal. Vihma tibas ja kõik sitt ja kusi oli tänavale ühtlase plöga kihi moodustanud ning kohati lõi ninna kibet haisu. Inimesed pesid ja sulistasid gangeses nii et ei mingit muret. Mõni pesi kõrval shampooniga pead, kastis pea vette, siis sülitas vete ja lõpetuseks asus näpuga hambaid pesema, ikka samas vees. Brr.. ja samasse vette visatakse ka näiteks surnud lapsi, keda väidetavalt ei põletata, samuti koerad ja lehmad. Kogu jõe äär oli muidugi ka täis prügi – paberid, kiledjms sekks nägime ka ühte lambatalle korjust.Jalutuskäik jõe ääres tehtud, jõudsime asja tuumani, giid viis meid „oma” siidi poodi. Kuna tahtsime nagunii salle osta, lasime endale neid ka hulgaliselt demonstreerida. Hommikul kella üheksaks olime kõik omale sallid valmis valinud ja asusime tingima. Kõpa sai muidugi viimasena ühe 2500.-alghinnaga salli kätte 1200-ga. Teistel nii hästi ei läinud.Nüüd tulime hommikusöögile hotell Alka-sse ning seejärel üritame omapead üles leida põletamise koha ning peatänava. Jõeäärsed tänavad on küll nii kitsad labürindid, et suht võimatu on orienteeruda
26.02
Eile seiklesime päev otsa Varanasis ning õhtul istusime rongi, mis pidi meid hommikuks Agrassse tooma. Kuna Agra ei ole aga lõpppeatus, siis peame valvama, millal maha minna, siiani oleme küsinud orienteeruvat Agrasse jõudmise aega nii piletikontrollilt kui ka lihtinimestelt, kõigilt oleme saanud erinevad vastused. Igaks juhuks panin kella helisema juba 5:30-ks, ärkasime ja hakkasime aknast välja vahtima, ülejäänud rahvas veel magas aga ilmselt tunnetasid meiega samas vahes magavad sellid, et jõllamisobjektid on aktiivseks muutunud ning avasid ka oma sõstramustad silmad, et meid jälle passima hakata.Rong muudkui peatab ja tšai-mehed ja muud kaupmehed hüppavad rongi, sõeluvad edasi-tagasi ja muudkui karjuvad tumedal häälel – tšai-tšai-tšai. Me ei osta midagi ja ootame ikka kannatamatult Agrat.Kell 10:30 jõudsime lõpuks Agrasse. Agra raudteejaam tervitas meid erakordselt kirbe kuse ja sitahaisuga aga riksamehed ei olnud nii agressiivsed kui näiteks Varanasis või mõnes teises linnas. Saime ise rahulikult sõiduvahendi valida ja lasime end tuua Tourist Rest Housi, esimest korda reisi jooksul ei üritatud meid ka kuhugi mujale viia. Õnneks oli hotellis ka vaba tuba ning meeldiv üllatus oli näha puhtaid linasid, käterätikuid, tualettpaberit (!!), puhast vannituba ja dushist tulevat sooja vett. Kuna koha olime valinud ka reisikirjade järgi, siis oli omanikule Eesti täitsa tuntud maa. Täna plaanisime külastada Red Forti ja Taj Mahali -.Käisime täna Red Fortis, kindlus oli võimas. Peale seda läksime Taj`i vaatama – Taj oli imeilus ja lummav. Jalutasime ja nautisime kogu seda ilu mitu tundi, ootasime ära ka päikeseloojangu, et näha värvidemängu valgel marmorpaleel. Taj`i juures vaatasime ka näitust India ilusaimatest ja kuulsaimatest paikadest, tõdesin, et tegelikult ei ole ma näinud veel mitte midagi ja hakkasin vaikselt järgmise India reisi plaane hauma.Homme plaanime minna Fathepur Sikrisse, Deeg jääb seekord kahjuks nägemata kuna vahemaa Agraga on liiga suur ning järelejäänud ajaga me seda kahjuks näha ei jõua. Täna õhtul naudin seda, et saan end puhtaks pesta puhtas vannitoas sooja vee all ja siis pugeda puhaste linade vahele
27.02 hommik Agras
Magada oli mõnus, algul küll sääsed sõid aga pärast tõrjega sisse määrimist tuli magus uni. Sööme hommikusöögi ja seejärel lähme siit kinnimakstud taksoga Fathepur Sikrit vaatama.Kõik nii välja puhanud ei ole kui mina. Risto ja Tarvi lõpetasid eilse viskiõhtu alles hommikul kell 5 ning öö möödus neil üsnagi põnevalt. Nimelt joodi eile ära mõned pudelid viskit ja veidi ka rummi, kui esialgu kohalikust nn. „English Beer and Wine Shop”-st (kusjuures nendes poodides , mis olid kõik ühe nimega, veini ei müüdudki, ainult kanget alkoholi) ostetud kraam otsa sai, tekkis Tarvil ja Ristol tahtmine veel kohalikku alkoholikaubandusega tutvust teha. Kell oli aga juba üsna palju ning kohalikud ametlikud poed kinni, nii lubas mingi riksamees viia neid kohta, kust saab viskit osta. Sõit lõppes aga üsna ootamatult politseijaoskonnas, kus kohalik politsei olevat miskipärast piitsaga riksameest tümitanud, Seejärel aga ise poisid viinapoodi käskinud sõidutada, müüja üles ajanud ja lasknud turistidele soovitud kaupa müüja. Noh eks siis ostetigi uut kraami ja maksti pisut ka politseile meelehead (selli meel läkski heaks) ja lõpuks sõideti tümitatud riksamehega hotelli tagasi. Riksamehe meeleheaks sõidutati teda korda mööda tema enda riksaga, nii said poisid ka veidi jalgrattariksamehe elu proovida.Fathepur Sikri oli vägev kindluslinn aga teistele soovitaksin seda vaadata enne Red Forti ja taj`i. Lõppkokkuvõttes on see red Forti kindlusele üsna sarnane. Hotellist võetud autojuht oli samuti viks ja viisakas, ei rääkinud midagi ja ei viinud oma sugulaste poodidesse shoppama, ka tema sõidustiil oli selline, et võisime vahepeal rahulikult silma kinni lasta.
28.-1.03
Eilne rongisõit Agrast Delhisse läks lõbusalt. Mingid 2 inglise matkaselli istusid meiega samas vahes ning siis sai nendega pisut reisimuljeid vahetatud ja vestlust arendatud.Delhis bookitud hotell Yatri asub küll paremas kohas kui esimene kord aga tuba on ikka paras peldik. Meie toa aknad on jälle tänava poole ja kella 7st hommikul käib seal vilgas elu ägedalt pikkade signaalitamistega. Meie kurvastuseks on ilm jällegi vihmane. Tänavad paistavad lögased, nii et ilusat päikselist Delhit ei õnnestu vist jälle näha.
1.03.
Kirjutan tagant järele meie viimase päeva muljetest ja tagasi sõidust.Delhis tahtsime vaatamisväärsustest näha suurimat mošeed ja punast kindlust. Hoolimata vihamst võtsime pärast hommikusööki riksha ja kihutasime vanasse delhisse. Mošee oli tõesti suur, ronisime ka selle torni otsa, kust sai heita pilgu kogu Delhile. Old Delhi oli oluliselt räpakam kui New delhi Kohe mošee juurest algas turg, kus müüdi absoluutselt kõike – koos sarvede ja karvadega kitsepäid, elus kanu ja muid linde, sarisid, odavaid võltsitud käekellasid, mingeid mootoreid, vanu hambaid jne jne. Jalutasime läbi selle laada Red Forti poole. Kahjuks hakkas aga paduvihma sadama, nii et otsustasime kindlusesse sisse mitte inna ja pöörasime hoopis old Delhi tänavatele. Seal käis endiselt vilgas kauplemine ning igal hetkel üritati meid kuhugi poodi sisse sikutada. Poed vaheldusid teemade kaupa, vahepeal olid näiteks ainult raamatupoed – meditsiiniraamatute pood, keemiaraamatute pood jne. Vihmasadu vaheldus kiirelt päikesepaistega, nii saime jalutuskäiku ka mõnusalt nautida. Proovisime sõita ka 2004 aastal avatud metrooga. Metroosse pääses ainult pärast turvakontrolli läbimist, püssimees katsus läbi taskud ja kotid ning sees me olimegi. Metroo oli tõesti ilus ja lausa steriilselt puhas, sõitsime New Delhisse, et minna vaatama India väravat. Metroost väljudes selgus aga, et värav jääb ikka päris kaugele ja enne pimedat me sinna ei jõuaks, nii otsustasime jalutada veidi sealsel turul ja kulutada oma viimased ruupiad. Õhtul toimus seal väljakul ka maotaltsutajate vilepilli kontsert, mis muide oli väga sheff. Ristol õnnestus intervjuuga pääseda ka kohalikku televisiooni :) Kell 22:30 asusime tellitud taksoga lennujaama poole teele, lennujaama jõudes selgus aga, et Helsingi lend on edasi lükatud ning 02:00 asemel peaks see väljuma alles 04:30. Lennujaama pääsemiseks tuli aga seista üüratus sabas, kuhu veel erinevad turbanikandjad pidevalt vahele trügisid. Lennujaama pääses ainult piletite ettenäitamisel. Kokkuvõttes oli päris hea, et lend edasi lükati, sest varutud 2,5 tunnist oleks järjekordades seismiseks väheks jäänud – seisime veel üüratult pikas check in sabas, sama pikas passikontrolli sabas ja turvakontrolli sabas, kell 05 hommikul jõudsime lennukisse ja vähemalt mina vajusin koheselt sügavasse unne, tundmata isegi lennuki õhkutõusmist.
Marsruut: Delhi-Jaipur-Jaisalmer-Jodhpur-Diu saar-Varanasi-Agra-Delhi
12.02 Helsingi lennujaam.
Esimene lend läks sujuvalt, pugime kohvikus saia ja naudime viimast euroopalikult turvalist söömaaega.13.02 kell 02:30 Delhis, hotell AjantaLennureis delhisse läks päris lõbusalt. Finnair ei koonerdand veinidega ja samuti meie. Peale mõningast tiirutamist Delhi kohal pääsesime lõpuks maanduma ja võisime hingata juba niisket kuid sooja lõunamaa õhku. Pärast suhteliselt aeglaselt venivat passikontrolli saba, saime oma kotid tervelt kätte ning läksime otsima Marini nimelsildiga meest. Taksomees hotellist oligi vastas ning juhatas meid otsejoones pisikese autologu juurde. Meie kolm seljakotti topiti pagasnikusse ja Kõpperi kott mahutati salongi meie jalgade juurde. Pärast lühikest sõitu arvas juht, et kott salongi ikka ei sobi, kargas välja, võttis koti ja viskas selle katusele. Katusel muidugi raami ei olnud, kott seoti lihtsalt nöörijupatsiga kinni ning sõit Delhi hotelli poole läks edasi. Tarvis see erilist usaldust ei äratanud, nii et igaks juhuks hoidis ta ülejäänud sõidu ajal nöörijupist kinni, juhuks kui kott peaks katuselt alla lendama.Varsti avastasime, et ka auto pagasnik on praokile jäänud, õigemini see ei läinudki kinni, nii et hoidsime meiegi kotisangadest vargsi kinni. Sõit käis pideva signaalitamise saatel läbi punaste tulede ja üle ristmike, teed andamata. Õnneks jõudsime kohale ikka tervelt ning peale väikest bürokraatiat hotelli registreerimisel ka neljakesi ühte hotellituppa. Tuba just ei hiilga puhtusest aga väsimus saab vist võitu.
13.02 varahommik
Peale 3-4 tundi lamamist pimedas, niiskusest nätskete linade all ning väljast kostvat signaalide kuulamist ja vinguse õhu hingamist otsustasime üles tõusta. Kuuma dushi jagus kõigile aga hommikusöögilauas ei hiilanud keegi just isukusega. Pigistasin oma käes Cutasepti pudelit ja vaikselt desinfitseerisin nii noad kahvlid kui oma käed. Sellest hoolimata ei tundunud ükski toit isuäratav ja erakordselt eredalt meenusid kõik tohtrite ja tuttavate manitsused võimalikest kõhutõvedest Indias. 13.02 Jaipur, hotell Rajahstan Palace.Istume rõdul ja vaatame kuidas valmistutakse pulmadeks, mina panen kirja päeva sündmusi.Kuna Delhis ladistas vihma, otsustasime kiirelt millegiga edasi Jaipuri sõita, hotellitöötajad üritasid meile maha parseldada autoreisi Rajasthanis, mis oleks meile maksnud 26000rupsi 4 peale ja mis pidavat olema oluliselt soodsam kui reisimine rongide ja bussidega. Vahetasime oma dollarid ruupiateks ja otsustasime siiski bussisõidu kasuks. Võtsime hotellist takso ja sõitsime bussijaama, kust kohe ka buss Jaipuri poole teele asus.Bussisõit oli rohkem kui põnev. Meid paigutati esimestesse pinkidesse istuma, nii et saime nautida avanevat vaadet. Mööda maanteed uhas ikka kõikvõimalikke sõiduvahendeid, mis olid ülekuhjatud inimeste ja kaubaga: jalgrattarikshad, autorikshad, värvilised veoautod, näiteks mopeed koos kitse ja 2 mehega, kaamelirakendid oksakuhilatega jne. Jne Tee äärtes uimerdasid küürudega pühad lehmad nagu oleks nad kaamelite ja lehmade mutandid ning kõndisid nõtkel sammul sarides naised, endal oksaraagudest kuhilad peas. Oli nii kaltsudest kokkupandud telkmaju kui tüüpilisi india külakesi.Kogu sõitu saatis pidev signaalitamine – signaali lasti kui taheti mööda sõita ja signaalitas ka see, kellest sõideti mööda.Ka elu bussis ei olnud igav, meist teisel pool vahekäiku istus uhkes saris proua, kes iga väikse aja tagant öökis täiesti ohjeldamatult ja oksendas musta kilekotikesse. Tema kõrval olnud härra, ilmselt abikaasa, ulatas aga uusi kotte ja viskas juba täisoksendatud kotid peatuste ajal välja. Ütleme, et meil oli raske ise mitte samaga vastata aga hommikune kasin eine ilmselt säästis meid. Ühe peatuse ajal toimus veel tore rituaal, nimelt pissipeatus meestele – bussis olnud mehed hüppasid bussist välja, seisid kõik tee äärde rivvi aia äärde ja kusesid, pikalt ja mõnuga. Jaipuri jõudes hüppas mingi turbaniga sell bussi ja teatas, et me peaks maha tulema, kuna on keskus. Pahaaimamatult hüppasimegi maha ja üllatus, üllatus, sama turbaniga sell oli meid varmalt nõus viima palju paremasse hotelli kui see 170rS-ne, mille meie olime välja valinud. Lasime end siis kohale sõidutada, selgus, et kahene tuba maksab 600 Rsi aga kuna oli näha, et aias hakkab toimuma pulm, olime nõus sinna jääma.Toad ise, mis pidavat turbanimehe sõnul väga euroopalikud olema, on päris ropud – meie vannitoa boiler on täiesti roostes, pole julgenud veel proovida, kas sooja vett tuleb. Linad näevad välja sama nätsked kui Delhis aga nii räpakad, et ilma magamiskotita selles voodis küll ei magaks.Jaipuris käisime ikka sama turbanimehe autoga Päikese templis ehk ahvide templis ning marmortemplis. Päikesetempli juures oli tõesti tohutult ahve, toitsime neid kohapealt ostetud pähklitega ja nii mõnigi kord krabas ahv endale terve pähklikoti, kui pähklid otsas, said ahvid kurjaks ja jalutasime auto juurde tagasi. Tee peal sattusin vestlema ühe tüübiga Venemaalt, kes juba mitmendat korda Indias rändamas ning hetkelgi mitmekuuline India reis pooleli. Tema soovitas ikka järgmine kord minna ida poole, kus pidavat õige India olema:) Venelasel oli kaasas ka üks hindu, kes väitis olevat juveelitehase omanik ja kutsus vaatama, kuidas juveele lihvitakse, noh kui meie turbanimees kuulis, et tahan kuhugi juveelitehase juurde minna, tõmbas ta ukse juveelimehe nina eest kinni ja kihutas meiega minema. Kuna ka poisid polnud mu juveelivaatamisest huvitatud, jäigi lõpuks minemata ja juveelimees meist maha keset tänavat seisma.Suundusime marmortempli poole, see oli ilus ja hele ja üleni marmorist. Tagasi otsustasime jalutada ja saatsime turbani minema. Teel hotelli tüütasid meid kerjuslapsed käed pikkas ja nägime huvitavat väljapanekut kuivatatud lehmasitast. Tarvi tegi esimesed elevandiostud ja tagant järele võib öelda, et need olid ühed asjalikumad ostukohad.
14.02 Valentinipäev Jaipuris
Pulm kestis eile vaevalt südaööni, küll õnnestus meil aga vaat et pruutpaarist enamgi seal pulmaliste tähelepanu saada. Kõigepealt vedas üks lilla ülikonnaga sell mind ja Marinit lava peale tantsima. Lava oli ehitud pruudi ja peigmehe jaoks, nende jaoks oli pandud sinna kaks nikerdustega tooli ning mingid jumalate kujud. Kõik külalised olid pidulikult riides, naised kaunites sarides tantsisid, meie , dressides euroopa matkasellide ümber. Esimesel võimalusel põgenesime tagasi oma turvalisse lauda hämaramas nurgas.Pruut ja peig jõudsid oma toolidesse alles kümne paiku õhtul, siis kui pidu hakkas tagsi tõmbuma ja rahvas kogunes rohkem meie laua ümber. Mida aeg edasi, seda rohkem lapsi ja mehi meil ümber seisis, muudkui tegime neist pilti ja siis näitasime neile pilti, see paistis neile tõeliselt lõbu pakkuvat. Tarvi ja Risto lahendasid juba kolmandat kaasavõetud viina kui erinevad sellid end peigmehe isana esitledes ka seltskonda sokutasid. Saime ka pulmaroogi maitsta ja mind kutsuti koos pruutpaariga pildile.Hommikul selgus, et meie rariteetsest boilerist sooja vett ei tule, poistel vedas rohkem, nende hinna sisse kuulus ka soe vesi.Nagu kokku lepitud oli turbanimees kell 9:30 kohal ja üritas jälle autoreisi hakata pähe määrima, kui aru sai , et tahame ikka raudteejaama rongipileteid ostma minna, istus ülejäänud aja vihase näoga roolis, ainult Ristoga suhtles veel normaalselt aga minule ainult kärkis, kui raha oli vaja maksta. Rongipiletite ost läks meil väga libedalt, kuigi olime reisipäevikutest lugenud, et see on üks keeruline protseduur. Raudteejaamast sõitsime tigeda turbanimehega läbi kohaliku õllepoe Amber Forti.Kindlus oli igavesti lahe ja selle ümbrus oli täis igasuguseid selle, kes kõik midagi müüa üritasid. Tige turban ootas meid nagu lubatud ning tagasiteel linna hakkas jälle pihta, et tema viib meid nüüd juveeliärisse (!). No mina isiklikult olin veel eilse pärast tige ja ei tahtnud TEMA pakutavasse poodi juba põhimõtteliselt minna, teised olid enamvähem nõus ja nii meid sinna siis sõidutatigi. Poes midagi erilist nüüd polnud, kahjuks ei suutnud oma lubadust pidada ja ostsin sealt ikka ühed hõbedased kõrvarõngad ja kaelakee. Nii kui uuesti autosse istusime, hakkas turban käsitööpoe juttu pressima, karjusime seekord koos „NO” ja saime kesklinna nagu tahtsime. Maksime talle raha nagu eile kokku leppisime, turban küsis otse veel tippi juurde, mida me ei maksnud, nii et tüüp oli täitsa tige. Huhh!! Esimest korda reisi ajal saime omapead tänaval käia, kuigi iga minut üritas mingi vennike rikshat, autot, ratast või iseennast pakkuda. Tegime ka oma esimesed korralikud shoppingud ning vähemalt minu meel läks ostetud kotist, seelikust, kingadest, käevõrudest ja padjapüüridest väga heaks.Hindade puhul tingisime, mis jaksasime, Tarvil ja Ristol tuli see veel eriti hästi välja, nii et edaspidi otsustasin, et lasen neil ka enda asjade üle kaubelda Vaatasime ka Jaipuri peamisi vaatamisväärsusi Tuulte pesa ja linnapaleed, peamine vaatamisväärsus oli aga kogu see melu ja rahvas – lehmasitt igal pool, tohutult tuvisid, porgandpaljad kerjuslapsed, kõikjal kusevad mehed, nõtked sarides naised korvid peas jne.jne. Klõpsutasin pilte teha igal sammul. Tagasi hotelli otsustasime sõita rikshaga, meie esimene rikshasõit oli küll parem kui mis iganes lõbustuspargi atraktsioon. See oli selline riksha, et istusime Mariniga riksha taga, näod väljapoole, nii sai hästi vaadata ka kõiki teisi liiklejaid ja selles liikluse sigris migris oli sõit eriti äge.Täna käisime ka esimest korda restoranis söömas, vaikselt ootame, mis saab, loodetavasti ei midagi. Restoran ise oli küll selline korralik kolhoosisöökla aga toitudel polnud väga vigagi, vähemalt mina jäin oma köögiviljaseguga rahule. Täna kell 23:30 läheme Jaisalmeri rongile, ees on 14 tundi rongisõitu!Kell 00:00 Lõpuks rongi peal, sõidame Jaisalmeri poole. Rong on rohkem kui pull, kirjutada sellest palju ei oskagi, pildid vast on kõnekamad. Voodid on nagu riiulid ja lae all, kus on ka minu magamiskoht, on mingid roostetanud ventilaatorid. Rongi oodates sotsialiseerus Marin mingi kohaliku rongisaatja Paabuga. Kuidagi läks jutt nende teenistuse peale ja selgus, et Paabu teeenib 7500 rupsi kuus ja tuleb sellega enam vähem toime, kuna tal on suur pere toita, siis on veidi raske, kõrgem ametnik pidavat teenima 20 000 rupsi kuus. Praegu istub Paabu 2 korrust all pool ja teeb siis seda piinarikast sõitu kaasa.
15.02 Jaisalmeris
15.02 Ikka rongisÖö möödus Tarvil rahulikult magades, minul magamist üritades, Ristol ja Marinil rummi juues ja jõmisedes. Enamus rahvast norskas magada, nii et vagunis oli nagu karukoopas. Peale meie oli siin veel valgetest inimestest 14 inimeseline poolakate seltskond, kes plaanisid Nepaali minna aga mingi raske poliitilise situatsiooni pärast tulid Nepaali asemel jaisalmeri.JaisalmerRongil oli vastas nagu ikka trobikond mehikesi, kes meid kuhugi hotelli või autosse rebima hakkasid.Meil oli plaan kõigepealt ülejärgmiseks päevaks rongipiletid osta. Suundusimegi järjekorra lõppu, meie ees oli umbes 5 inimest.Peale umbes tunni ajast sama koha peal seismist otsustasime siiski hotelli minna ja hiljem tulla pileteid ostma. Olin internetist välja valinud Suraj hotelli ja algul lubas mingi tüüp meid sinna autoga viia, poole tee peal aga hakkas moosima, et me vaataks ka tema hotelli, nii me Haveli hotelli ees peatusimegi.Kuna olime rongisõidust ja sabas seismisest juba võrdlemisi räsitud, nõustusime sinna jääma, saime 150rupsi eest akendega kaheinimese toa. Tõsi küll, meil Mariniga õnnestus saada jälle soojaveeprobleemiga tuba, st. Soe vesi on ainult kindlatel kellaaegadel, nii et käime dushi all teises toas. Peale sisse seadmist hakkas sama agent meile kaamelisafarit müüma. Lõpuks leppisime kokku hinna 7000rupsi 4inimest kahepäevase safari eest, safari pidavat toimuma siis kuskil kaugemal, mitte Sami kuplite vahel, kus on palju teisi turiste.Peale seda läksime jälle raudteejaama pileteid ostma, lootuses et järjekord oon lahenenud. Ei olnud ta midagi, järjekord oli 2 korda pikem kui enne ning liikus veelgi aeglasemalt.Pärast kahte tundi kordamööda seismist otsustasime, et Tarvi ja Risto sõidavad rikshaga bussijaama ja üritavad saada pileteid ööbussile. Õnneks bussipileti ostmine oli märksa lihtsam tegu ja saimegi järjekorrast tulema ning lõpuks linna peale jalutama. Jaisalmer oli palju väiksem ja vaiksem kui Jaipur. Vanalinn oli kindlusemüüride taga ning päikeseloojangul helkis kuldselt nagu raamatus lubatud. Ostsime sealt omale linased pikavarrukaga kõrbepluusid ning mina ja Risto lasime teha omale henna maalingud.. Homme kell 7:30 algab safari.
16.02 Thari kõrbSafari algas nagu lubatud. Meile keerati oranzid turbanid pähe ning asusime teele. Kõigepealt sõitsime läbi mõne püha koha – koht, kus kohalikud kuninglikke surnuid põletatakse ja nende mälestuskohad ja mingi tempel, kus ainult kohalikus keeles rääkiv naisterahvas meid peaaegu et palvetama sundis. Lõpuks jõudsimegi kõrbeservale, kus ootasid meid kaamelid ja nende saatjad. Asjad tõsteti kaamelite selga, meie ka ning sõit läks lahti.Kaamelid olid vägevad! Läksime läbi ka ühest väiksest kõrbekülast, kus tulime korraks kaameli seljast maha. Kohe olid ümber väiksed armasad külalapsed käed pikkas, et midagi saada. Kurb on selle kerjamise juures see, et sa ei saa anda ainult ühele neist ja kui annad juba ühele, tuleb kohe 100 juurde, kes ka tahavad ja alati ei pruugi nad veel antuga rahulgi olla. Näiteks Jaipuris andis Tarvi mingile lapega naisele 10 rupsi, oleks ta siis rahul olnud! Selle asemel asus ta meid jälitama ja tahtis rohkem saada, peaaegu jooksime ta eest minema. Nii ei hakanud me enam siin kõrbekülas ruupiatega vehkima, vaid ronisime kaamelite selga ja lonkisime lõunapausi kohale. Meie kaamelisaatjad valmistasid lõkke peal mingit köögiviljarooga, mis oli muide väga maitsev ja ilma spetsiifiliste maitseaineteta. Peale sööki asusime teele liivadüünide poole. Enne päikeseloojangut jäime laagrisse ja tegime pilti. Hakati valmistama meile õhtusööki, poisid otsisid kotist kaasavõetud viinapudeli.
17.02 Hommik kõrbes.
Öö kõrbes oli äge. Pimedaks läks juba kell 7, nii et 9-10 ajal oli juba tunne nagu oleks südaöö. Taevas oli tähti täis ja mõnel meist õnnestus näha ka langevaid tähti. Olime kõigest 10km Pakistani piirist ning piiri pealt kostis raskete sõidukite müra, vahel pidavat olema kuulda ka tulistamist kui sõjaväeõppused vmt., seekord õnneks mitte . Magasime lageda taeva all, kõik rivis ja meile laoti peale hunnik tekke, nii et eriti liigutada ei saanudki. Uni tuli magus, hoolimata minu hirmust skorpionite ja madude ees. Hommiku ärgates oli küll näha igasuguseid kummalisi jälgi meie magamisaseme ümber, õnneks olid kõik ühes tükkis ja elu ja tervise juures. Hommikuks keedeti meile mingit kohalikku putru ja muna. Pudrul polnud vigagi, sõin ära ka kõigi teiste portsud, kellele ei maitsenud, et kokka mitte solvata.Täna ootab meid 3-4 tundi sõitu, siis lõunasöök ja siis veel veidi sõitu.Õhtul, tagasi Jaisalmeris.Kõrbes läks ilusti – kõigil andis kere tunda kui kaameli seljas istusime aga luited olid imelised. Lisaks nägime ka hirvesid luidete vahel ringi silkamas. Nautisime vaateid ja kuuma päikest ning möödusime jälle ka ühest väiksest kõrbekülast. Külakeses oli umbes 35 elanikku, kõik ühe pere liikmed ning nende ainus võimalus kuhugi minna, oli kaamel. Muidugi ei olnud seal ka elektrit ega muid mugavusi, raha väärtus aga oli ka seal hästi teada, lapsed jooksid ikka raha küsima kui mööda läksime. Lõunapausi ajal kadusid äkki ära kõik meie kaamelisaatjad, läksin neid otsime ja selgus, et meie lähedal peatus veel üks grupp, kus oli juhtunud hirmus õnnetus. Üks kaamel oli teist kaamelit kõrist hammustanud, nii et see suri. Kaamelid on nende saatjate vastutada ning nüüd tuli vaesel vennikesel tasuda kaamelikasvatajale kaameli eest. Summa on nende jaoks lausa üüratu, tõenäoliselt läheb tema teeenistus edaspidi otse kaamelikasvataja taskusse. Ühe kaameli hind olevat umbes 90 000 ruupiat.Õnneks olid meie kaamelid enam vähem korras, nii et saime oma sõitu jätkata sinna poole, kus pidi ootama päästev jeep. Kered olid juba üsna haiged ja mina otsustasin lõpuks hoopis käia, sest istumine tähendas mulle juba väljakannatamatut piina.Peale safarit käisime dushi all ja jõin hotelli katusel meie hotelli agendi Babaga ühe õlle, seejärel viis ta meid Jodhpuri bussi peale. Ööbuss oli meeldiv üllatus – bussis olid eraldi magamiskabiinid, ronisid üles, tõmbasid klaasist vaheseina kinni ja magasid rahulikult teiste norskamist kuulmata pikali asendis kuni Jodhpurini välja.
18.02
Kell 5 hommikul olime Jodhpuris. Nagu ikka, oli bussi ümbrus šaakal-riksha mehi täis, kes meid kohe kuhugi viia tahtsid. Kõigepealt lasime viia Priyasse, mille nime teadsime Indreku ja Anni reisikirjast, see oli aga võrdlemisi kallis koht. Kuna me plaanisime juba samal õhtul edasi sõita, ei tahtnud ka hotelli eest eriti maksta. Samas hotellis surus juba üks „müügimees” meile järgmise hotelli kaardi pihku, see pidavat olema odavam ja samuti heas kohas. Meil oli veel ka Baba antud hotelli nimi aga otsustasime siiski minna „Heavenit” vaatama. See oli päris kena koht, toreda sõbraliku perenaise Nishaga, nii et otsustasime sinna jääda. Muidugi toa valikul sattus jälle nii, et tüdrukute toas jooksis dushist kolm nire, igaüks ise suunda, nii et märjaks saada oli suht võimatu, kergem oli pesta end kraani all Magasime veel mõned tunnid, poisid pesid sel ajal ära terve kotitäie pesu, siis läksime linna peale, kaasas Nisha soovitused ja nõuanded, ka selle kohta kui palju on õiglane millegi eest maksta. Kõigepealt läksime raudteejaama, et osta rongipiletid õhtuks. Peale järjekorras seismist selgus, et ahmedabadi piletid on välja müüdud, samuti hommikuks Mt. Abusse. Pidime valima bussi. Kappasime siis kaardi järgi bussijaama poole, tagant järele võib öelda, et mõistlik oleks olnud võtta riksha aga meie võtsime riksha siis kui olime juba nii bussijaama lähedal, et rikshamees sõitis ainult teisele poole maja! Kusjuures rikshat soovitas meile politseinik, kellelt teed küsisime, kuradi afferistid! Ristisime selle koheselt meie Jodhpuri päeva tüngaks, mis seekord maksis õnneks ainult 20rupsi. Piletid saime ostetud, kahjuks ei olnud seal bussis aga sleeper kohti, nii et ees ootas piinarikas öine bussireis. Läksime tutvuma vaatamisväärtustega, sõitsime rikshaga forti vaatama. Forti ees üllatas meid oma kohalolekuga Baba – jäi veidi selgusetuks, mida ta seal tegi. Meie hotelliperenaine hoiatas meid hommikul, et talle oli helistatud ja öeldud, et me ei maksnud Jaisalmeris ära kogu oma arvet. Noh nüüd kohtudes ei küsinud ta küll mingit raha, kange tahtmine oli ise küsida aga ausalt öelda olin üsna ehmatanud, nii et püüdsin tast vabaneda nii viisakalt ja kiiresti kui võimalik. Kindlus oli võimas ja vaade sinisele linnale oli tõesti nii sinine kui piltidelt paistis. Käisin ka käejoonte lugeja Mr. Scharma juures ja kuuldu, nähtu üllatas mind siiralt. Läksin sinna rohkem niisama nalja pärast aga kui ta hakkas mu minevikku üsna täpselt kirjeldama ja muudkui joonlaua ja kalkulaatoriga sehkendas, tundus, et tegemist on tõsisema teadusega Mr. Scharma ise oli sõbralik ja tore keskealine meesterahvas, üldsegi mitte ei vastanud ettekujutusele ennustajast. See oli vahva kogmus ja soovitan seda kindlasti ka teistele, kes sinna satuvad.Käisime ka Jodhpuri turul, mis oli kellatorni juures. Turg oli päris kreisi, igaüks jooksis järgi, karjus, toppis oma kraami, üritas vedada oma poodi. No mõned asjad ikka ostsime ka. Käevõrud, mida Nisha oli manitsenud ostma mitte rohkem kui 25 ruupia eest, saime kätte 50-ga, tingides hinna alla 150 pealt. Rohkemaks ei olnud me võimelised, kuigi üritasime anda endast parima. Nad toppisid neid käevõrusid meile lausa vägisi kätte ja oli raskusi raha tagasi saamisega, pigem loodeti, et topivad veel mõned võrud ja jääd rahule, no seda me ei lasknud endaga teha. Käisime vaatamas veel ühte kangaesitlust või voodikatte esitlust, kus iga teine kate oli toodetud mõne kuulsa disaineri jaoks Euroopas, kui me jäime enda juurde kindlaks ja midagi ei ostnud, oli siidikaupmees veidi pahur. Katted olid muidugi ilusad ja üldse mitte kallid aga seljakotiga reisides pole see just asi, mida tahaks kaasas tassida.Sõime õhtust oma hotelli katusel ja siis tormasime bussijaama. Umbes peale tunnist sõitu hakkas tulema hirmsat vinguhaisu, inimesed tõstsid lärmi ning lõpuks jäeti buss seisma. Passisime siis mingi tund aega kuni tuli asendusbuss, kolisime ümber ja peale piinarikast 8 tundi olime Ahmedabadis. Küll 2 tundi plaanitust hiljem aga kuna meil ei olnud välja vaadatud variante Diusse pääsemiseks, siis oli meil sellest hilinemisest üsna ükskõik. Ahmedabad rabas veelgi oma räpasusega. See oli raudselt räpaseim bussi-ja rongijaam, mida seni näinud olin. Õnneks selgus, et rong Veravali poole läheb juba 20 minuti pärast, ostsime piletid ja tormasime rongi. Alles rongis taipasime küsida, et kui kaua sõit aega võtab – 9 tundi. Nii et terve päev rongis garanteeritud, lohutas see, et juba järgmisel hommikul saame varbad kasta ookeani soolasesse vette.
20.02 Hommik Dius
Eile õhtu läks poistel Kingfisheri õlle seltsis veidi tormiliseks aga hommikul on kõik jälle enamvähem kõnevõimelised ning üksteise abiga ka eile õhtused sündmused läbi arutatud. Esimene suurem seedeprobleem on tabanud Ristot, nii et tualetis löögile pääsemine on tõsiselt raskendatud. Loodetavasti saame ikka edasi liikuda beachi poole.Eile jõudsime õhtul Veravali ja kohe rongijaamast võtsime auto, mis tõi meid 1000rupsi eest 100km kaugusele Diu saarele. Tee oli lausa kohutavalt auklik, teede ääres põletati prügi, nii et ninna imbus pidev kirbe hais, poisid olid korralikult vintis ning mina üritasin ees pingil vestlust arendada täiesti umbkeelse autojuhiga. Peale mõnetunnist sõitu jõudsimegi Diule – oodatud paradiisisaarele. Kuna me ei olnud valinud välja ühtegi hotelli, siis lasime end visata keskusesse ja käisime läbi mõned esimesed ettejuhtuvad, lõpuks sai Risto jutule inimestega tänavalt, kes soovitasid praegust hotelli, kus on korralik soe dush! Diu keskusest saime ostetud nii bussipileti tagasi Ahmedabadi, sealt edasi lennupiletid Varanasi ning Varanasi-Agra rongipileti, vähemalt mõneks ajaks on reis planeeritud ja piletisabad unustatud. Võtsime Rikshad ja kihutasime 50 rupsi eest koos asjadega Nagoa Beachile, mis pidavat olema kauneim rand siin saarel.Valisime Gangasagari hotelli otse rannal, võtsime odavad kamorkad, ühe kahese akendeta merevaateta toa eest maksime 1000rupsi kolme ööpäeva eest. Kuna plaan oli olla rannas, siis tuba ju ei olnudki oluline. Rand oli tõeline paradiisirand – palmisalud ümberringi, meeldivalt puhas hotell ja ka rand ning isegi hotelli restoran tundus täitsa ok, menüüs võis leida peale taimetoidu ka mereande ja kala.
21.02
Enamus kohtades Indias on alkohol keelatud või müüakse seda ainult kindlates restoranides, rannikule jäävas Gujaratis on igasugune alkohol ja purjus olek keelatud. Seetõttu tulevad paljud kohalikud Diusse jooma. Rannas oligi selgelt näha, et pärast lõunat muutusid kohalikud veidi imelikuks, tülitasid meid oluliselt agressiivsemalt kui hommikuti, õhtul 10st aga vajuvad nad juba magamaEi ole harjunud nende taimetoidu peal kasvanud kered taluma alkoholi rasket taakaEilne õhtu läks meil lõbusalt hotelli restoranis. Tellisime Mariniga white wine`i aga saime 2 klaasi täiesti läbipaistvat, kohutavalt haisevat samaka maitselist jooki. Õnneks tabas kelner ära, et see ei olnud vist selline vein, mida me tahtsime ning tõi kohe järi ka pudeli tõelist valget veini, mis maitses nagu valge vein, ka kohalik toode.Väike pudel veini maksis kohutavat hinda, rohkem kui pudel viskit – 200Rsi pudel. Söök oli täitsa ok, oli valida krevette ja krabisid, sõin seekord kala, menüü ühte kalleimat varianti, hinnaks 180rsi, oli parim siiani Indias saadud toit. Hoolimata sellest, et aknaid ei olnud, oli tuppa kuulda merekohinat ja sääsepininat. Sääsed tüütasid nii mis kole, nii et keset ööd määrisime end sisse sääsetõrjega ja sügelemisvastase vedelikuga ja üritasime uuesti uinuda. Olin kokku leppinud Tarviga, et hommikul läheme jooksma ja kätekõverdusi tegema aga otsustasime siiski esimene hommik rahulikult kõndida ja hoopis kodustele merekarpe korjata. Hommikul oli mõõn ja kohal, kus eile oli vesi, laiutas nüüd ainult kivine merepõhi. Keskpäeval hakkas vesi jälle tõusma ja umbes päeval kella kaheks on kõik jälle vee all. Praegu on täielik chill – päike kõrvetab mõnusalt, ookean jahutab mõnusalt, inimesi ei ole liiga palju, puuduvad tüütud müügimehed, ainult kookosemüüja istub palmi all ja vahetevahel tahavad kohalikud meiega pilti teha.Pildi tegemine muutub vahepeal juba üsna tüütavaks, korra kui üksi randa jäin , oli äkki terve kamp ümber minu lina , muudkui jõllitasid, pildistasid ja seletasid, üsna tüütu, eriti kui nad inglise keelt ei räägi vaid patravad järjekindlalt omas keeles, mis siis et sa midagi aru ei saa., ära ka ei lähe. Vahetasin nii mitu korda oma asukohta, et tüütutest tülitajatest lahti saada, Korra tuli mingi vunts oma umbes 5 aastase pojaga, laps pelgas ja ei tahtnud minu juurde tulla, isa lükkas teda vägisi , ise muudkui korrutas „my son, my son”, no mis ma ikka oskasin öelda, kui „veeri nais son” , andsin pojale kätt ja lootsin, et lähevad minema aga kus sa sellega, korraks läks , siis tuli jälle tagasi, ikka uuesti poega ees lükates, lõpuks jätkus tal nahhaalsust veel mu joogipudelist vett küsida, no seda ma küll ei andnud, võtsin oma asjad ja marssisin minama. Kurat! Läksin kohe tükk maad kaugemale, heitsin ruttu pikali ja hakkasin lugema, sain nii 5 minutit olla kui tulid järgmised. Need olid mingid viisakamad, mingid üliõpilased Mumbaist. Istusid meeter maad kaugemal ja rääkisid viisakalt, pildistama ka ei kippunud. Nende õnnetuseks tuli siis politsei ja ajas nad kaikaga ära, kohalikel pidi olema keelatud turistidega rannas suhelda. Loodetavasti ei saanud nad trahvi, lõppude lõpuks olid nad siin rannas kõige viisakamad tülitajad.ÕhtusöökSõime jälle terve õhtu meie Gangasagari restoranis – seekord suuri krabisid, nende korvale 3 pudelit bacardi rummi, pluss õlut, friikaid, tomateid jne jne, Õhtu lõppes eesti rahas 400,-kroonise arvega 4 inimese peale! Uskumatu lihtsalt!
23.02
Elu on endiselt lill! Ärkasin kell 7 ja jalutasin rannas ning ootasin päikesetõusu. Õhk oli veel mõnusalt karge. Klõpsisin pilte teha ja nägin seekord ka mõõna tekkimise hetki, vahetult enne päikesetõusu hakkasid lained taganema ja paljastasid kivise merepõhja saarekese juures. Kuna teised kõik magasid, läksin ka veel paariks tunniks magama ja siis tulin alla lemmikkelneri juurde hommikust sööma. Teised ikka veel magasid..Ruttan randa, et võtta veel viimast päikest siin Dius, sest õhtul hakkame tagasi Ahmedabadi sõitma. Praeguseks olen osalenud juba ühel fotosessioonil ka. Algas ikka nagu tavaliselt „pliis 1 picture” ja lõppes sellega, et ümber oli 10 kutti, kes kõik tahtsid eraldi pilti, tegin siis kolmega ja käskisin ülbelt kõigil uttu tõmmata, tõmbasid ka väikse puiklemise ja kemplemise järel. Otsustasin, et täna luban pildistada ainult vähestel, „populaarsus” hakkab kurnavaks muutumaKeset päeva ilmus randa hirmus hulk kooliõpilasi, neid võis olla seal mingi 50-60 tükki, muudkui hüppasid lainetes ja kiljusid, kõik olid vees riietega nagu kohalikel ikka kombeks. Kui suplus lõpuks tehtud, piirasid nad äkki meie lina sisse ütlesid kõik kooris „hello!” teretasin neid siis kätt pidi, sest kõigil olid käed pikkas ja tegime jälle pilti , õpetaja ütles, et nad tulid Gujaratist siia piknikule. Kuidagi naljakas Ema Teresa tunne hakkas tekkima samas lapsed olid armsad ja vahetud, üks väike tüdruk tahtis kohe Eestisse tulla:)
24.02
Eesti Vabariigi aastapäev, palju õnne Eesti!Kuulsime, et Eestis jäeti paraad külma ilma tõttu ära. Siin on praegu raske ette kujutada, et Eestis on nii külm – istume Delhi lennujaama ees kõrvetava päikese käes ja ootame oma lendu Varanasi.Öine bussireis läks suurepäraselt, magasime oma sleeper kabiinis sügavat und kuni poole kuueni hommikul, siis jõudsime Ahmedabadi, kus oli bussi vastas tuhat tigedat , ahnet rikshamees. Nii kui buss uksed avas, olid nad puntras ukse ees, karjusid läbisegi ja välja astuda oli peaaegu võimatu – ukseauk kees nagu nõiapada. Astusime välja ja kohe hakati meist igat ühte erinevasse riksasse tirima, oli päris tegemist, et 2 riksat valida ja konkreetne hind kokku leppida, lõpuks läks sõit lennujaama poole lahti. Lennujaamas läks kõik ludinal ning Jetairwaysi lennuk ning pardateenindus oli ka täitsa korralik, meie tunnise lennu ajal pakuti koheselt tasuta vett juua ning süüa ja toit oli lennukitoidu kohta täitsa korralik.24.02. õhtu, Varanasi , Puja guesthousi katuserestoran.Ka delhi-Varanasi lend Kingfisheri lennukiga läks suurepäraselt, lennuk oli superluks, samuti teenindus, olime ülimalt rahul ja võiks öelda, et nii toit kui teenindus olid paremad kui finnairis vms. Arvestades veel piletihinda, oli tegemist superkogemusega, soovitan kõigileLennujaamast tulime linna prepaid taksoga, mis oli küll tunduvalt kallim kui siiani olime harjunud maksma, kahjuks aga teised transpordivõimalused seal puudusid, prepaidi meeste käes oli vist mingi kohaliku lennujaama monopol. Igastahes trügisin seal sabas, et raha ära maksta, samal ajal pressisid juba küljelt taksojuhid või nende abimehed ligi, nemad valvasid, et keegi must ette ei trügiks ja täpsustasid, kuhu ma sõita tahan jne. Nii kui prepaid kviitungi kätte sain, rebis mini sell meid auto poole ja sõit läks lahti. No see oli üks jubedamaid sõite mis meil siiani olnud oli.Autojuht oli meil 6 sõrmega – väikese sõrme kõrvalt rippus tal veel teine nö. Väike sõrm ja tilbendas kõrval, brr päris rõve vaatepilt, nagu Risto kommenteeris, tekkis tahtmine kohe tangidega see maha naksata. Tüüp sõitis ka nagu poleks tal ainult 6 sõrme vaid ka 6 elu, pidevalt vastassuunavööndis, mis siis, et bussidele või veoautodele otse vastu, õnneks saime ikka eluga kesklinna. Enne kui arugi saime tõsteti meid autost kahe jalgrattariksa peale koos oma kodinatega ja sõit läks edasi. Hädavaevu mahtusime oma kottidega riksasse ära, taksojuhi väitel oli 5 minuti tee ja tema autoga lähemale meie hotellile ei pääsenud, etgelikult sõitsime riksaga pea pool tundi ja siis tuli välja, et ika ei ole veel hotelli juures, tuleb ka jala veel 5 minutit vantisda. No nii kui riksast maha saime, haaksi mingi sell end külge ja lubas hotelli näidata ja pakkus giidi teenust jne. No üritasime teda eirata aga ega väga ei õnnestunud, õnenks oli tast nii palju abi, et näitas teed hotelli kuigi paistis, et tal oli meie hotellivalikuga samuti oma plaan. Kutt kutsus kohe Puja Guesthousi, meie tahtsime ikka Ganpati ja Aika hotellid üle vaadata, iga kord kui oma valitud hotelli sisenesime, pressis isehakanud giid kaasa ja ütles midagi kohalikus keeles nende töötajatele ja iga kord öeldi meile, et hotell on täis täna, ei tea, kas see siis nii oli või oli sellil kindel plaan meid mitte teistesse hotellidesse lasta, aga Pujasse me lpuks läksime. Ega ausalt öeldes vahet vist polnud, kõik hotellid asusid jõe ääres, väikestel pimedatel räpastel tänavatel ja tõenäoliselt olid nad ka seest ühtmoodi räpakad. Seadsime end Pujas sisse ja läksime giidihakatisega kähku Gangese äärde, et võtta paat ja vaadata õhtuseid tseremooniaid jõe pealt. Tseremooniad ja põletamised olid üsnagi sünged ja shokeerivad aga kogu selle püha teema juures jäävad müügimehed ikka müügimeesteks. Põletamiste lähedal, kui paat oli hetkeks seisma jäetud kalda lähedale (ilmselt taotluslikult), hüppas meile paati mingi tüüp, kes väitis, et peab üleval mingit maja, kuhu vanad ja vaesed surema tulevad, et tema hoolitseb nende eest kuni surmani ja organiseerib siis põletamise, noh lõpuks kiskus jutt jälle raha peale, et maksku me nüüd ka , siis saame hea karma. Kössitasime seal paadis siis, ega mees ära ei läinud ja mõtlesime, et palju oma karma eest välja käia tahame, ega eriti ei tahtnud, õhtu oli veel pikk ees ja polnud kindel palju neid karmapuhastajaid veel paati hüppab, maksime kamba peale 100 rupsi ja lootsime, et tüüp jääb rahule – ei jäänud, nurus ikka juurde nagu vana mustlane aga ega me ei andnud ka alla, nii et läks lõpuks minema. Siis ostsime veel 25 rupsi eest mingeid lillega küünlaid jõkke põlema, et kõigi lähedaste karma ka puhtaks saaks, lõpuks maksime ka paadimehele ja palusime end kaldale viia ning leppisime giidiga hommikuse kohtumise kokku. Enda ja lähedaste karma eest hoolitsetud, otsustasime süüa oma hotelli katusel õhtust. Tellisime toidud juba tund aega tagasi aga pole veel midagi saanud. Vahepeal tuli meile tere ütlema üks eesti proua, kes väitis et elab Varanasis juba mitu kuud ning talle linn meeldib. See oli esimene kord kui sel reisil eestlast kohtasime.
25.02
Eilne õhtusöök toodi 2 tundi pärast tellimist aga õnnetuseks head kõhutäit me sellest ei saanud.Ristole toodi mädasid kartuleid ja toorest kana, toit oli nii jube, et ajas ka mul isu ära, nii et kui toodi minu omlet, kauplesin Tarvit, et ta selle ära sööks, sõigiHommikul vara läksime siis oma giidipoisiga jõe äärde, et vaadata kuidas kohalikud end pesevad seal. Vihma tibas ja kõik sitt ja kusi oli tänavale ühtlase plöga kihi moodustanud ning kohati lõi ninna kibet haisu. Inimesed pesid ja sulistasid gangeses nii et ei mingit muret. Mõni pesi kõrval shampooniga pead, kastis pea vette, siis sülitas vete ja lõpetuseks asus näpuga hambaid pesema, ikka samas vees. Brr.. ja samasse vette visatakse ka näiteks surnud lapsi, keda väidetavalt ei põletata, samuti koerad ja lehmad. Kogu jõe äär oli muidugi ka täis prügi – paberid, kiledjms sekks nägime ka ühte lambatalle korjust.Jalutuskäik jõe ääres tehtud, jõudsime asja tuumani, giid viis meid „oma” siidi poodi. Kuna tahtsime nagunii salle osta, lasime endale neid ka hulgaliselt demonstreerida. Hommikul kella üheksaks olime kõik omale sallid valmis valinud ja asusime tingima. Kõpa sai muidugi viimasena ühe 2500.-alghinnaga salli kätte 1200-ga. Teistel nii hästi ei läinud.Nüüd tulime hommikusöögile hotell Alka-sse ning seejärel üritame omapead üles leida põletamise koha ning peatänava. Jõeäärsed tänavad on küll nii kitsad labürindid, et suht võimatu on orienteeruda
26.02
Eile seiklesime päev otsa Varanasis ning õhtul istusime rongi, mis pidi meid hommikuks Agrassse tooma. Kuna Agra ei ole aga lõpppeatus, siis peame valvama, millal maha minna, siiani oleme küsinud orienteeruvat Agrasse jõudmise aega nii piletikontrollilt kui ka lihtinimestelt, kõigilt oleme saanud erinevad vastused. Igaks juhuks panin kella helisema juba 5:30-ks, ärkasime ja hakkasime aknast välja vahtima, ülejäänud rahvas veel magas aga ilmselt tunnetasid meiega samas vahes magavad sellid, et jõllamisobjektid on aktiivseks muutunud ning avasid ka oma sõstramustad silmad, et meid jälle passima hakata.Rong muudkui peatab ja tšai-mehed ja muud kaupmehed hüppavad rongi, sõeluvad edasi-tagasi ja muudkui karjuvad tumedal häälel – tšai-tšai-tšai. Me ei osta midagi ja ootame ikka kannatamatult Agrat.Kell 10:30 jõudsime lõpuks Agrasse. Agra raudteejaam tervitas meid erakordselt kirbe kuse ja sitahaisuga aga riksamehed ei olnud nii agressiivsed kui näiteks Varanasis või mõnes teises linnas. Saime ise rahulikult sõiduvahendi valida ja lasime end tuua Tourist Rest Housi, esimest korda reisi jooksul ei üritatud meid ka kuhugi mujale viia. Õnneks oli hotellis ka vaba tuba ning meeldiv üllatus oli näha puhtaid linasid, käterätikuid, tualettpaberit (!!), puhast vannituba ja dushist tulevat sooja vett. Kuna koha olime valinud ka reisikirjade järgi, siis oli omanikule Eesti täitsa tuntud maa. Täna plaanisime külastada Red Forti ja Taj Mahali -.Käisime täna Red Fortis, kindlus oli võimas. Peale seda läksime Taj`i vaatama – Taj oli imeilus ja lummav. Jalutasime ja nautisime kogu seda ilu mitu tundi, ootasime ära ka päikeseloojangu, et näha värvidemängu valgel marmorpaleel. Taj`i juures vaatasime ka näitust India ilusaimatest ja kuulsaimatest paikadest, tõdesin, et tegelikult ei ole ma näinud veel mitte midagi ja hakkasin vaikselt järgmise India reisi plaane hauma.Homme plaanime minna Fathepur Sikrisse, Deeg jääb seekord kahjuks nägemata kuna vahemaa Agraga on liiga suur ning järelejäänud ajaga me seda kahjuks näha ei jõua. Täna õhtul naudin seda, et saan end puhtaks pesta puhtas vannitoas sooja vee all ja siis pugeda puhaste linade vahele
27.02 hommik Agras
Magada oli mõnus, algul küll sääsed sõid aga pärast tõrjega sisse määrimist tuli magus uni. Sööme hommikusöögi ja seejärel lähme siit kinnimakstud taksoga Fathepur Sikrit vaatama.Kõik nii välja puhanud ei ole kui mina. Risto ja Tarvi lõpetasid eilse viskiõhtu alles hommikul kell 5 ning öö möödus neil üsnagi põnevalt. Nimelt joodi eile ära mõned pudelid viskit ja veidi ka rummi, kui esialgu kohalikust nn. „English Beer and Wine Shop”-st (kusjuures nendes poodides , mis olid kõik ühe nimega, veini ei müüdudki, ainult kanget alkoholi) ostetud kraam otsa sai, tekkis Tarvil ja Ristol tahtmine veel kohalikku alkoholikaubandusega tutvust teha. Kell oli aga juba üsna palju ning kohalikud ametlikud poed kinni, nii lubas mingi riksamees viia neid kohta, kust saab viskit osta. Sõit lõppes aga üsna ootamatult politseijaoskonnas, kus kohalik politsei olevat miskipärast piitsaga riksameest tümitanud, Seejärel aga ise poisid viinapoodi käskinud sõidutada, müüja üles ajanud ja lasknud turistidele soovitud kaupa müüja. Noh eks siis ostetigi uut kraami ja maksti pisut ka politseile meelehead (selli meel läkski heaks) ja lõpuks sõideti tümitatud riksamehega hotelli tagasi. Riksamehe meeleheaks sõidutati teda korda mööda tema enda riksaga, nii said poisid ka veidi jalgrattariksamehe elu proovida.Fathepur Sikri oli vägev kindluslinn aga teistele soovitaksin seda vaadata enne Red Forti ja taj`i. Lõppkokkuvõttes on see red Forti kindlusele üsna sarnane. Hotellist võetud autojuht oli samuti viks ja viisakas, ei rääkinud midagi ja ei viinud oma sugulaste poodidesse shoppama, ka tema sõidustiil oli selline, et võisime vahepeal rahulikult silma kinni lasta.
28.-1.03
Eilne rongisõit Agrast Delhisse läks lõbusalt. Mingid 2 inglise matkaselli istusid meiega samas vahes ning siis sai nendega pisut reisimuljeid vahetatud ja vestlust arendatud.Delhis bookitud hotell Yatri asub küll paremas kohas kui esimene kord aga tuba on ikka paras peldik. Meie toa aknad on jälle tänava poole ja kella 7st hommikul käib seal vilgas elu ägedalt pikkade signaalitamistega. Meie kurvastuseks on ilm jällegi vihmane. Tänavad paistavad lögased, nii et ilusat päikselist Delhit ei õnnestu vist jälle näha.
1.03.
Kirjutan tagant järele meie viimase päeva muljetest ja tagasi sõidust.Delhis tahtsime vaatamisväärsustest näha suurimat mošeed ja punast kindlust. Hoolimata vihamst võtsime pärast hommikusööki riksha ja kihutasime vanasse delhisse. Mošee oli tõesti suur, ronisime ka selle torni otsa, kust sai heita pilgu kogu Delhile. Old Delhi oli oluliselt räpakam kui New delhi Kohe mošee juurest algas turg, kus müüdi absoluutselt kõike – koos sarvede ja karvadega kitsepäid, elus kanu ja muid linde, sarisid, odavaid võltsitud käekellasid, mingeid mootoreid, vanu hambaid jne jne. Jalutasime läbi selle laada Red Forti poole. Kahjuks hakkas aga paduvihma sadama, nii et otsustasime kindlusesse sisse mitte inna ja pöörasime hoopis old Delhi tänavatele. Seal käis endiselt vilgas kauplemine ning igal hetkel üritati meid kuhugi poodi sisse sikutada. Poed vaheldusid teemade kaupa, vahepeal olid näiteks ainult raamatupoed – meditsiiniraamatute pood, keemiaraamatute pood jne. Vihmasadu vaheldus kiirelt päikesepaistega, nii saime jalutuskäiku ka mõnusalt nautida. Proovisime sõita ka 2004 aastal avatud metrooga. Metroosse pääses ainult pärast turvakontrolli läbimist, püssimees katsus läbi taskud ja kotid ning sees me olimegi. Metroo oli tõesti ilus ja lausa steriilselt puhas, sõitsime New Delhisse, et minna vaatama India väravat. Metroost väljudes selgus aga, et värav jääb ikka päris kaugele ja enne pimedat me sinna ei jõuaks, nii otsustasime jalutada veidi sealsel turul ja kulutada oma viimased ruupiad. Õhtul toimus seal väljakul ka maotaltsutajate vilepilli kontsert, mis muide oli väga sheff. Ristol õnnestus intervjuuga pääseda ka kohalikku televisiooni :) Kell 22:30 asusime tellitud taksoga lennujaama poole teele, lennujaama jõudes selgus aga, et Helsingi lend on edasi lükatud ning 02:00 asemel peaks see väljuma alles 04:30. Lennujaama pääsemiseks tuli aga seista üüratus sabas, kuhu veel erinevad turbanikandjad pidevalt vahele trügisid. Lennujaama pääses ainult piletite ettenäitamisel. Kokkuvõttes oli päris hea, et lend edasi lükati, sest varutud 2,5 tunnist oleks järjekordades seismiseks väheks jäänud – seisime veel üüratult pikas check in sabas, sama pikas passikontrolli sabas ja turvakontrolli sabas, kell 05 hommikul jõudsime lennukisse ja vähemalt mina vajusin koheselt sügavasse unne, tundmata isegi lennuki õhkutõusmist.
